„Kas isa ja tütar olid maha lastud?“ küsisin.
„Ei. Oli kasutatud sõjaväe elektrišokiaparaati,“ täpsustas polkovnik pärast lühikest pausi.
„Ekspert oletas, et tegutses professionaal: ta ei jätnud süütõendeid, isegi mitte jälgi, jalgade ümber olid tal plastkotid. Võis oletada, et ta kandis jalatseid number nelikümmend kaks, ta kasv oli veidi üle meeter seitsmekümne. See oli kõik.“
„Ema lubas tüdruku üksinda endise mehe röövijaga kokku saama?“ imestasin. „Prohhor oli naist vägevasti solvanud, petnud teda, pärast ei andnud raha, aga Margarita tormas talle appi? Ja kust ta hankis miljon dollarit?“
„See on kõige huvitavam küsimus, millele samuti ei leidunud vastust,“ ühmas Aleksandr Mihhailovitš.
Jäin teda põrnitsema.
„Mida sa silmas pead? Margarita keeldus sponsori nime teatamast?“
„Ta ei teadnud seda.“ Degtjarjov krimpsutas nägu. „Neljapäeva õhtul ütles ema tüdrukule: „Meil pole lunaraha, minu haledat viit tuhandet röövijad ei vaja. Tuleb olukorraga leppida. Me ei suuda midagi teha.“ Ljuba küsis: „Aga kui korter maha müüa?“ – „Ühe ööga?“ küsis Margarita sünge muigega. „Pealegi ei maksa meie hale onn miljardit dollarit. Ainus asi, mis meil üle jääb, on palvetada Prohhori hinge eest.“ – „Juba homme püüan röövijale auku pähe rääkida!“ hüüdis tütar õhinal. Margarita keelas tal kategooriliselt sõita röövijaga kokku saama. Ljuba lubas koju jääda.“
„Ja emme jäi teda uskuma ning sõitis tööle?“ küsisin pahaselt.
Aleksandr Mihhailovitš nohises.
„Ei. Jermakoval oli kavas koju jääda. Ta tõusis kell seitse hommikul, istus koos Ljubaga lauda hommikukohvi jooma ja… jäi peagi magama. Margarita ärkas kesköö paiku, leidis laualt kirja: „Emmeke, anna andeks, panin sinu kohvi sisse unerohtu. Ma tean, kust raha saab. Olen varsti koos isaga tagasi. Musi!““
„Teismeline tüdruk leidis miljon dollarit?“ panin ma imeks.
„Alguses me oletasime, et Ljuba pöördus oma sõbranna Alissa Lunkina poole,“ hakkas seletama Degtjarjov. „Jermakova käis prestiižikas gümnaasiumis, temaga ühes klassis õppisid rikaste inimeste lapsed. Alissa isa kauples alkohoolsete jookidega, raha oli tal laialt, ainsat tütart ta jumaldas ega keelanud talle midagi. Lunkina võis paluda isalt vajalikku rahasummat. Kuid tüdrukul polnud aimugi sellest, mis sõbrataril kodus toimub, Jermakova hoidis saladust kiivalt.“
„Imelik mõte tuli teile pähe,“ imestasin. „Kuidas isa tütart ka ei hellitaks, miljonit dollarit ei anna keegi niisama lihtsalt käest. Kindlasti pole härra Lunkin lollpea, ta pidanuks küsima, kuidas Ljuba kavatseb võlga tasuda?“
Degtjarjov võttis taskust taskuräti ja hakkas laupa tupsutama.
„Aasta enne Prohhori röövimist haigestus raskesti Alissa sõbratar Jelena Koroljova. Diagnoos oli väga ränk, Venemaal keelduti tüdrukut ravimast, teda peeti lootusetuks. Alissa pöördus isa poole ja too maksis kinni Koroljova sõidu Saksamaale, kus talle tehti mitu operatsiooni. Tütre palvel kulutas Lunkin Jelena ravile rohkem kui miljon dollarit.“
„Selge.“ Noogutasin. „Kuid Prohhori röövimisest, sa ütlesid, Alissa ei teadnud. Võib-olla jooksis Ljuba vanaema juurde ja too avas oma tengelpunga?“
Aleksandr Mihhailovitš tupsutas taas laupa.
„Siin on umbne ja ma olen hiljaks jäämas.“
„Las ma sõidutan sind tööle, räägid loo lõpuni, kuni sõidame,“ pakkusin.
„Aga pulmaõhtusöök?“ tuletas sõber meelde. „Sa pead ju seda arutama. Mul oli tähtis Moskvasse jõuda, edasi sõidan metrooga.“
Sikutasin jõmmkärakat varrukast.
„Ära vaidle vastu! Margarital pole praegu mahti minuga tegelda. Õnnetule tulid meelde rängad sündmused, sa seostud tal ta elu kõige koledama päevaga, mil ta kaotas tütre. Viin su kontorisse ja lähen agentuuri tagasi. Mis oli seal seoses Prohhori emaga? Kas tema võis nõutud summa eraldada?“
Aleksandr Mihhailovitš suundus ukse poole. Astusime õue, istusime autosse ja polkovnik jätkas:
„Nadežda Vassiljevna oli kogu elu õpetanud keemiat mitmesugustes õppeasutustes. Kui Aleksei Konstantinovitš, Prohhori isa, veel elas, arvan, et peres polnud rahapuudust. Jermakov-vanem oli üks ehituskompanii juhte, kuid ta jäi kadunuks.“
Olin tol hetkel prospektile pööramas ja oleksin imestusest peaaegu pidurile vajutanud.
„Mis moodi jäi kadunuks?“
Polkovnik kehitas õlgu.
„Läks hommikul kalastama ja tagasi ei tulnudki. Abikaasa tegi hirmsat kära, tõstis jalule rohkearvulised tuttavad, kuid mees oli kadunud kui vits vette.“
„Kui ammu see juhtus?“ täpsustasin.
Degtjarjov võttis kotist telefoni.
„Ei mäleta enam täpselt… nii, kaheksa-üheksa aastat tagasi… Kuramus! Siin on hulk vastamata kõnesid. Miks ma telefonihelinat ei kuulnud?“
„Pistsid telefoni kotti ja ladusid peale hulga kõiksugu kola,“ ütlesin muiates. „Kanna telefoni taskus.“
„See on rumal ettepanek!“ ütles Degtjarjov pahaselt. „Telefoni pintsaku taskus kanda on väga ebamugav ja sealt võib ta kergesti ära kaduda. Mul pole portfellis kõiksugu kola, sinu käekotis on kola virnade viisi.“
Pöördusin Degtjarjovi poole.
„Näita välja, mida sa kaasas kannad.“
„Kohe praegu?“ imestas polkovnik. „Milleks?“
„Seisame ju niikuinii liiklusummikus,“ vastasin ohkega. „Mul on lihtsalt huvitav teada, mida su pirakas portfell täis on. Pärast näitan sulle oma ridiküli sisu. Kummal on kaasas rohkem ebavajalikke asju, see on kaotanud ja teeb võitjale kingituse.“
„Oo!“ Polkovnik muutus rõõmsaks. „Ma tahan raseerimisseepi mustas toosis, firma nimetus on mul meelest läinud. See on väga hea seep, kuid kallis, ma ei raatsi seda ise endale osta. Ja veel tahan ma uut žiletti, minu oma on katki läinud. Igatahes sinult seep ja raseerimistarbed.“
„Kas see žilett, mille Maša Londonist tõi, on katki läinud?“ imestasin. „Selle on ju valmistanud kakssada aastat tagasi asutatud firma ja see on väga töökindel. Inglased on oma toodangu üle väga uhked, annavad sellele veerandsajandilise garantii. Helistan Mašale, las ta uurib, miks ta kingitus on kasutuskõlbmatuks muutunud, ja nõuab, et praak terve tootega asendataks. Seleta, mis juhtus?“
„Noh, saad aru, enne raseerimist tuleb žiletitera sisse panna,“ pomises polkovnik, „selleks tuleb ülaosa maha võtta, mida ma ka tegin, kuid see – plärts! kukkus klosetipotti ja uppus ära…“
„Nii et žilett ei läinudki katki.“ Vaevu suutsin naeru tagasi hoida. „Saamatu omanik pillas ühe osa kanalisatsiooni. Sel juhul tootjale pretensiooni esitada ei õnnestu.“
„Miks mitte?“ küsis polkovnik pahaselt. „Tehti see vidin nii libedaks, et see kargas ise sõrmede vahelt välja. Ma ei kaota ega lõhu kunagi midagi.“
„Tee portfell lahti!“ kamandasin.
Aleksandr Mihhailovitš kuuletus ja asus portfellist väljavõetavaid esemeid kommenteerima.
„Paberitega mapp. Kamm. Taskurätik.“
„Neid on kolm, kusjuures üks on suhteliselt puhas, aga kaks on käkras ja pole värsked. Miks sa ei võiks paberrätte kasutada?“
„Ma ei salli neid.“ Degtjarjov kirtsutas nina. „Meesterahval peab olema normaalne taskurätt, mitte mingi paberitükike.“
„Olgu pealegi. Kuid milleks