Surnud vesi. Ann Cleeves

Seda hõikas tagapingilt Vicki Hewitt. „Vaene mees on terve öö seal olnud. Seda on küllalt, kas pole? Kas James on teda juba vaadanud?”

      James Grieve oli patoloog ja baseerus Aberdeenis. Willow ei olnud temaga kunagi kohtunud ja tundis end pisut kõrvalejäetuna. Nagu oleks ta uus õpilane, kes kokkusulanud kampa veel päriselt ei sobi, isegi kui koolikaaslased tema vastu väga sõbralikud on.

      „Ta peaks nüüd juba seal olema,” ütles Sandy. „Aberdeeni lennuk on esimene, mis hommikul tuleb, ja me korraldasime talle transpordi.” Linn jäi juba selja taha ja nad sõitsid edasi põhja poole, möödudes künkaharjal aeglaselt keerlevaist hiiglaslikest tuulegeneraatoreist. Maastik oli lage ja tuulest räsitud. Polnud ühtki puud, isegi mitte istutatud mände. „Morag läks talle vastu.”

      Aith oli põhimaanteest eemal. Willow oli selle eelmisel õhtul Ordnance Survey kaardilt üles otsinud. Sinna viis üherealine möödumistaskutega tee, mis jooksis üle künkanõlva ja turbaraba. Kõikjal võis näha vett: oli meri, soolaseveelised abajad ja väikesed järvesilmad. Kui mõni auto vastu tuli, siis juht viipas või noogutas. Sellises paigas nagu see pandaks võõraid tähele, kas pole? Ehkki ta oletas, et need saared tõmbavad ligi turiste ja et nood võivad ringi liikuda ka väljaspool suuremaid teid.

      Asulasse laskudes märkas ta juba kaugelt toimuva uurimise tunnismärke. Rohkem autosid, kui võinuks oodata. Tuules vingerdav sinivalge politseilint. Salk inimesi, kes näitasid üles ebaharilikku huvi ühe suure sõudepaadi vastu, mis oli nüüd kaile tõmmatud, et patoloog saaks surnut korralikult vaadelda in situ^[1.]. Tema pilgu all püstitati paadi ümber valge telk. Loomulikult olid kohal uudishimutsejad. Isegi nii väikeses kogukonnas nagu see leidub huvilisi, kes arvavad, et laiba nägemine on põnev. Siin oli tegevuspaiga äärele kogunenud paar vanameest ja parv lapsi.

      „Me võtsime kooli nädalavahetuseks enda käsutusse,” teatas Sandy äkki. „Seal on internetiühendus, telefonid ja köök, nii et me saame vägesid toita. Tualetid.” Ta vakatas ja Willow taipas, et mees ootab tema heakskiitu. Willow’le poleks pähegi tulnud, et Sandy seda vajab. See oli lõpuks tema territoorium.

      „Väga hea!” ütles ta. „Suurepärane mõte.” Misjärel ta nägi, kuidas mees rahuneb ja näost särama lööb.

      Nad panid auto kooli palliplatsile. Kui nad kai poole kõndisid, ei astunud neile ligi mitte mõni vormis ja saabastes politseinik ega ka patoloog, vaid tõkislindi ees seisev keskealine naisterahvas. Willow’d nähes sirutas ta käe. „Rhona Laing,” tutvustas ta ennast. „Prokurör-fiskaal.” Tal oli Edinburghi kõnepruuk. Kõrgklassi edinburglane, kammitsetud ja jäine. Tal oli seljas kašmiirsviiter ja sellel tviidjakk ning jalas hallid villased püksid. Praktilised jalanõud, mis oskasid mitte mõjuda elegantsitult. „Teie olete vist inspektor Reeves. Ma saan aru, et teie juhite uurimist.” Ta lasi oma hääles kõlada täpselt nii palju üllatust, et see Willow’d ärritaks. Inimesed arvasid alatihti, et ta ei näe oma ametile vastav välja. Kuid see pole tema süü, kui ta ei ole selline, nagu oodatakse. „Siin olles annate aru mulle.”

      „Muidugi.” Willow võttis käe vastu ja imestas endamisi, miks tunnevad võimu ligi saanud naised vajadust selliseid mänge mängida. „Teie siis leidsitegi võistlusjollist laiba, eks ole.”

      „Nagu ma seersant Wilsonile seletasin,” noogutas prokurör. Merelt puhus tuul, kuid ükski juuksekarv tema peas ei liikunud. Tal oli kas fantastiline juuksur või kasutas ta ohtralt juukselakki.

      „Ja te elate siin kus?”

      „Vanas koolimajas,” osutas Rhona Laing peaga klotsikujulisele soliidsele hoonele nende taga kaldal. „Mõtlesin, et mingid lapsed on koerust teinud ja jolli vette lükanud, ning läksin seda ära tooma.” Ta naeratas põgusalt, kuid ta silmad jäid valvsaks.

      „Suur tänu, et meile vastu tulite,” ütles Willow siirast tooni jäljendades. Ta oli ülikooli ajal mõnda aega näiteringis käinud. „Võib-olla kulutame veel veidi teie aega, kui oleme siin lõpetanud. See tähendab, kui te veel siin olete. Ma ei taha teie nädalavahetust kinni panna ja ma ei tea, kaua meil läheb.” Ta heitis pilgu valge telgi poole, andes mõista, et ta sooviks nüüd edasi liikuda.

      Tekkis lühike paus.

      „Muidugi,” ütles siis Rhona Laing. „Saate mind vajadusel kätte.”

      Alles siis, kui nad olid selga tõmmanud paberist kriminalistiülikonnad ja kingade otsa saapad, jõudis Willow’le pärale, et prokurör oli oodanud, et teda kaasa kutsutaks. Rhona ei olnud veel taibanud, et laiba leidmine asetab ta kahemõttelisse olukorda. Juriidiliselt teostas ta juurdluse järelevalvet, kuid ta oli ühtlasi tunnistaja ja temast võis saada isegi kahtlusalune.

      Patoloog James Grieve tuli parajasti surnukeha juurest ära. Olles piiratud alast korralikult välja jõudnud, võttis ta kriminalistiülikonna seljast. Ta oli väikest kasvu mees, tark ja peen, läikivad mustad kingad jalas. Grieve tervitas Vickit naeratuse ja põsemusiga. „Preili Hewitt, me peaksime lõpetama sel viisil kohtumise.”

      Willow tutvustas ennast. Ta tundis end ebamugavalt, sest oli mehest pikem. Ja tunduvalt noorem. Ta pidanuks mõlema asjaoluga nüüdseks juba harjunud olema.