Mana kulm läheb kipra, nagu kogu see vestlus oleks tema jaoks äkitselt vastik. „Seda ma ei öelnud. Tema vastu ei olnud kunagi kindlaid asitõendeid.”
Sirutan käe soolatopsi järele ega vasta. See võib ju tõsi olla, aga kui aastatepikkune päriselu kuritegudest pajatavate raamatute lugemine ja sarjade vaatamine on mulle midagi õpetanud, siis seda: alati on süüdi kallim.
KOLMAS PEATÜKK
MALCOLM
KOLMAPÄEV, 4. SEPTEMBER
Mu särk on liigsest tärgeldamisest jäik. See peaaegu ragiseb, kui kõverdan käsi, et lipsu kaela panna. Jälgin peeglist oma käsi, püüdes edutult sirget sõlme teha, ja annan alla niipea, kui see on vähemalt õige suurusega. Peegel näeb välja vana ja hinnaline, nagu kõik asjad Nilssonite majas. Sellest peegeldub magamistuba, kuhu mahuks kolm minu vana tuba. Ja vähemalt pool Declani korterist.
Mis tunne on selles majas elada? küsis vend eile õhtul, kaapides taldrikult kokku oma sünnipäevatordi riismeid, samal ajal kui ema oli vannitoas. Ema oli kaasa võtnud hunniku õhupalle, mis olid Nilssonite trepihallis tibatillukesed tundunud, kuid põrkasid pidevalt vastu Declani pead selles kitsukeses orvas, mida ta nimetab köögiks.
Haige tunne, ütlesin ma. Mis on tõsi. Aga mitte haigem kui meie viimased viis aastat on olnud. Declan on suurema osa neist elanud nelja tunni kaugusel New Hampshire’is, kus ta üürib meie tädi keldrikorterit.
Magamistoa ukselt kostab vali koputus ja hinged kägisevad, kui mu kasuõde vastust ootamata pea sisse pistab. „Oled valmis?” küsib ta.
„Jah,” ütlen ma voodilt sinist pintsakut võttes ja seda selga tõmmates. Katrin kallutab pead ja kortsutab kulmu, lumivalged juuksed ühele õlale langemas. Ma tunnen seda pilku: Midagi sinu juures on valesti ja ma ütlen kohe, mis see on ja kuidas seda parandada. Olen seda nüüdseks juba mitu kuud näinud.
„Su lips on viltu,” ütleb ta, kontsad põrandal klõbisemas ja käed välja sirutatud, kui ta minu poole kõnnib. Tema kulmude vahele ilmub korts, kui ta sõlme sikutab, ning kaob siis, kui ta astub sammu tagasi, et oma kätetööd üle vaadata. „Niimoodi,” sõnab ta rahuloleva ilmega mu õlga patsutades. „Palju parem.” Tema käsi libiseb mu rinnale ning ta nopib kahe kahvaturoosa küüne abil mu ülikonnalt niidijupi ja viskab selle põrandale. „Sa võid päris hea välja näha, Mal. Kes oleks võinud arvata?”
Tema mitte. Katrin Nilsson vaevu rääkis minuga, kuni ta isa hakkas eelmisel talvel mu emaga käima. Tema on Echo Ridge’i keskkooli kuninganna ja mina orkestrinohik halva kuulsusega perekonnast. Aga nüüd kui me elame ühe katuse all, peab Katrin mu olemasolu tunnistama. Ta tuleb sellega toime, koheldes mind sõltuvalt oma tujust kas kui projekti või tüütust.
„Lähme,” ütleb ta, sikutades mind õrnalt käest. Must kleit liibub ta kehakumeruste ümber, kuid lõpeb põlvede kohal. Ta mõjuks peaaegu konservatiivsena, kui tal poleks jalas kõrgete, peenikeste kontsadega kingi, mis põhimõtteliselt sunnivad tema jalgu vaatama. Seda ma teengi. Mu uus kasuõde võib ju paras nuhtlus olla, aga ta on kahtlemata kuum tükk.
Lähen Katrini kannul koridori, laia trepisuu juurde, kust avaneb vaade alla tohutule trepihallile. Ema ja Peter ootavad meid all ja ma langetan pilgu, sest iga kord, kui nad nii lähestikku seisavad, on Peteri käed tavaliselt kohas, kus ma ei taha neid näha. Katrin ja tema spordijõmmist peika käpivad teineteist avalikult ka vähem kui need kaks.
Aga ema on õnnelik ja see on vist hea.
Peter vaatab üles ja teeb ema käperdamisse pausi. „Küll te kaks näete kenad välja!” hõikab ta. Ka tema on ülikonnas, samamoodi tumesinises nagu mina, ainult et tema laseb enda omad rätsepatööna teha, nii et need istuvad talle ideaalselt. Peter on nagu peenest kellareklaamist välja astunud: kandilise lõua, läbitungiva pilgu ja laineliste blondide juustega, milles on täpselt nii palju halli, et mõjuda väärikalt. Kui nad emaga käima hakkasid, ei suutnud keegi uskuda, et ta on mu emast huvitatud. Inimesed olid veel rohkem vapustatud, kui ta emaga abiellus.
Ta päästis nad. Kogu linn mõtleb nii. Peter Nilsson, linna ainukese advokaadibüroo rikas ja võluv omanik, tegi meist ühe maitseka ilmaliku tseremooniaga Echo Ridge’i järve ääres paariate asemel linna koorekihi. Ja võib-olla tegigi. Inimesed ei väldi enam mu ema ega sosista ta selja taga. Teda kutsutakse aiaklubisse, kooli komiteedesse, tänasele tuluüritusele ja muudele sedasorti jamadele.
Aga see ei tähenda, et Peter peaks mulle meeldima.
„Tore, et tagasi oled, Malcolm,” lisab Peter peaaegu siira häälega. Ema ja mina olime nädal aega ära, me külastasime New Hampshire’i eri linnades sugulasi ja lõpuks käisime Declani juures. Peter ja Katrin ei tulnud kaasa. Osalt sellepärast, et Peter pidi tööd tegema, ja osalt sellepärast, et kumbki neist ei sõida Echo Ridge’ist kohta, kus pole toateenindust ega spaad.
„Kas sa käisid härra Coatesiga õhtust söömas, kui me ära olime?” küsin järsult.
Peteri sõõrmed lähevad veidi puhevile, mis on ainuke ärrituse märk, mida ta üldse kunagi ilmutab. „Jah, reedel. Ta tegeleb veel oma äri käima lükkamisega, aga kui aeg on paras, siis ta räägib hea meelega Declaniga. Tuletan seda talle ka edaspidi meelde.”
Ben Coates oli varem Echo Ridge’i linnapea. Ta lahkus pärast ametiaja lõppu, et rajada Burlingtonis poliitilise konsultatsiooni ettevõte. Declanil on kolledžist politoloogiakraadi saamisest mõned – hea küll, paljud – ainepunktid puudu, aga ta loodab siiski soovituse saada. See on ainuke asi, mida ta on Peterilt palunud. Või siis emalt, sest Declan ja Peter ei suhtle tegelikult omavahel.
Ema vaatab säravalt naeratades Peterile otsa ja ma jätan teema sinnapaika. Katrin astub ligi ja sirutab käe välja, et katsuda keerdus helmeskeed, mida ema kannab. „See on nii ilus!” hüüatab ta. „Väga boheemlaslik. Nii kena vaheldus kõikidele neile pärlitele, mida me täna õhtul näeme.”
Ema naeratus haihtub. „Mul on pärleid,” ütleb ta närviliselt ja vaatab Peterile otsa. „Kas peaksin …”
„Kõik on hästi,” ütleb Peter kiiresti. „Sa näed imekaunis välja.”
Võiksin Katrini maha lüüa. Mitte sõna otseses mõttes. Tunnen, et pean seda meie perekonna minevikku arvestades isegi oma mõtetes lisama. Aga ma ei mõista tema pidevat vajadust ema suunas torkeid teha. Ema ju ei ajanud Katrini vanemaid lahku; ta on Peteri kolmas abikaasa. Katrini ema oli juba ammu uue mehega Pariisi kolinud, enne kui ema ja Peter esimesele kohtingule läksid.
Ja Katrin teab kindlasti, et ema on tänase õhtu pärast närvis. Me pole kunagi varem Lacey Kilduffi mälestusstipendiumi tuluõhtul käinud. Peamiselt sellepärast, et meid pole sinna kunagi kutsutud.
Ega oodatud.
Peteri sõõrmed lähevad jälle puhevile. „Hakkame minema, mis? Kell on juba palju.”
Ta avab välisukse ja astub kõrvale, et meid läbi lasta, vajutades samal ajal oma võtmehoidjal nuppu. Tema musta värvi Range Rover käivitub sissesõiduteel ning Katrin ja mina ronime tagaistmele. Ema seab end sisse juhi kõrval ning paneb uusimaid hittlugusid mängiva jaama asemel, mida Katrinile meeldib valjusti kuulata, käima riikliku raadiojaama. Peter istub autosse, paneb turvavöö kinni ja lükkab siis käigu sisse.
Nilssonite looklev sissesõidutee on teekonna pikim osa. Pärast seda peame tegema paar kiiret pööret ning olemegi Echo Ridge’i kesklinnas. Nii-öelda. See pole midagi erilist – rida punastest tellistest ja valgete piirdeliistudega maju mõlemal pool Manchester Streeti, mida ääristavad sepistatud tänavavalgustid. Siin pole kunagi palju rahvast, aga kolmapäeva õhtul enne kooliaasta algust on see koht eriti väljasurnud. Pool linna on veel puhkusel ja teine pool Echo Ridge’i kultuurikeskuses tuluõhtul. Seal toimuvad kõik Echo Ridge’i tähelepanuväärsed sündmused, kui need just ei toimu Nilssonite juures.
Meie juures. Ma ei suuda sellega harjuda.