Puhtalt lehelt. Робин Карр. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Робин Карр
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Современная зарубежная литература
Год издания: 0
isbn: 9789949848119
Скачать книгу

      Jennifer oli Nick Noble’iga tutvunud kaks aastat varem. Ta oli äsja vastu võtnud töö ärikinnisvaraga tegelevas firmas, kus tema kohustuste hulka kuulus pisut sekretäritööd ja ka kinnisvara haldamine. Töö oli lihtne ja palk hea. Ta tegeles klientidega, kes vajasid teenuseid, näiteks millegi parandamist, kogus üüriraha ja hoidis üürilepingutel järge. Tema kontoris tegeleti mõne Fort Lauderdale’i ja Boca Ratoni kontorihoonega ning Jennifer uskus, et teda oli tööle võetud pigem välimuse kui oskuste pärast. Ta sobis kindlasti firma esindajaks – ärimehed, kes neilt pindu üürisid, kutsusid teda pidevalt välja.

      Ta ei olnud seal kaua töötanud, kui läbi astus nende hallatavate hoonete omanik. Nick. Ta viis samal päeval Jenniferi lõunale ja tegi väga selgeks, et teda ei huvita eriti see, kuidas ta kinnisvara haldaja tööd teeb, pigem oli ta naisest romantilises mõttes huvitatud. Jennifer võis ju oma pruntis huulte, täidlaste kikkis rindade ja võlude rõhutamiseks hoolikalt valitud riietega küll lihtsa sihtmärgi mulje jätta, aga tegelikult oli ta ettevaatlik. Nick pidi teda tükk aega taga ajama ning selle käigus sai ta mehe kohta piisavalt teada, et praktilist otsust langetada. Nick oli kolmandat korda abielus, tal oli palju raha, mitu äri ja raudkindel abielueelne leping. Mees ütles, et Barbara on väga õnnelik oma klubi, ehete ja suure majaga ega tõsta tõenäoliselt lärmi, kui Nick iga nädal tema pangakontot täidab ja krediitkaardiarveid maksab.

      Tuli välja, et Nick ei pannud Barbarat analüüsides päris täppi. Naine oli äärmiselt armukade ja tõstis skandaale, mis võisid väga häirivad olla. Aga mitte keegi, absoluutselt mitte keegi ei saanud Nick Noble’ile öelda, mida ta peab tegema. Ja kuigi Barbarale see armusuhe ei meeldinud, ei olnud ta piisavalt rahulolematu, et loobuda jõukusest, mille oli abielludes saanud. Barbara Noble, abikaasa number kolm, oli Nickiga suhtes olnud siis, kui too oli olnud abielus naisega number kaks. Jenniferil ei olnud mitte mingisugust kavatsust saada abikaasaks number neli ning võimalik, et just see tõsiasi oli mehes nii kaua huvi hoidnud.

      Nick oli Jenniferi isukalt taga ajama hakanud. Ta helistas, astus läbi, lasi autojuhil ta peale võtta ning ühte või teise restorani viia. Oli lilli ja iganädalasi kingitusi. Ta viis Jenniferi oma jahiga sõitma ja Key Westi villasse. Ta nägi naise võlumiseks väga palju vaeva. Ja Jennifer nägi väga palju vaeva, et ahvatlev olla. Ta mängis kogu jõust raskesti kättesaadavat.

      Kahe Nickiga suhtes oldud aasta jooksul ei olnud ta töölt ära tulnud. Tema eneseväärikuse jaoks oli oluline, et tal oleks ka muu tegevus kui armuke olla. Tõsi, ta oli töölt palju puudunud. Kui Nick tahtis, et ta temaga koos reisiks, siis seda ta ka tegi. Ülemus ju ei kaevanud. Nick oli väga hinnaline klient.

      Jennifer lõõgastus Gulfstreami luksuslikus salongis, klaas vahuveini lauakesel, raamat süles. Kuid Nick oli õhkutõusmisest saadik telefoni otsas rippunud. Ta tõusis sageli püsti, tammus ringi, tõstis häält või vehkis rusikaga. Jenniferi kõrv tabas vahepeal sõnu – „Vaata, kurat võtaks, selline on kava aastaid olnud!” ja „Kui kaupa õigeks ajaks kohale ei tooda, siis sa maksad ja palju!” Jennifer oli peaaegu täiuslikult omandanud kunsti mitte midagi tähele panna. Nicki asjad ei puutunud temasse. Kui tema mehe ägeduse ajal uudishimulikuks muutuks, läheks Nicki tuju ainult hullemaks. Jennifer mõistis, et igaüks, kellel on nii suur rahaline vastutus kui Nickil, võis aeg-ajalt enesevalitsuse kaotada.

      Pärast paari tundi lennukis oli Nickil küllalt saanud. Jesse ja Lou istusid esimeses reas, seljatoed alla lastud, ja magasid, olles seljaga Jenniferi ja Nicki poole. Nick küsis stjuardessilt viski jääga ja läks Jenniferi juurde, kelle jalad olid tumbale tõstetud. Mees istus tema jalgade kõrvale ja pani talle käe põlvele.

      „Mida sa loed, tibu?”

      Jennifer pani aeglaselt raamatu kinni ja naeratas. „Armastusromaani.”

      Nicki käsi liikus aeglaselt üle põlve seeliku alla ja silitas tema reit. „See on hea mõte,” lausus mees naeratades. Ta rüüpas jooki ja keerutas seda klaasis, nii et jääkuubikud vastu kristalli kõlksusid. Ja tema käsi liikus veidi kõrgemale.

      Jennifer peatas ta seal. Ta surus raamatut alla, keelates käel teekonda jätkata. Stjuardess oli oma töökohal pisut toimuvat näinud ning teadis ilmselt, et pea tuleb diskreetselt kõrvale keerata ja kambüüsis usinalt tegevust leida, aga Jenniferile see ei sobinud. „Käitu ilusti,” ütles ta mehele rangelt. „Ja püüa kannatlik olla.”

      Nick mugistas naerda ja võttis käe ära, kuid kummardas tema poole. Nii et Jennifer suudles teda sügavalt ja paljutõotavalt. Ta tundis viski maitset mehe huultel ja suus.

      Kui nad teineteisest eemaldusid, ütles Jennifer: „Ole hea poiss, siis saad õhtul minuga mullivanni tulla.” Kuid ta teadis, et tõenäoliselt sulistab ta seal üksinda, samal ajal kui Nick on pokkerimängust hõivatud.

      Mehe peopesa riivas õrnalt tema rinda. „Jah, emme. Vaatame, mis filme näidatakse.” Ta võttis telekapuldi, lülitas pea kohal oleva ekraani sisse ja luges nimekirja, kuni leidis filmi, mis talle meeldis. Seejärel seadis ta end nahkdiivanil sisse ja jagas Jenniferiga tumbat, hoides omanikutundega tal kätt reiel.

      Jennifer asus uuesti raamatut lugema. Ta teadis, kuidas oma härrasid ohjata, ja see oli ülioluline. Nii ei kadunud neil huvi. Mõnikord olid nad nagu lapsed, kes ihkasid piiride seadmist. Jenniferil olid väga ranged standardid – teda tuli kohelda austusega ja väärikalt. Kohe, kui mõni mees tegi vea ja kohtles teda kui omandit, oli tema läinud.

      Jennifer oli professionaalne kallim. Armuke. Mitte prostituut. Ta oli esmaklassiline kallim. Suurem osa tema elatisest tuli antud hetke härrasmehelt, aga ta ei palunud kunagi midagi. Mitte kunagi. Tegemist oli alati kingitusega, mõnikord ütles tema oma arvamuse sekka, mõnikord oli asi üllatus. Need kaks teemantsõrmust, mida ta kandis, olid üllatused, aga eelmisel aastal oli Nick tahtnud talle autot osta ja nad läksid koos Jaguari välja valima.

      Loomulikult, kui Nick ei oleks selliste kingitustega eriti helde olnud, oleks Jennifer juba ammu edasi liikunud.

      Kuidas sellise ametini jõutakse? Jenniferi puhul juhtus see täiesti juhuslikult ja süütult. Ta oli üheksateist, kui tema ema suri, ja vanavanemate maja müügist oli talle õige pisut raha jäänud. Täpselt nii palju, et Ohiost Floridasse sõita ning väikese möbleeritud korteri esimese ja viimase kuu üüri ja kindlustuse eest tasuda. Ta igatses päikese järele, mis ta südant soojendaks, sest oli äkitselt ihuüksi jäänud. Tal ei olnud mitte midagi ega mitte kedagi. Ta ei teadnud, mida teha või kuhu pöörduda. Näis, et ta oli selle hetkeni kogu elu oma emal silma peal hoidnud, ning kui ema enam ei olnud, said temas kokku tohutu väsimus ja lein. Ta vajas muutust ja veidi puhkust.

      Ta sai tööd ühes Fort Lauderdale’i peenes restoranis ja koristas laudu, kuni teda ettekandjaks koolitati; ta oli kuulnud, et sellega teenis hästi, kui einestajad toidu ja veini eest mõnisada dollarit välja käisid. Kui üks saledatest noortest restorani perenaistest tööle ei ilmunud, andis juhataja Jenniferile selga kitsa musta kleidi – perenaise tööriietuse – ja ta hakkas broneeringuid kirja panema, inimesi lauda juhatama ning üldse sõbralikult klientidega suhtlema. Ta tegi seda hästi, nii et töökoht jäigi talle. Üheksateistkümneaastaselt ei olnud ta kaugeltki silmipimestav kaunitar, aga temas oli mingi sale elegants, reserveeritus, mida rõhutas tõsiasi, et ta näitas naeratades haruharva oma hambaid, sest üks esihammastest oli veidi hallikas ja see tekitas temas piinlikkust.

      Mõni nädal hiljem kutsus teda välja üks vanem Roberti-nimeline härra, kes sageli restorani külastas. Jennifer ütles talle ujedalt ära. Miks ta peaks tahtma minna õhtusöögile mehega, kes võinuks talle vanaisa olla? „Sest ta on rikas kui kröösus,” ütles üks teine restorani perenaine. „Ja ta on armas nagu kassipoeg. Ütle talle, et mina olen vaba.”

      See pani Jenniferi mõtlema. Ta oli liiga üksinda. Tal ei olnud perekonda, isegi lähedast sõbrannat mitte. Ta tuli oma vähese teenistusega vaevalt ots otsaga kokku. Tema kõige ilusam kleit kuulus restoranile – seesama must kleidike, mida ta perenaisena kandis. Ja see mees oli kena, ta oli Fort Lauderdale’is tuntud. Ta oli maailma kõige ohutum inimene ja tõeliselt härrasmehelik. Juhtumisi talle lihtsalt meeldisid noored naised.

      Jennifer