„Ja sa ei tunne sekretär Galeanot nagu mina.” Egan pidas silmas riigisekretäri. „Kui ma lähen ta kontorisse ja ütlen talle, et üks tema parimaid diplomaate ja kogu tema meeskond on ilmselt surnud ja nende missioon on seega täiesti ebaõnnestunud, ja mul ei ole juba olemas varuplaani ja see pole juba käima lükatud, lähevad asjad karmiks. Ma olen oma tööst ilma, võib-olla oled ka sina oma tööst ilma – lihtsalt sellepärast, et sa oled sõnumitoojaks –, ja sekretär süveneb erandlikult detailidesse, et meie järgmine ametikoht oleks kusagil, kus meie eeldatavat eluiga mõõdetakse munakeetmiskellaga.”
„Tundub kena inimene,” märkis Rigney.
„Ta on väga armastusväärne. Kuni sa teda kurjaks ei aja.” Endiselt ekraanil jooksvad laevade ja meeskondade andmed peatusid korraga. „See.”
Rigney uuris kujutist. „Mis see on?”
„See on B-meeskond,” ütles Egan.
„„Clarke”. Ma ei tunne seda laeva.”
„See tegeleb erinevate madalatasemeliste diplomaatiliste missioonidega. Selle juht on naine nimega Abumwe.” Ekraanil oli tume tõsiseilmeline naine. „Tema kõige olulisemad läbirääkimised olid mõne kuu eest Korbaga. Ta avaldas neile muljet, lastes ühel laeval viibival Kaitsevägede ohvitseril ühe nende sõduriga võidelda ja kaotada diplomaatiliselt viisakal viisil.”
„See on huvitav,” sõnas Rigney.
„Jah, aga mitte täielikult tema teene.” Egan tõi esile kahe mehe pildid, kellest üks oli roheline. „Võitluse korraldas ta asetäitja Hart Schmidt. Leitnant Harry Wilson oli see, kes võitles.”
„Nii et miks need inimesed?” küsis Rigney. „Mis teeb neist õiged inimesed selle missiooni ülevõtmiseks?”
„Kaks põhjust. Üks, Abumwe töötas Utche saatkonnas kolm aastat tagasi. Sellal ei toimunud seal midagi, kuid tal on nendega kogemusi. See tähendab, et ta suudab end kiiresti kurssi viia. Kaks,” – Egan muutis vaadet, nii et oli näha Clarke asukoht ruumis – „„Clarke’il” on kaheksateist tundi hüppedistantsini. Abumwe ja tema inimesed võivad endiselt jõuda Danavari süsteemi enne utchelasi ja osaleda läbirääkimistel või vähemalt leppida kokku uue kõnelustevooru. Pole ühtki teist diplomaatilist missiooni, mis sinna õigel ajal jõuaks.”
„Me saadame B-meeskonna, sest see on veidi parem kui mitte midagi,” sõnas Rigney.
„Abumwe ja tema inimesed ei ole ebakompetentsed. Nad lihtsalt ei oleks esimene valik. Aga praegu on vähe valikuid.”
„Õige. Nii et sa päriselt proovid seda ülemusele müüa.”
„Kui sul pole paremat ideed,” ütles Egan.
„Ei ole tõesti.” Rigney kortsutas hetkeks kulme. „Kuigi...”
„Kuigi?”
„Näita mulle veelkord seda Kaitseväe kutti,” ütles Rigney.
Egan tõi leitnant Harry Wilsoni pildi uuesti ekraanile. „Mis temaga on?”
„On ta endiselt „Clarke’il”?” küsis Rigney.
„Jah,” ütles Egan. „Ta on tehniline nõustaja. Mõnedes „Clarke’i” hiljutistes missioonides on militaartehnoloogia ja relvad olnud läbirääkimiste objekt. Ta on demonstreerinud seltskonnale jubinaid, mida neile pakume. Mis siis?”
„Ma arvan, et ma tean, kuidas seda B-meeskonna plaani sekretär Galeanole maitsvamalt serveerida,” sõnas Rigney. „Ja ka minu ülemustele.”
IV
Wilson pani tähele Schmidti näoilmet, kui ta üles vaatas ja nägi teda seismas saadik Abumwe konverentsiruumi ukse juures.
„Pole vaja nii ehmunud välja näha,” märkis ta kuivalt.
„Vabandust.” Schmidt tõmbus kõrvale, et „Clarke’i” diplomaatilise kontingendi teised liikmed ruumi pääseksid.
Wilson lõi käega. „Tavaliselt mind nii varases staadiumis asjasse ei pühendata. Elame-näeme.”
„Kas sa tead, milles asi?” küsis Schmidt.
„Luba mul korrata: tavaliselt mind nii varases staadiumis asjasse ei pühendata.”
„Jõudis pärale. Noh, mis seal ikka?” Nad sisenesid koos ruumi.
Konverentsiruum oli kitsas, nagu kõik muugi „Clarke’il”. Kaheksa istekohta laua ümber olid hõivatud ja saadik Abumwe jõllitas laua otsast viimasena sisenenud Schmidti ja Wilsonit. Nood jäid seisma seina äärde saadiku vastas.
„Nüüd, kui me kõik oleme siin,” ta heitis terava pilgu Wilsonile ja Schmidtile, „siis alustame. Riigidepartemang oma lõputus tarkuses on otsustanud, et meie kohalolek Vinnedorgis ei ole enam vajalik.”
Laua ümber tõusis mörin. „Kellele nad seekord meie töö annavad?” küsis Rae Sarles.
„Mitte kellelegi,” ütles Abumwe. „Meie ülemustel on millegipärast tekkinud mulje, et need läbirääkimised toimuvad kuidagi iseenesest, ilma et Kolooniate Liit neil osalema peaks.”
„See on jama,” sõnas Hugh Fucci.
„Nii tore, et sa seda mulle teatad, Hugh,” lausus Abumwe. „Kindlasti poleks ma ise selle peale tulnud.”
„Vabandust, saadik,” ütles Fucci tüdinult. „Mida ma tahan öelda – oleme neid läbirääkimisi vinnidega nüüd juba rohkem kui aasta ette valmistanud. Ma ei saa aru, miks nüüd hoog maha võetakse ja lastakse kogu protsessil katkeda.”
„Sellepärast me täna siin väikest koosolekut peamegi,” ütles Abumwe ja noogutas oma assistendile Hillary Droletile, kes vajutas oma PDA ekraanile. „Saabunud teadete alt leiate info meie uute ülesannete kohta.”
Kõik laua ümber istujad ja Schmidt haarasid oma PDA-d; Wilson pöördus oma BrainPali poole, leidis sissetulevate alt dokumendi ja kuvas selle oma vaatevälja alumisele poolele.
„Utche?” küsis Nelson Kwok minut hiljem. „Kas Kolooniate Liit on nendega kunagi varem läbirääkimisi pidanud?”
„Kolm aastat tagasi võtsin osa nende juurde saadetud missioonist, enne kui praegusele ametikohale tulin,” ütles Abumwe. „Sel ajal ei tundunud sellest midagi tulevat. Kuid näib, et terve viimase aasta on nendega vaikselt läbirääkimisi peetud.”
„Kes seda juhtis?” küsis Kwok.
„Sara Bair,” sõnas Abumwe.
Wilson pani tähele, kuidas kõik saadiku poole vaatasid, kui ta seda ütles. Kes iganes Sara Bair oli, oli ta ilmselgelt täht.
„Miks ta läbirääkimistest kõrvale jääb?” küsis Sarles.
„Ma ei saa öelda,” ütles Abumwe. „Aga jääb ja ta meeskond jääb ja nüüd oleme meie paadis.”
„Oi vaeseke,” ütles Fucci ja Wilson nägi, kuidas laua ümber olijad naeratavad. Tundus, et Bairi tabanud ebaõnn oli piisav kompensatsioon „Clarke’i” algse missiooni ärajäämise eest. Wilsonil käis taas peast läbi, et mis saatuse keerdkäigud on küll toonud ta sinna „Clarke’ile” sellesse mitte eriti meeldivasse luuserite punti. Ent samas pani ta ka tähele, et ainus, kelle tuju üldse ei parandanud võimalus läbirääkimised Utchega üle võtta, oli Abumwe ise.
„Selles failis on päris palju teavet,” ütles Schmidt. Ta libistas sõrmed teksti kerides üle oma PDA. „Mitu päeva meil on läbirääkimiste alguseni?”
Ja nüüd Abumwe naeratas, seekord tavalisest veel naljakaugemalt. „Kakskümmend tundi.”
Tekkis surmavaikus.