Ilmus mitu kollast kerakest, sealhulgas üks „Polki” sisenemispunkti lähedal.
„Praht,” ütles Schmidt, osutades kerakesele „Polki” ilmumispunkti lähedal.
„Pole kindel,” ütles Wilson.
„Jäta nüüd,” ütles Schmidt. „Korrelatsioon on päris tugev, kas pole?”
Wilson osutas teistele kerakestele. „„Clarke” peilib meile välja ainekogumeid, mis on piisavalt suured, et signaale tagasi peegeldada. Kõik see ei saa olla laeva rusud. Ka see võib-olla ei ole. Need võivad olla ka mõne siit läbi läinud komeedi jäänused.”
„Kas me saame suurendada?” küsis Schmidt. „Ma mõtlen seda, mis „Polki” sisenemiskoha lähedal on.”
„Muidugi.” Wilson suurendas seda kerakest. Kollane prahikera paisus ja kadus siis, asendudes väikeste valguspunktidega. „Need tähistavad üksikuid peegeldavaid objekte.”
„Neid on palju,” ütles Schmidt. „Mis minu arvates tähendab, et tegu on laevarusudega.”
„Okei. Aga sellega on häda. Andmed näitavad, et ükski neist tükkidest ei ole suurem kui su pea. Enamik sellest on kruusa mõõdus. Isegi kui need kõik kokku liita, ei anna see kaugeltki Kolooniate Kaitseväe fregati massi välja.”
„Võib-olla see, kes „Polki” hävitas, ei tahtnud tõendeid maha jätta,” arvas Schmidt.
„Nüüd oled sina paranoiline.”
„Ehh,” tegi Schmidt.
„Ei.” Wilson tõstis käe. „Ma mõtlen seda komplimendina. Ja ma arvan, et sul on täiesti õigus. See, kes „Polki” hävitas, tahtis meile tõe avastamise võimalikult raskeks teha.”
„Kas me ei saaks minna sinna prahivälja ja proove võtta?”
„Pole aega. Ja sellest hoolimata on praegu kõige tähtsam asi välja uurida, mis „Polkiga” juhtus. Kõigepealt peame võimalikult kindlalt veenduma, et see on see, mis „Polkist” järele on jäänud. Niisiis, kuidas me seda teeme.”
„Mul pole vähimatki aimu,” ütles Schmidt.
„Mõtle, Hart.” Wilson viipas kujutisele monitoril. „Mis juhtus ülejäänud „Polkiga”?”
„See ilmselt aurustus.”
„Õige.” Wilson ootas.
„Okei,” ütles Schmidt. „Ja edasi?”
Wilson ohkas. „Eks ole, ahvikari kasvatas su üles, Hart?”
„Ma ei teadnud, et mul tuleb täna teaduseksam, Harry,” ütles Schmidt pahaselt.
„Sa juba ütlesid,” ütles Wilson. „Laev ilmselt aurustus. See, kes seda tegi, võttis endale aega „Polk” korralikult tükkideks lõigata, ära viilutada ja enamiku molekulideks muuta. Aga nad ilmselt ei võtnud kõiki aatomeid endaga kaasa.”
Schmidti silmad laienesid. „Suur pilv aurutatud „Polki”.”
„Said pihta,” ütles Wilson ja ekraan muutus, näidates suurt, väljasirutunud haarmetega amööbjat tilka.
„See on laev?” küsis Schmidt plärakat uurides.
„Ma ütleksin jah. Ühe täiendava analüüsina palusin kapten Colomal teha ümbruskonna spektrograaflise analüüsi. See ei ole skaneerimine, mida tavaliselt vaja läheb.”
„Miks mitte?”
„Miks me peaksime?” sõnas Wilson. „Tavaliselt ei ole millekski tarvis otsida ümbruskonnast fregati molekulisuurusi tükke. Spektrograaflist analüüsi teevad tavaliselt teaduslikud ekspeditsioonid, kes mõõdavad atmosfäärigaase. Kosmoselaevu enamasti gaasid ei huvita, kui välja arvata planeetide läheduses, kus tuleb teada, kaugele atmosfäär tegelikult ulatub. Ja sedalaadi süsteemiandmed on kõik andmebaasides olemas. Ma arvan, et see, kes seda tegi, arvatavasti teadis seda kõike. Nad ei arvestanud, et nähtamatu metalliaatomite pilv nad välja annab.”
„Nad ei arvestanud, et me seda näeme.”
„Ja tavaliselt oleks neil õigus.” Wilson tõmbas pildi kokku, nii et ka teised prahiväljad välja ilmusid. „Mitte ühelgi teisel prahiväljal ei ole sellist molekuliosakeste tihedust ja need osakesed ei ole sellistest metallidest, millest me oma laevu teeme.” Ta suurendas uuesti vaadet. „Nii et peaaegu kindlalt on need „Polki” jäänused ja peaaegu kindlasti on seda rünnatud ja seejärel metoodiliselt hävitatud.”
„Mis tähendab, et info lekib kusagilt. See missioon pidi olema salajane.”
Wilson noogutas. „Jah, aga see pole hetkel meie mure. Otsime endiselt musta kasti. Hea uudis, kui nii saab seda nimetada, on see, et peame nüüd otsima palju väiksemast ruumiosast.”
„Nii et me läheme tagasi sinna, kust skaneering algas, ja otsime „Polki” jäänused korralikult läbi.”
„Võiksime seda teha. Kui meil oleks tervelt kuu aega.”
„See on jälle see koht, kus sa lased mul loll välja näha,” ütles Schmidt.
„Ei, seekord ma säästan sind, sest vastus pole lihtne.”
„See on kergendus.”
„Tulles tagasi su eelmise ettepaneku juurde varasemad skaneeringud läbi otsida, ei leiaks me tõenäoliselt midagi,” sõnas Wilson. „Tuletagem meelde, et kaitsejõud ei taha, et valed inimesed kasti leiaksid.”
„Seepärast on must kast must.”
„Mitte ainult must, vaid ka agressiivselt mittepeegeldav. See on kaetud fraktaalse kihiga, mis neelab enamiku kiirgusest ja hajutab ülejäänu. Lased sensorid sellest üle ja mitte midagi ei tule otse tagasi. Sensorimassiivi vaatepunktist pole seda olemas.”
„Olgu, Harry Wilson, supergeenius,” ütles Schmidt. „Kui sa seda ei näe ega saa skaneerida, siis kuidas sa selle leiad?”
„Mul on hea meel, et sa küsisid. Musta kasti üle mõeldes jäin mõtisklema mõiste „must keha” üle. See on ideaalne füüsikaline objekt, mis neelab kogu sellele langenud kiirguse.”
„Nagu seegi, nagu sa ütlesid.”
„Enam-vähem,” lausus Wilson. „Must kast ei ole täiuslik must keha; miski pole. Kuid sellega seoses meenus mulle, et kõik reaalse maailma objektid, mis absorbeerivad kogu neile langeva kiirguse, kuumenevad. Ja siis meenus mulle, et must kast oli varustatud akuga, mis toitis selle protsessorit ja inertsiaalmootorit. Ja aku efektiivsus ei ole sada protsenti.”
Schmidt vaatas Wilsonit tühjal pilgul.
„See on soe, Hart,” ütles Wilson. „Mustal kastil oli toiteallikas. See energiaallikas lekkis soojust. See soojus hoidis seda suhteliselt soojana kaua pärast seda, kui kõik muu oli saavutanud tasakaalu.”
„Aku on surnud. Isegi kui see oli soe, ei ole see seda enam mitte.”
„See sõltub „sooja” määratlusest,” sõnas Wilson. „Musta kasti konstruktsioon on selline, et selle sees on alasid, mis toimivad isolaatorina. Isegi kui aku on surnud, kulub mustal kastil ruumitemperatuuriga tasakaalu saavutamiseks kauem, kui kuluks täismetallist kuulil. See ei pea olema nii soe kui see ruum siin, Hart. Mulle piisab, kui see on kraadimurdosa soojem kui selle ümbrus.”
Ekraan vilgatas ja „Polkist” jäänud prahiamööb asendus mustjasügavsinise termilise kaardiga. Wilson asus seda uurima.
„Nii et sa otsid midagi, mis on natukegi üle absoluutse nulli,” ütles Schmidt.
Конец ознакомительного