Ehkki Pavlikul oli nendest sakslastest juba tõsiselt villand, ei tahtnud ta kõike pooleli jätta, ta oli soovitu juba peaaegu saavutanud, sest ta pidi juba üsna varsti saama Saksamaa kodakondsuse, ja siis on tal neid lausa kaks: Vene ja Saksa oma, ning ta võib seal käia, kui tahtmine tuleb, kuid ei pea seal pidevalt elama. Varem töötas ta lennujaamas poes, rügas seal koguni kolm aastat, kuni talle ükskord öeldi „vene siga”, üks sama poe töötaja ütles, tüüpiline sakslane, vana, kuivetunud – Pavlik kahtlustas, et vanamees oli samuti kunagi SS-is teeninud. Siis võttis Pavlik oma hommikusöögi pakendi – muud paberit polnud tal käepärast –, rebis nutsaku lahti, silus paberi ära ja kirjutas sellele avalduse politseisse, kirjeldades üksikasjalikult seda rassilise diskrimineerimise juhtumit, aga kui ta avalduse politseisse viis, loeti seda seal tükk aega, siis lõpuks lisati toimikusse ja lubati saata teatis. Teatis saabus alles mitme kuu pärast, ja seal polnud isegi täpselt kirjeldatud, mis tegelikult juhtus, vaid öeldi, et „seeja-see solvas seda-ja-seda”, isegi selle fritsu aadress, kes teda vene seaks sõimas, oli sinise pliiatsiga hoolikalt üle värvitud. Aga veel kahe nädala pärast tuli uus teatis, milles anti teada, et tema avaldus loetakse kehtetuks, sest sellel polnud kuupäeva ega allkirja, mis oli aga juba täielik vale. Lihtsalt politsei oli selle sakslasega mestis.
Meditsiinikoolis, kus Pavlik õppis, õpetati neile laulutunnis laulu „Hava Nagila”, seal sai ta selgeks, kuidas öelda heebrea keeles „Tere”, „Head aega” ja „Kuidas läheb?”. Ta ei saanudki aru, miks neile seda seal õpetati, kuid hiljem kulus see marjaks ära. Peagi läks ta praktikale, see tähendab, et ta oleks pidanud saatma medõdesid, kui nood käisid vanainimeste kodudes. Ühele vanale sakslannale pani Pavlik endamisi nimeks Padaemand, too oli oma üheksakümmend aastat vana, tema sõrmed oli puha sõrmuseid täis ja kuuldeaparaat oli mingil erilisel kombel kõrva külge kinnitatud – mitte otse, vaid poolviltu, sest proua tahtis, et see oleks just nii. Tema toas oli klaver, sellel oli loori ja pika kleidiga pronksist naisekuju, pea nukralt langetatud, ja all, kujukese jalamil, oli kiri Die Seele, mis tähendab hinge. Klaveril vedelesid kogu aeg lahtiselt noodid, ja see vana krõnks istus alatihti pilli taha ja laulis: „Nuta, mu väike hingeke, nuta!” – on üks selline populaarne Saksa lauluke, mis räägib hingest. Pavlik sai teada, et selle naise mees oli kunagi teeninud SS-i divisjonis ega tulnud idarindelt tagasi. Ta oli näinud isegi mehe portreed voodi kohal: naeratav, rõõmus, tüüpiline sakslane! Kuna neile oli koolis õpetatud, et protseduuride tegemise ajal tasub arstil või medvennal laulda haigele mõnd viisi – näiteks kui patsiendile on määratud insuliinikuur, tuleb iga süstimise ajal laulda mingit üht ja sama laulu, siis on kogu protsess palju efektiivsem –, rakendaski Pavlik seda meetodit vana sakslannaga: tegi talle süsti ja laulis samal ajal „Hava Nagilat”. No ja lõpetuseks, päris ravikuuri lõpus, istus ta klaveri taha ja esitas vanaeidele laulu „Tõuse, tohutu maa!”[1.] Sakslanna istus ja kuulas seda ammuli sui. Pavlik küsis:
„Noh, kas meeldis?” – ja eit noogutas vaimustunult.
„Ma jätan siis sõnad teile,” ütles Pavlik ja andis eidele teksti, mille oli enne spetsiaalselt arvutiga välja trükkinud.
„Ma ei saa ju vene keelest aru,” pomises too haledalt.
„Pöörduge tõlkija poole,” ütles Pavlik ja ulatas talle varem välja otsitud tõlkija telefoninumbri, tõlkija nimi oli Aron ja ta õppis samas koolis ning teenis vene keelest saksa keelde tõlkides endale leivaraha.
Alguses ütles Pavlik kõigile patsientidele tervituseks vene keeles tere ja hüvastijätuks head aega, kuid nood kaebasid, et ei saa aru ja olid üleüldse hämmingus, miks ta ei võiks neile sedasama saksa keeles öelda. Siis hakkas ta ütlema kõigile šalom ja az ohk un vei[2.], ja siis ei saanud enam keegi midagi öelda, ei juletud. Ainult ülemus vihjas ükskord delikaatselt, et tal tasuks end psühhiaatrile näidata. „Teie enda huvides,” ütles ta, aga ei täpsustanud seejuures midagi. Kuid Pavlik taipas isegi, milles asi, läks psühhiaatri juurde, ja too andis talle tõendi, et ta on täiesti normaalne inimene.
Peale selle käis neil kliinikus sõda kahe klanni vahel: vanemõde võitles vanemkoristajaga, ja kõigil uustulnukatel tuli ühineda ühe või teise vaenupoolega, kuid Pavlik ei tahtnud seda teha, ta tahtis, et ta rahule jäetaks, et teda ei puututaks, mis hea pärast peaks ta mingeid pooli valima. Tõsi, tema sõber Aron ütles, et parem on olla kohe kõigi poolt, kuid Pavlik ei võtnud tema nõu kuulda, ta ei sallinud selliseid keerukaid asju silmaotsaski.
Hiljem saadeti ta ühe venelanna juurde, küllap arvati, et Pavlik igatseb Venemaa järele ja tahab kellegagi vene keeles rääkida. Ukse tegi lahti tohutu paks juudi naine, vähemalt kaheksakümnene, kes jäi teda kohe kahtlustavalt vahtima ja teatas:
„Te helistasite mulle kõigest viieteist minuti eest, miks te nii ruttu tulite? Olgu, siin on kohver, kust tuleb asjad välja võtta ja korralikult kappi riputada, mina pean aga seni üles otsima oma venna, Vladimir Yakovlevich Meyerovichi, istun siin ja helistan koolid läbi…”
Ta polnud kunagi oma venda näinud, kuid otsustas ta millegipärast just nüüd üles otsida. Pavlik pakkus end venna otsingutele appi, kuid naine käskis tal tegeleda kohvriga ja mitte toppida oma nina võõrastesse asjadesse. Seejärel palus ta Pavlikul mõõta enda vererõhku, ja see osutus nii kõrgeks, et Pavlik imestas väga, kuidas naine veel elus on ja ringi liigub. Lõpuks saatis ta Pavliku poodi, andes kaasa sada marka, ja palus osta kalamarja, juustu, võid, üldse parimat ja kalleimat kraami. Pavlik käis lähedalasuvas venelaste poes, ostis kõik ja tõi kohale ka, ja andis isegi tagasisaadud raha ära. Ta oli juba minemas, kuid naine palus laua katta ja temaga koos õhtust süüa. Pavlik püüdis keelduda, öeldes, et tal on kiire, kuid naine käis peale. Nad istusid lauda ja sõid õhtust. Seejärel palus naine tal uuesti vererõhku mõõta, see oli küll veidi langenud, kuid ikka sellisel tasemel, et normaalsed inimesed ellu ei jääks. Igal juhul polnud Pavlik kunagi midagi sellist näinud. Nüüd hakkas ta Pavlikule prostituutide teenuseid pakkuma, kusjuures väga odavalt, poolmuidu, ja hakkas üldse pärima tema eraelu kohta, igat moodi temalt infot välja pigistama… Lõpuks läks Pavlik ikkagi minema.
Kui ta järgmisel päeval kliinikusse jõudis, kutsuti ta direktori juurde ja näidati talle väljatrükki naise telefonikõnest, kus too kaebas tema peale juhtkonnale. Naise sõnul olevat ta ukse avanud vaid sellepärast, et Pavlik nimetas end arstiks, kuid kippus hoopis poes käima, tõi sealt igasugu kallist kraami, mida naine endale sugugi lubada ei saa, kulutas hulga raha, raiskas naise hinnalist aega ega teinud midagi kasulikku, ainult segas ja väsitas hirmsasti. Ühesõnaga, see vanaeit osutus tõeliseks hullumeelseks, ehkki esmapilgul polnud seda märgata, aga seda ainult esmapilgul. Pavlik oli veendunud, et ta saadeti muti juurde meelega, et talle käkki keerata ja tema vastu intriigi punuda, ja kõike seda vanemõe salasepitsuste pärast vanemkoristaja vastu, milles Pavlik ei tahtnud osaleda.
Need salasepitsused polnud aga sugugi naljaasi. Näiteks, Pavlik käis mõnda aega koduvisiitidel koos medõe Evaga, ja Eva, kes oli seda tööd juba kaua teinud ja intriigidest aktiivselt osa võtnud, püüdis alatasa Pavliku isikliku elu üksikasju teada saada, kuid tema ei jaganud kellegagi midagi. Kord läksid nad koos kellegi proua Paula Langecke juurde, tema nimi tähendab tõlkes Paula Pikknurk; too võttis kapist likööriga šokolaadikommi ja pakkus Pavlikule teed, kohvi, mineraalvett, mida Pavlik iganes soovib. Pavlik oli hiljuti näinud telekast aniisiküpsisereklaami, kus räägiti, et aniisiküpsised tõstavad tuju, ja tal tuli tahtmine neid proovida. Tööle jõudes rääkis Pavlik kohe ka Evale, et ta tahaks aniisiküpsiseid. Pärast lõunat läksid nad Paula Langecke juurde ja too pakkus järsku ise Pavlikule neidsamu aniisiküpsiseid, Pavlikul vajus suu lahti, enamgi, köögis oli suurde vaskpotti