Niisiis, kui leidsin, et olen rase ja abielus, oli täielik šokk aru saada, et meil pole peaaegu midagi ühist. Kindlasti polnud Wyatt rumal – aga ta oli lihtne mees lihtsate huvide ja maitsega. Tahtsin kangesti reisida ja ta soostus seda võimalust arvestama – senikaua kui meie teekonna lõpul terendas kriketimatš või jalgpallimäng. Mina tahtsin käia teatris, tema tahtis käia kinos. Veetsin tunde, et vürtse tasakaalustada, kui algusest peale ise karrit valmistasin, ja tema tuli töölt koju, nuusutas kahtlustavalt õhku ning palus mul teha endale singivõileiva. Rääkisin talle, et kui laps on sündinud, tahaksin ikkagi minna edasi õppima, aga ta heitis mulle käigu pealt üle õla, et see oleks aja raiskamine – milleks mul on kraadi vaja? Tema peab meid ülal – ja ta oli täiesti rahul teadmisega, et tema karjäär kulgeb oma isa poes.
Ma ei suutnud uskuda, et vaid mõne kuuga olin jõudnud lõputute võimaluste juurest sinnamaani, kus meie tilluke linnake pidi olema igaveseks kogu mu maailm. Võimalik, et ainus asi, mis päästis mind meie abielu esimeste kuude jooksul meeleheitest, oli taipamine, et kogu sellest kaosest ja šokist ilmub ime. Kõik polnud kadunud, oli ikka veel midagi, kuidas teha oma elu elamisväärseks.
Meie perekonnast ja lapsest pidi saama mu elu eesmärk.
Kuni sünnituseni tahtis Wyatt kangesti panna meie lapsele nimeks Wyatt juunior või tema ema järgi Brenda. Põlgasin mõlemat nime ja tahtsin, et temast saaks David või Selina – need nimed, nagu ma lootsin, ei aheldaks last sünnist saadik Gillespiede perekonnaloo külge. Pärast seda, kui Wyatt oli istunud üsna abitult ning jälginud mind kannatamas kakskümmend kolm tundi kestnud sünnituse ajal, andis ta alla ja lasi minul nime valida. Nii sündis meie poeg nimega David Wyatt Gillespie. Ma pole mingi põikpäine naine – tegin vähemalt keskmise nime suhtes kompromissi.
See polnud just see, mida olin plaaninud, aga hetkel, kui last nägin, kadusid pettumus ja äng, mida olin oma olukorra tõttu tundnud. Kuni selle ajani olin tundnud end lõksus olevat – aga last nähes sain vabaks. Ta oli võrratu – mitte lihtsalt põhjus, et anda oma parim, vaid Põhjus. Läks vaja üksnes hetke, mil ta end mu rinna vastu surus, ja kõik mu elus sai jälle mõtte. Sünnituspiinad, pettumus, mida olin raseduse pärast tundnud, ebakindlus suhtes Wyattiga – kõik muutus selle ühe otsustava hetkega tähtsusetuks.
David oli mu ülim saavutus – ja tema kasvatamine oli otsekohe mu elu eesmärk. Viskusin emadusse suure andumusega ning isegi esimeste nädalate ja kuude magamatuse udus leidsin lausa jahmatavat rõõmu sellest, et ta on mu elus olemas. Rõõmustasin iga häälitsuse üle ja tundsin rahuldust igast tema naeratusest, ning tulnud välja rasedusaegsest kergest depressioonist, sisenesin oma elu kuldsesse ajastusse, mis olid Davidi esimesed eluaastad.
Ja selline oli meie varajane perekonnaelu. Wyatt käis iga päev poes tööl – ta oli oma isa abimänedžer – ja tegeles kõigil nädalavahetustel spordiga. Mina olin kodus, pidasin maja ja ehitasin üles oma elu, mille keskpunkt oli meie poeg.
See polnud üldse selline elu, mida olin tahtnud, aga tegelikult polnud see oluline – olin ikkagi tohutult õnnelik.
KOLMAS PEATÜKK
Olivia
Järgmisel hommikul heliseb uksekell jälle, kohe pärast kaheksat. Ma tean, kes seal on. Tean ka seda, et ma ei ava ust.
Aga ma lähen ikkagi ukse juurde ja kui uksesilmast vaatan, näen teda kohe. Sebastian McNives seisab seal nagu alati, kui ta tuleb – jäigalt, ilme valvas, pähkelpruunides silmades lootus ja alistumine. Täna on ta paksud punased juuksed veel niisked ja habe, enamasti pisut metsik, pärast tema eilset siinkäiku värskelt kärbitud. Ta on mu ülemus ja sõber – mu parim sõber – võib-olla ainus sõber. Seb on teel tööle – tal on seljas vormirõivad, mida aitasin tal kohendada, kui ta kliiniku üle võttis. Südame kohal on tal Milton Fallsi loomakliiniku logo ja see sobib hästi, sest ta tõesti armastab oma tööd.
„Livvy? Kullake, kas sa oled seal?” küsib ta väga õrnalt ning ma toetun laubaga vastu ust ja sulgen silmad. „Liv?”
Ikka veel ei suuda ma oma häälepaelu veenda, et need tegutsema hakkaksid, kui Seb on ukse taga. Selle asemel koputan sõrmeotsaga uksele. Seda on vaevu kuulda, aga sellest piisab, et ta teaks, et olen seal. Olen selles kindel, sest oleme teinud seda viimastel nädalatel peaaegu iga päev. Sebastian tuleb siit mööda, kui tööle läheb. Ma sammun ukse juurde, aga ei suuda seda avada. Ta hüüab, kuni koputan, et anda talle märku – olen siin. Aga ma ei räägi. Ma ei saa. Ma pole öelnud sõnakesti sellest ajast peale, kui mitu kuud tagasi töölt ära tulin.
„Tere, Livvy,” ütleb ta pehmelt. „Kuidas sul täna läheb? Ma lihtsalt tulin mööda, et juttu ajada. Kui tahad, et ma ära läheksin, siis anna mulle teada, eks?”
Ta ütleb seda alati ja ma tean, et ta mõtleb seda tõsiselt. Kui paluksin tal ära minna, pööraks ta kannapealt ringi ja kaoks. Selline mees on Sebastian McNiven.
Aga ma ei palu tal lahkuda, niisiis istub ta trepile nagu alati ja mina toetan selja vastu ust ning ta räägib natuke aega. Tema sügav tasane hääl kandub läbi minu ja ma mitte ainult ei kuula, vaid kastan end tema sõnadesse ning need imbuvad minusse. Täna räägib ta tööst – nii üksikasjalikult, et see võiks olla tuimastav, kui ma meeleheitlikult ei tahaks, et midagi turvalist mu mõtteisse tuleks. Aga ma olen masenduses ja mõnes mõttes on mul tegelikult ka igav, niisiis meeldib mulle väga kuulata, kuidas ta kõndis läbi pori Rafe Thomasi lehmalautade juurde, et teha kunstlikku seemendust, sest ta ei saanud pulli sinna viia, kuid siis meenus talle, et oli jätnud sperma kliinikusse. Ma pooleldi naeratan, kui ta mulle räägib, et istus eelmisel õhtul keskööni üleval, püüdes arveid korda saada, sest ta on nendega hiljaks jäänud, justkui oleks see midagi uut. Ta küsib minult nõu – ühel labradoril oli keisrilõige ja ta ei tegele kutsikatega, mida ta peaks nüüd tegema?
Ma ei vasta, aga ega ta seda minult loodagi. Ent ikka ta ootab, kuni ütleb tasasel toonil: „Hea küll, Livvy. Ma hakkan minema. Homme saame kokku?”
Ja ma koputan jälle, et ta teaks, et kuulasin, ning tõusen siis põrandalt üles ja vaatan läbi uksesilma, kuidas ta läheb.
Mulle meeldivad need päevad, kui ta tööst räägib. Siis tunnen, et peaksin lihtsalt ukse lahti tegema ja ta sisse laskma. Kui mul oleks piima, teeksin talle tassi teed koos kahe suhkruga, just nii, nagu talle meeldib. Me istuksime laua ääres ning ma vaataksin tema pähklikarva silmadesse ja tunneksin end hästi, kuna ta on seal.
Kui ma vaid saaksin ta sisse lasta, nii et suudaksin hoida kontrolli teatud teema üle, siis ma ei istuks end tema eest peites ukse taga. Aga mõnel päeval ta ei räägi tööst ja siis on isegi teisel pool ust istumine väljakutse. Seda on liiga palju, mida Sebastianiga peaks arutama, ja miskipärast pole mul veel olemas keelt, millega seda vestlust pidada.
Niisiis istun teisel pool ust, kui ta iga päev siin käib, ja igatsen tema järele, ehkki ta on sealsamas – aga ma ei luba endal mõelda, miks.
Langen rutiini, mille olen juhuslikult tekitanud. Pärast Sebi visiiti valmistan hommikusöögi ja istun koos Zoega põrandal. Telerist kostab mõttetut lobisemist, see on vaid taustaks, jätan krõbinakausi kohvilauale enda kõrvale, aga ei puuduta seda. Joon hoopis teist tassi kohvi ja kui tõstan tassi huulile, tabab mind ootamatult ilmutus.
Ma ei saa enam niimoodi elada.
See mõte tõuseb mu teadvusesse nagu õhumull, aga kui see lõhkeb, tabab see mind auruveduri jõuga. Olen sellest mõttest täielikult rabatud ja istun hämmeldunult tükk aega, enne kui endalt küsin, mida see peaks tähendama. Kõik, mida ma tegelikult tean, on see, et praegu ma elan majas, mida vihkan, eraldatuna kõigest heast mu elus füüsilise barjääriga, nagu uksed, ja emotsionaalse barjääriga, nagu lein, ning olen kinni jäänud. Ja nurga taga elavad mu endised äi ja ämm, kellega ma samuti ei suuda kohtuda. Tunnen, et olen lõksus, aga kas tegelikult olen? Kas ma tegelikult pean siin üldse olema?
Milton Falls on kodu. See on turvaline koht – noh turvalisem, kui kusagil mujal võiks olla. Siin