Niisiis tuli Kostjal välja sedasi, et tõeliselt ideaalne katedraal pidanuks kätkema endas looja tahet, mis pole suunatud praegusest Iisaku katedraalist, sellest väikekodanliku kummardamise objektist, mitte paremuse, vaid halvemuse poole, see tähendab, et katedraal, mida Kostja oleks võinud ilma vastikustundeta vaadata, oleks pidanud olema ehitatud võimalikult halvasti, nii halvasti, kui on üldse võimalik ette kujutada, sest üksnes jalutades sellises katedraalis, milles on tegelikult, tõeliselt kehastunud asjatundja silmale ilmne looja tung halvemuse poole, võiks tõeliselt teadvustada ja tajuda, mida kujutab endast tänapäevane ekskursioonijuht, aga Kostja oli juba ammu surmani tüdinud kõigist neist ajudeta ekskursioonijuhtidest, kes saadavad meid kõikjal ja torgivad pidevalt oma kaardikeppidega kõikvõimalikke maale, paleesid, monumente, ajaloolisi näiteid, eeskujusid, etalone ja ideaale… Kuid tung halvema poole hirmutab tänapäeva inimesi, sest neid hirmutab läbitungiv valgus, mis muudab ilmseks kõik salajase, eelkõige nende endi armetuse, nad eelistaks ekselda täiuslikkuse varjus, millest Kostja ei saanud naerma puhkemata ei rääkida ega mõeldagi…
Kui Kostja töötas raamatukogus, oli tema ees tohutu kuhi võõrkeelseid raamatuid, sealhulgas ka idamaiseid: araabia-, jaapanikeelseid. Ta pidi need raamatud hoolikalt akteerima, see tähendab panema trükimasinal aruandesse kirja nende pealkirjad ja autorite nimed, idamaised pealkirjad tuli dubleerida inglise keelde, see kestis küllalt kaua, sest Kostja töötas raamatukogus kaua, tervelt neli aastat, terve igaviku. Kuid ükskord tegi ta terve virna jaapanikeelsete raamatute kohta sissekanded igasugu kriksatrullide, sulu-, protsendi-, sidekriipsu- ja jutumärkide ning kriipsukestena, väliselt meenutas see kõik tema meelest hieroglüüfe, ta ei kahelnud, et keegi ei märkagi seda, seepärast viis ta spetsiaalselt selle raamatuvirna ise juhatajanna kätte, pani selle talle nina alla ja tundis huvi, kas ta oli ikka kõik õigesti teinud, see oli talle väga põnev. Seda enam, et juhatajanna oli hariduselt japanist, ja otse loomulikult, olles aruande hoolega üle vaadanud, ei märganud ta mitte midagi, nagu Kostja oligi oodanud, vastupidi, hakkas rõõmsalt ja enneolematult lipitsevalt noogutama ja tahtis teda juba tehtud töö eest tänada, siis viskaski Kostja teda kingaga, sest teda huvitas ikka väga, kas juhatajanna seda märkab või mitte, ta tahtis teada juhatajanna idiootsuse ulatust ja mil määral on tänapäeva tsivilisatsioon teda orjastanud.
Ja praegu ei kahelnud Kostja sugugi selles, et kui järsku tuleks sinnasamasse Iisaku katedraali ülaltpoolt mõni käsk, et kõik sealsed ikoonid ja maalid tuleb pöörata pea alaspidi, siis ükski seal töötav ekskursioonijuht ei paneks seda tähelegi. Võimalik, et alguses tekiks mõningane segadus, kuid katedraali direktor siluks kõik viie- kuni kümneminutilise kiirkoosoleku käigus ära, selgitaks töötajatele käsu mõtet ja nood võtaks taas kaardikepid kätte ning jätkaks puhta südametunnistusega oma harivat tegevust, ja peagi ei märkaks nad toimunud muutust enam sugugi. Kostjal oli väga kahju, et tal polnud võimalust sellist käsku anda, muidu teeks ta seda ilmtingimata…
Sel hetkel libises Kostja arutluskäigu niidiots Marusjal lõplikult käest, nagu seda temaga tihti juhtus. Talle tuli meelde, kuidas ta käis klassiga Vene Muuseumis, kus neile näidati iga kord Brüllovi tohutut maali „Pompei viimne päev”. Selle tagajärjel oli Marusja pikka aega täiesti veendunud, et see on kõigi maade ja aegade parim maal, ja eelkõige põhines selline veendumus maali tohututel mõõtmetel. Tõsi, „Pompei viimse päeva” kõrval rippus sama suur Fjodor Bruni „Vaskmadu” ja Marusja võrdles neid kaua, teda hakkasid lausa teatud kahtlused piinama, sest suuruse poolest ei jäänud viimane „Pompei viimsele päevale” sugugi alla.
Kuid pärast pikki mõtisklusi tuli tal siiski nõustuda ekskursioonijuhi argumentidega – Brüllovi maal peegeldas ju tõelisi ajaloosündmusi, kuid „Vaskmao” puhul polnud Marusja selles kuigi kindel. Vene Muuseumis oli alati väga palju rahvast ja väikesed sametdiivanid, kus oli nii mugav istuda, hõivasid pidevalt mingid paksud tädid, mehed ja nende vinguvad rahutud lapsed, kes kargasid püsti, jooksid saalis ringi ja olid muudkui külastajatel jalus. Tavaliselt korraldati selliseid ekskursioone pärast tunde, päeva lõpus, ja Marusja väsis alati hirmsasti ära, ta ihkas istuda, puhata, pealegi tahtis ta süüa, ja puhvetist levivad lõhnad panid ta unistama kotlettidest ja kartulipüreest. Kord jutustas ekskursioonijuht nii kaua piltidest, et Marusjal läks järsku silme eest mustaks ja ta prantsatas põrandale, toibudes nägi ta enda kohale kummardumas õpetaja ja veel mingite muttide murelikke nägusid. Marusja tõsteti maast üles ja pandi istuma sametdiivanile, olles eelnevalt ühe räämas, kepiga vanamehe sealt minema ajanud. Pärast seda nägi Marusja Pompei hävingut isegi unes, nagu viibinuks ta otse selle keskmes, kõik variseb, igal pool vinguvad imikud, ja arust ära katmata peaga poolpaljad naised jooksevad, päästes oma majakraami ja lapsukesi, ning ümberringi möllavad leegid. Kuid nüüd ei pööraks ta sellele maalile isegi tähelepanu ja selles oli ta Kostjaga tõesti ühel meelel.
Kuid Iisaku katedraal talle meeldis, ta mäletas, kuidas veel ülikoolis õppimise ajal käis ta kaldapealsel suitsu tegemas ja vaatas katedraali pikalt… Ja üldse, kus ta ka poleks viibinud, kõikjalt nägi ta Iisaku katedraali kuplit, selle kullatud tindipotisiluett, nagu seda nimetas üks tuttav, kuidagi rahustas teda, Marusja oli kindel, et on kodus ja tunneb siin iga nurka, iga läbisõiduhoovi, iga kangialust, nii et ta oskab alati vajaduse korral peitu minna.
Läbikäiguhoovide tundmine on sageli hädavajalik, Marusja koolivend Vova Goldman oskas neid kasutada. Kui tal polnud näiteks raha, võttis ta koha sisse Gribanali kaldapealsel, seisis seal hooletu olemisega ja ootas – peagi astus tema juurde mõni tolgus või terve kamp tolguseid ja nad küsisid, ega tal narkotsi pole, see oli tavapärane kauplemiskoht, ja Goldman lubas neile emaklassilist hašišit või kohe mitut dumpinguhinnaga doosi ning vedas nad mõnda lähedamasse hoovi – narkotsi on ju ohtlik kaasas tassida. Ta oli juba enne välja vaadanud mõne suure, tagauksega kommunaalkorteri, helistas üht uksekelladest, neid oli seal vähemalt viisteist, mõni hingevaakuja tegi talle ukse lahti ja küsimata, kelle juurde tuldi, roomas tagasi oma nurka, Goldman jäi aga üksinda pikka koridori. Goldman võttis tellijatelt papi, palus oodata, pani ukse enda järel kinni, läks läbi pimeda koridori ja lahkus tagaukse kaudu, laskus trepist alla ja väljus teisel pool ning jooksis läbi lõputu hoovide rivi Gribanalist võimalikult kaugele, hoopis teise kohta, ilmudes välja Ermitaaži, Neeva juures, ja need tropid ootasid teda tükk aega ukse juures, siis hakkasid uksekella helistama, püüdsid suhteid klaarida, kuid keegi naabritest ei teadnud midagi, tüübid saadeti pikalt ja ähvardati mentidega, narkotsi kohta ei julgenud nood ammugi midagi küsida. Selliseid kommunaalkortereid oli Peterburis päratult palju, eriti Gribanali rajoonis, mis oli väga mugav…
1 Vene k работа – töö; раб – ori (tlk märkus). [ ↵ ]
* * *
Marusja ärkas hilja ja oli jubedas meeleolus – õues sulas, halli lume riismed vedelesid sõiduteel, trammirööbastel, tänavatel kõndisid sünged, hallides riietes inimesed. Marusja tundis hirmsat ängistust ja sai aru, et tulekul on järjekordne depressioonihoog, millega on peaaegu võimatu võidelda, sest ta oli juba harjunud saama sellisest seisundist omamoodi veidrat ebaloomulikku naudingut. Järsku tekkis tal tahtmine minna jalgsi linna, kõndida piki Neevat, siis Aleksander Nevski väljaku juurde, siis ikka edasi mööda jõekallast, kõige räpasematesse ja hirmsamatesse rajoonidesse, kus tossavad vabrikukorstnad ja sudu ei lase hingata, kus seisavad punasest tellisest tehasehooned ja poristel tänavatel longivad purjus töölised, näod paistes, tal oli meeldiv seda kõike kas või ette kujutada, sest mõtetest ja ettekujutustest ta kaugemale ei jõudnud, fantaasiad asendasid täielikult tõelist elu.
Pärast hakkas Marusja suure häälega nutma, pisarad muudkui voolasid tahtmatult, ta ei suutnud järele jätta, ja ta ei tahtnudki järele jätta, nutta oli isegi mõnus, ja ta muudkui nuttis ja nuttis… Nii et kui telefon helisema hakkas, ei saanud ta tükk aega aru, kes talle helistab, ei tundnud häält ära:
„Marusja, see olen ju mina, Pavlik! Ma tulin Berliinist nädalaks siia, tule kähku minu poole, ma igatsesin seal nii väga!”
Pavlik oli end kiilaks ajanud ning kandis valget kampsunit ja musti teksaseid:
„Ma olen seal haige.