Kaks suudavad saladust hoida. Karen McManus

julgustas sind veel paremaks saama. Kui Declan ära kolis ja isa jalga lasi, kui minus oli palju pahast energiat, mida polnud kuhugi suunata, oli just tema see, kes soovitas mul trumme mängima hakata. Mul hakkab paha mõttest, et keegi ajas ta alla ja jättis keset teed surema.

      „Miks ta rahetormi ajal üldse väljas oli?” küsin ma, sest lihtsam on keskenduda sellele, mitte oma sitale enesetundele.

      „Tema juurest leiti plastkarp,” ütleb Peter. „Üks õpetaja arvas matustel, et ta võis korjata raheterasid kliimamuutuste­teemaliseks tunniks. Aga seda me ei saa vist iialgi kindlalt teada.”

      Ja nüüd tunnen ma end veel hullemini, sest kujutan seda ette: härra Bowmani hilja õhtul kodust koos vihmavarju ja plastkarbiga lahkumas, ise õhevil, sest ta saab tundi päriseluga siduda. Ta rääkis sellest tihti.

      Mõne kvartali pärast tervitab meid kuldse servaga puitsilt kultuurikeskuse ees. Ehitis on punastest tellistest hoonete seas kõige muljet avaldavam, selle otsas on kellatorn ja lai trepp viib nikerdatud puitukseni. Sirutan käe ukse poole, aga Peter on kiirem. Alati. Sellest tüübist suurem härrasmees pole võimalik olla. Ema naeratab sisse astudes talle tänulikult.

      Kui me sisse jõuame, juhatab üks naine meid koridorist edasi, avatud ruumi, kus on kümneid ümmargusi laudu. Mõned inimesed istuvad, kuid suurem osa rahvast liigub ringi ja ajab juttu. Mõned pööravad pea meie poole ning siis, nagu inimdoominoklotsid, teevad seda kõik.

      See on hetk, mida Echo Ridge’is on kõik oodanud: esimest korda viie aasta jooksul on Kellyde pere tulnud Lacey Kilduffi auks korraldatud õhtule.

      Tüdruku, kelle tapjaks peab enamik linnaelanikke endiselt minu venda.

      „Näe, Theo on seal,” pomiseb Katrin, lipsates rahva vahelt oma kallima poole. Nii palju siis ühtehoidmisest. Ema limpsib närviliselt huuli. Peter võtab ta käe oma kaenla alla ja manab näole laia, särava naeratuse. Hetkeks mulle peaaegu meeldib see mees.

      Declan ja Lacey olid enne tüdruku surma nädalaid tülitsenud. See polnud nende moodi; Declan võis sageli ülbe tõbras olla, aga mitte oma tüdruksõbraga. Siis äkitselt hakkasid nad uksi paugutama, kohtinguid ära jätma ja teineteisele sotsiaalmeedias kähvama. Declani viimane, vihane sõnum Lacey Instagrami lehel oli see, mida uudistekanalid pärast tüdruku surnukeha leidmist veel nädalaid näitasid.

      Mul on sinust nii kuradi kõrini. KÕRINI. Sul pole aimugi.

      Echo Ridge’i kultuurikeskusesse kogunenud rahvas on liiga vaikne. Isegi Peteri naeratus hakkab pisut pingutatuks muutuma. Nilssoni kaitserüü peaks paksem olema. Olen pinge leevendamiseks juba valmis midagi meeleheitlikku ütlema või tegema, kui meieni kandub sõbralik hääl. „Tere, Peter. Ja Alicia! Malcolm! Tore teid mõlemaid näha.”

      See on Lacey ema Melanie Kilduff, kes tuleb meie poole, lai naeratus näol. Ta kallistab kõigepealt ema, siis mind, ja kui ta tagasi tõmbub, ei vahi meid enam keegi.

      „Aitäh,” pomisen ma. Ma ei tea, mida Melanie Declanist arvab; ta pole seda kunagi öelnud. Aga pärast Lacey surma, kui tundus, et kogu maailm vihkab mu peret, kohtles Melanie meid alati hästi. „Aitähist” ei tundu piisavat, aga Melanie silitab mu käsivart, nagu sedagi oleks liiga palju öeldud, enne kui ta ema ja Peteri poole pöördub.

      „Palun istuge, kuhu tahate,” ütleb ta, osutades söögiala poole. „Kohe hakatakse õhtusööki serveerima.”

      Ta läheb meie juurest ära, suundudes lauda, kus on tema pere, naaber ja paar minuvanust last, keda ma pole kunagi varem näinud. See on siin linnas piisavalt ebatavaline selleks, et ma ajaksin kaela paremini nägemiseks õieli. Poissi ma hästi ei näe, aga tüdrukut on raske mitte tähele panna. Tal on metsikult lokkis juuksed, mis paistavad peaaegu elus olevat, ja seljas kummaline lilleline kleit, mis oleks nagu vanaema kapist pärit. Võib-olla on tegemist retrokleidiga, ma ei tea. Katrin ei paneks seda surma ähvardusel ka selga. Meie pilgud kohtuvad ja ma vaatan kohe mujale. Üks asi, mida ma olen Declani vennana viimase viie aasta jooksul õppinud, on see: mitte kellelegi ei meeldi, kui mõni Kelly-poiss teda vaatab.

      Peter hakkab ruumi eesossa minema, kuid Katrin tuleb just siis tagasi ja sikutab teda käsivarrest. „Kas me võiksime Theo lauda istuda, paps? Seal on piisavalt ruumi.” Peter kõhkleb – talle meeldib juhtida, mitte järgneda – ja Katrin teeb oma kõige manguvamat häält. „Palun? Ma pole teda nädal aega näinud ja tema vanemad tahavad sinuga sellest foorimäärusest rääkida.”

      Ta on osav. Üle kõige meeldivad Peterile põhjalikud vestlused linnavalitsusega seotud teemadel, mis kõiki teisi surmani tüütaks. Peter naeratab järeleandlikult ja muudab suunda.

      Katrini kallim Theo ja tema vanemad on ainsad, kes meie lähenedes istuvad kümnele inimesele mõeldud lauas. Ma olen Theod lasteaiast saadik tundnud, aga nagu tavaliselt, vaatab ta minust otse läbi, viibates kellelegi üle minu õla. „Jou, Kyle! Ma olen siin.”

      Oh pagan.

      Theo parim sõber Kyle istub tema ja mu ema vahele ning minu kõrval olev tool kriibib põrandat, kui halliseguse blondi siilipeaga suurt kasvu mees istub minu juurde. Chad McNulty, Kyle’i isa ja toosama Echo Ridge’i politseinik, kes uuris Lacey mõrva. Sest see õhtu pole juba niigi piisavalt piinlik. Ema näol on hirmunud ilme nagu alati McNultyde juuresolekul, ja Peter ajab mitte midagi taipava Theo poole sõõrmeid puhevile.

      „Tere, Malcolm.” Konstaabel McNulty asetab servjeti mulle otsa vaatamata oma sülle laiali. „Kuidas su suvi on möödunud?”

      „Suurepäraselt,” õnnestub mul öelda ja ma võtan suure lonksu vett.

      Konstaabel McNultyle pole mu vend kunagi meeldinud. Declan käis kolm kuud tema tütre Liziga ja jättis ta Lacey pärast maha, mille peale Liz oli niivõrd endast väljas, et ei käinud mõnda aega koolis. Vastutasuks on Kyle minu vastu alati paras sitapea olnud. Tavaline väikelinna värk, mis läks palju hullemaks siis, kui Declanist sai mitteametlik kahtlusalune mõrvas.

      Kelnerid hakkavad toas ringi liikuma ning panevad kõigi ette salatitaldriku. Melanie astub kõnepuldi taha ja konstaabel McNulty surub hambaid kokku. „See on raudne naine,” ütleb ta, oodates nagu, et hakkan talle vastu vaidlema.

      „Suur tänu tulemast,” ütleb Melanie mikrofoni poole kummardudes. „Danile, Caroline’ile, Juliale ja mulle on väga tähtis näha, kui palju Lacey Kilduffi mälestusstipendiumifond on kasvanud.”

      Ma ei kuula ülejäänut. Mitte sellepärast, et mul on ükskõik, vaid kuna seda on liiga raske kuulata. Kuna meid pole aastaid sellistele kogunemistele kutsutud, pole ma eriti paksu nahka kasvatanud. Kui Melanie kõne lõpetab, tutvustab ta Vermonti ülikooli kolmanda kursuse tudengit, kellele läks esimene stipendium. Tüdruk räägib oma arstiõpinguplaanidest, samal ajal kui salatitaldrikute asemele tuuakse praed. Kui ta on lõpetanud, plaksutavad kõik saalisviibijad ja suunavad tähelepanu toidule. Mina nokin kuiva kana tujutult, samal ajal kui Peter arutab tähtsalt fooride teemat. Kas vetsu oleks liiga vara minna?