Ja Robert saatis ta kosmeetilisse hambaravisse. Enda kulul. Ta ütles, et Jenniferi naeratus on rabavalt ilus ja ta peaks rohkem naeratama.
Lõpuks Jenniferile isegi meeldis temaga magada, aga see ei olnud tegelikult Roberti jaoks esmatähtis. Suurema osa energiast suunas ta ärile, vähem oma kaunile noorele armukesele ja veel vähem oma abikaasale. Jennifer oli tema kallim umbes kaks aastat.
Kuna Jennifer ei olnud kunagi saanud uskuda, et keegi tema eest hoolitseb, oli ta täielikult valmis olnud selleks, et nende suhe on ajutine. Kui see läbi saab, kaob suurem osa lisahüvedest. Korter ja liisitud auto tuleb tagasi anda, aga kuna Robert oli rikas ja härrasmees, nõuaks ta, et Jennifer riided ning ehted endale jätaks. Jennifer oli võtnud nõuks selleks valmis olla. Nii et seni, kuni tema härra arveid tasus, pani Jennifer mustadeks päevadeks veidi raha kõrvale. Vaesuses üles kasvades oli ta üsna hästi laristamisest hoiduma ja distsiplineeritult raha säästma õppinud. Jennifer pidi ise Jenniferi eest hoolitsema ja ta mõistis, et oli juhuslikult leidnud väga hea viisi, kuidas seda teha.
Ülejäänu, nagu öeldakse, on ajalugu. Esimene härra tuli tema ellu, kui ta oli üheksateist, Nick siis, kui ta oli kakskümmend kaheksa. Vahepeal oli neid veel paar tükki olnud. Ta oli Robertisse väga kiindunud olnud ja kurvastas, kui mees oma eluga edasi liikus, ja Nick oli paari viimase aastaga talle omaks saanud, aga teised olid olnud vaid ärisuhted. Ainuke nõue oli see, et nad oleksid rikkad, viisakad ja tunneksid tohutut rõõmu sellest, kui saavad teda hästi kohelda.
Kui Jennifer läbi MGM Grand Hotelli avara fuajee kõndis, eriti lühike seelik trimmis reite ees õõtsumas, kõrgete kontsadega saapad vaikselt luksuslikule ja paksule vaibale astumas, pöördusid mehed tema möödumist vaatama. Hotellikülalised, jooksupoisid ja töömehed. Isegi siin, Las Vegases, kus oli palju suurt ilu, haaras tema nende pilke. Ta kõndis mööda väikesest poisist, kes ema käest kinni hoidis ning üles tema poole vaatas. Ta oli kõige rohkem nelja-aastane ja lummatud. Sellised need mehed juba olid – neile meeldis visuaalne pool. Ta vaatas poisi poole, naeratas ja pilgutas silma.
Jenniferi läikivad plaatinablondid vöökohani ulatuvad juuksed nõtkusid seljal. Tema silmad, mis olid tänu kontaktläätsedele lavendlikarva, särasid tihedate ripsmete all, ja tema kollageenist tuge saanud täidlased pruntis ja läikivad huuled anusid, et neid suudeldaks. Rääkimata siis tema rindadest – mis olid täpselt seal, kus pidi, tänu pidevatele rinnalihaste harjutustele ja väikestele soolaimplantaatidele mõlema rinna all, mille maksis kinni härrasmees number kolm. Kui ta oleks kümme aastat varem nii hea välja näinud, oleks ta praeguse ameti asemel ehk hoopis modellitööd teha proovinud. Aga selline välimus ei olnud odavalt ega lihtsalt saadud.
Tema ja Nick olid Las Vegases olnud kolm päeva ja järgmine pidi viimaseks jääma. Mees oli kõrgete panustega pokkerimängus võidulainel ja iga kord, kui ta oli tahtnud tagasi mängima minna, oli ta naisele kingituse teinud. Üks neist oli uus peenike ehe, mis tal käe ümber oli. Lisaks andis mees talle kena paki benjamine – sajadollarilisi – käsuga oma meelt lahutada. Ta kulutas Jenniferi peale päris palju ning naine kasutas raha selleks, et olla moodne ja ihaldusväärne, kuid pani alati pisut kõrvale mustadeks päevadeks, mis võisid varsti saabuda.
Tal oli väga tore olnud, kuigi Nickiga ei olnud ta eriti koos aega veetnud. Ta oli poodides käinud, privaatsaalis paari filmi vaadanud, erajõusaalis trenni teinud, spaas endale massaaži, maniküüri ja pediküüri teha lasknud ning privaatbasseini ääres varju all raamatut lugenud. Jennifer oli päevitunud, aga mitte päikesest. Seda ta oma nahale ei teinud. Tal oli pihustipäevitus. Ta lasi kord nädalas endale teha näohooldust, massaaži ja pihustipäevitust, mis hakkas nelja päeva pärast maha kuluma. Kui ta basseini äärde või randa läks, lebas ta päevavarju või varikatuse all. Ta võis uhkusega öelda, et tema nahk oli peaaegu täiuslik.
Igal õhtul oli ta loomulikult Nickiga koos. Õigemini varajastel hommikutundidel, pärast tundidepikkust pokkerimängu. Viiekümne nelja aastane Nick oli heas vormis ja energiline, mõnikord nõudlik ja sageli ei andnud ta alla enne, kui sai, mis tahtis. Ja kui ta tahtis Jenniferi kell neli hommikul, pidi naine järele andma. Õnneks oli Jenniferi päevakava selline vaid taolistel reisidel. Floridas elasid nad eraldi ja Nick veetis harva tema juures terve öö.
Mõnikord mõtles Jennifer, et võib-olla on Nick tema jaoks siiski liiast. Kohe kindlasti oli ta kõige võimekam mees, kellega ta kunagi oli olnud. Iga kord, kui ta hakkas suhte lõpetamist kaaluma, kas Nicki nõudmiste või tema abikaasa ebastabiilsuse tõttu, kinkis Nick talle midagi imelist, tuletades meelde, et on väärt iga tundi, mis Jennifer mehele kulutas. Eelmisel aastal oli ta Jenniferile kinkinud rannakorteri ja kuna see naisele nii väga meeldis, oli ta alla andnud. Isegi aina suureneva pangaarve juures ei olnud see Jenniferile kaugeltki taskukohane.
Aga tema elu oli ka üksildane. Kuna ta töötas firmas, mis teenindas Nicki, ja tal oli paindlik graafik, et ta saaks mehe pilli järgi tantsida, ei olnud teised naised töö juures eriti sõbralikud. Samas oli Jennifer alati üksik hunt olnud. Ta teadis, mida nad temast rääkisid, aga ta ei olnud mingi lits. Tema elus oli pärast teismeiga vaid mõni mees olnud ja rohkem kui ühe mehega ei käinud ta samal ajal mitte kunagi. Mitte kunagi.
Sellised mõtted tiirlesid Jenniferi peas, kui ta oma numbrituppa tagasi minnes hotellis rahvasumma vahelt läbi läks. MGM pakkus neile majutust sviidis, mis asus privaattiivas, mida kutsuti häärberiks. Väga mõjukas ümbrus, kokad, toapoisid ja päris ülemteenrid. Ta oli seal koos Nickiga mitu korda käinud – mees arvas, et ta toob õnne – ja tõepoolest, Nick oli võitnud, mis tegi mehe lõbusaks ja vallatuks. Väga lihtne oli sellise luksusliku eluga ära harjuda, aga Jennifer ei võtnud seda iseenesestmõistetavalt. Ta teadis, kui kiiresti võib õnn pöörduda – täpselt nagu tal oli emaga raskeid aegu olnud, olid tal ka mõned helged perioodid olnud. Need ei kestnud kunagi kaua, aga ta meenutas neid heldimusega.
Kui Jennifer nende sviidi juurde jõudis, tegi ta vaikselt ukse lahti ja ehmus otsekohe karjumise peale.
„Ma ei küsi ühekski asjaks sinu luba! Ma tulin siia pokkerit mängima ning kui tahaksin siia sind ja sinu irisemist, oleksin su kaasa võtnud!”
Seda ütles Nick. Jennifer piilus sisse ja vaatas otsa „ülemteenrile” number üks, Loule. Lou oli tõeline mehemürakas. Ta seisis koridoris, seljaga elutoa poole, käed rinnal ristis.
„Sa ei saa lihtsalt oma bimbot Vegasesse tuua ja mind Palm Beachil koertele pureda jätta, samal ajal kui sina siin ringi aeled. Nad pistavad mu elusast peast nahka!”
Oi-oi. Proua Nick.
„Ma tulin siia pokkerit mängima! Ringi aeleda võin ma Floridas!”
„Kõik teavad, et sa jätsid mind koju, samal ajal kui selle hoora Vegasesse kaasa võtsid!”
Jennifer tõmbus nördinult jäigaks. Tal oli vastuväiteid. Vähemalt sõimas antud hetkel pada katelt.
„Miks sa muretsed selle pärast, mida kõik teised arvavad? Sul on su suur maja, suured sõrmused. Sa ei mängi teist viiulit. Sul on su massöör.”
„Oi, kui rikutud mõtlemine sul on! Maurice on gei!” Samal ajal kostis mürtsatus. Naine loopis asju. Oli aeg talle veidi ruumi anda.
Jennifer taganes toast vaikselt välja ja tõmbas ukse tasakesi kinni. Ta läks allkorrusele tühja baari, istus nurgalauda ja tellis vahustatud Margarita. Ta rüüpas seda väga aeglaselt, lüües aega surnuks. Ta kavatses anda Nickile ja tolle abikaasale aega, et nad saaksid tülitsetud. Poleks esimene kord, kui ta lõpetaks oma numbritoa ja esimese klassi lennupiletiga tagasi Fort Lauderdale’i. See oli tühiasi.
„Tere, kullake.” Ta tõstis pilgu ning vaatas üsna nägusa ja hästi riietatud mehe pruunidesse silmadesse. „Tohin sulle joogi