„See on koolivaheaja viimane nädalavahetus,” jätkas Perez. „Cassiel ei ole hiljem kuude kaupa võimalik temaga suurt koos olla. Ja tead ju küll, milline Duncan on. Alatihti lõunas mingi rahategemisoperatsiooni asjus. Mõtlesin, et parem ta kinni püüda, kuni ta siin on. Cassie peab oma isa tundma.”
„Ja sina saad ise ka natuke omapead olla.” Sandy mõtles, et huvitav, kas Perez teda ka sisse kutsub ja talle lonksu viskit või klaasi õlut pakub. Jimmy ei olnud kunagi suurem joogisõber olnud, aga kui Fran veel elas, oli tal alati mõni õlu külmutuskapis.
„Ma igatsen ta järele,” ütles Perez. „Hirmsasti.” Ja Sandy polnud kindel, kas ta räägib Cassiest või Franist. Ta tammus jalalt jalale ja heitis pilgu merele. „Mida sa soovid? Ausalt öelda ma ei igatse praegu kellelegi seltskonda pakkuda. Ma pole hetkel just parim kaaslane.”
Sandyle tundus, et Perezi hääles kõlab kerge enesehaletsuse noot, ja ta mõtles, et ehk kulub töö talle praegu ära. „Ma ei tulnud külla,” ütles ta ja üllatus ise, kui teravalt need sõnad välja kukkusid.
Perez jäi talle otsa vaatama. Sandy oli alati olnud tema kõige kaastundlikum ametikaaslane. Perez oli alati Sandy eest seisnud ja nüüd oli Sandy kord teda kaitsta. „Aga sa tule siis sisse.”
Maja oli seest enam-vähem samasugune kui Frani päevil. Seintel rippusid Cassie maalide kõrval Frani omad. Kamina kohal oli suur foto neist kolmekesi. Naine fotol naeris, pea kuklas, ja Sandy tundis silmi märjaks minevat. Fran Hunter oli tema vastu alati nii kena.
„Teed?” küsis Perez. „Mul ei ole kodus alkoholi. Ei usalda ennast selles osas.”
„Tee sobib hästi.” Sandy vaatas, kuidas Perez kruusi võtab ja külmutuskapist piima toob. „On toimunud mõrv,” ütles ta. „Prokurör leidis Aithi sadamast ühe võistluspaadi seest laiba. Tead küll, ta sõuab vanemate naiste võistkonnas.” Sandy jäi vastust ootama. Vana Jimmy oleks silmad suureks ajanud ja prokuröri merelembuse kohta pilkava märkuse teinud.
Kuid praegune Jimmy asetas teekruusi ettevaatlikult lauale ja pööras näoga Sandy poole.
„Ma olen haiguspuhkusel,” ütles ta. „Ma ei sobi sellise ülesande peale.”
„Siis pole mõtet aega raisata,” ütles Sandy istmelt tõustes ja ukse poole minema hakates. „Raudpiiga[1.] tahab, et sõidaksin Aithi, lootuses, et suudan tapetu identifitseerida. Tead küll, milline ta on, kui teda sunnitakse ootama. Mõtlesin, et sa peaksid teadma, muud midagi. Mõtlesin, et see oleks …” – ta otsis õiget sõna – „… sinu suhtes siivas.”
Taas näis Perez üllatuvat, kuid siiski mitte vihastavat ega nördivat. Tavaliselt Sandy ei hakanud talle vastu. Tavaliselt ei hakanud Sandy kellelegi vastu. Ja viimasel ajal näis viha olevat Jimmy püsiseisund.
„Anna andeks.” Perez raputas pead. Katse selgemalt mõelda? Või mingisugune meeleheite avaldus? Siis, hetke pärast: „Kena sinust, et tulid ja ütlesid.”
Sandy jäi ukselävel hetkeks kõhklema. Kaarnapea tuletorn oli sisse lülitatud ja valgusvihk kandus kaares üle taeva. Ta mõtles, et viimati mõtleb Perez viimasel hetkel ümber ja tunneb kiusatust koos temaga Aithi sõita. Kindlasti on ta uudishimulik. Uudishimu oli alati olnud see jõud, mis sundis Jimmyt juhtumeid lahendama. Ja hetkeks tundus Perez tõesti seda kiusatust tundvat.
„Kelle nad Invernessist kohale saadavad?” küsis ta.
„Ühe naise.” Sandy tundis end kergemalt ja asjalikumalt. „Ühe imeliku nimega naise. Aga meil on terve öö aega asja klaarida, enne kui ta siia jõuab.”
„Edu teile siis,” ütles Perez, taganes majja ja sulges ukse. Ta lülitas välisvalguse sisse ja Sandy nägi aknast tema kühmus õlgu köögilaua kohal ja teekruusi kohale langetatud pead, nii et ta nägi välja nagu vanamees. Jäi mulje, nagu oleks Perez korraks tundnud surnuist ülesärkamise tunnet, ja see tunne ei meeldinud talle. Tegi liiga kõvasti haiget.
1 Originaalis Iron Maiden. [ ↵ ]
Viies peatükk
Kui Sandy Aithi jõudis, oli juba täiesti pime. Sõit oli oodatust kauem aega võtnud, sest kitsal teel Bixteri ja Aithi vahel oli tema ees sõitnud aeglane „kanabuss”[1.]. Korra pidas buss kinni, et üks tüdruk saaks teeveerde öökida. Tüdruku jalg oli sõbranna jala külge kinni seotud nagu „kolmejalgsete” võidujooksus, ja võttis ilmatu aja, enne kui nad kahekesi astmetest alla said. Igal muul ajal oleks see Sandyle vaid lõbu pakkunud. Shetlandi tüdrukuteõhtud olid alati hinnas. Kuid täna oli ta närvis ja signaalitas, kuni buss kõrvale tõmbas ja ta mööda lasi.
Aithis leidis ta sadama sissepääsu juurest konstaabli, kes ta auto ära tundis ja käeviipe saatel läbi laskis. Sandy oli eeldanud, et prokurör on koju läinud, kuid tema oli alles seal, sinised teksad jalas ja vihmajakk seljas, kootud müts perfektsele soengule tõmmatud. Nad olid sadamas tuled sisse lülitanud ja kõik nägi välja puhas ning plass, välja arvatud vesi, mis oli must ja õline. Rhona Laing tuli kohe, kui ta autost välja ronis, tema juurde.
„Väga tubli, et kohale jõudsite, seersant,” ütles ta mürgisel häälel, millest oli varasem osavõtlikkus täiesti kadunud.
„Ma käisin Jimmy Perezi juurest läbi,” ütles ta. „Mõtlesin, et nii on siivas.” Ta oli äsja leitud sõna üle uhke.
Rhona vaikis hetke. „Ta ei tahtnud siis kaasa tulla?”
„Talle tundus, et ta ei sobi selleks.” Ka Sandy vaikis korraks. „Kahju. See võib olla just see, mis tal vaja. Miski, mis viiks mõtted mujale ja tooks ta kodust välja.” Prokurör ei reageerinud ja ta jätkas. „Rääkisin Invernessiga ja nad saadavad oma meeskonna homme esimese lennukiga siia. Ma lähen neile lennujaama vastu ja toon nad otse siia. Morag otsib neile majutuse. Neil on uus inspektor.” Sandy pidi juba lisama, et selleks on imeliku nimega naisterahvas, kuid mõtles siis ümber. Ta teadis, et Rhona Laing ei peaks seda täpsustust asjakohaseks. Ta mõtles, mida need kaks naist teineteisest arvavad, ja muigas hämaras võimaliku võimuvõitluse üle. Oleks hea, kui prokuröri terav keel peale tema ka mõne teise märklaua leiaks.
„Siiapoole.” Prokurör juhatas teda mööda kaid ühe sildumiskoha juurde. Nad olid uudishimulike pilkude takistamiseks kai otsa piirded paigaldanud ja laibale tüki presenti peale laotanud. Vormis seersant Davy Cooper tõstis selle nurgast üles ja lülitas taskulambi sisse, et Sandy näeks.
„Ta on kuidagi tuttav,” ütles Davy. „Aga ma ei saa nime välja öeldud. Tegin portfelli lahti, aga ID-d ei leidnud. Taskutesse ma ei tahtnud vaadata, enne kui kriminalistid homme hommikul siia jõuavad.”
Sandy vaatas seda pisut üle kolmekümnest meest, kes kandis teksaseid, mis oleksid talle maksnud paari päeva palga. „See on Jerry Markham,” ütles ta. Teda surnuna näha oli šokeeriv, kuid ei tähendanud mingit suurt kaotusvalu. Nad olid kauged sugulased, kuid neil polnud kunagi olnud piisavalt palju ühist, et olla sõbrad. „Tema pere peab Ravenswicki hotelli. Ta töötas The Shetland Timesi juures ajakirjanikuna ja läks siis lõunasse rikkaks saama. Ma ei teadnud, et ta on kodus tagasi.”
„Muidugi Markham,” lausus Cooper. „Nüüd, kui sa ütled, näen ma kohe, et ta on ema moodi.”
Aga Sandy ei kuulanud. Ta vaatas prokuröri poole, kes paistis halastamatute tulede valgel korraga veelgi kahvatum. „Kas te tundsite teda, proua?”
„Ei,” vastas küsitu. „Ma olen muidugi ta nime kuulnud, aga me pole kunagi kohtunud.” Ta pööras pilgu surnult. „Läheb külmaks ja ma pole midagi söönud. Kui vajate mind, siis leiate mu kodust.” Ta hakkas ära minema, aga jõudnud pimeduse piirile, pöördus ta veel korra. „Kas teatate tema perekonnale?”
Sandy noogutas.
„Ajakirjanikud