Tõusin ja järgnesin talle. Laiast trepist üles minnes ütles Calvin: «Lugesin ülemise korruse kabinetis raamatut – üsna kummalist –, kui kuulsin seina sees häält.»
«Rotid,» ütlesin ma. «Kas see on kõik?»
Ta peatus trepimademel ja vaatas mind pühalikult. Lamp, mis tal käes oli, heitis kummalisi hiilivaid varje tumedatele kardinatele ja pooleldi nähtavad portreed paistsid nüüd pigem irvitavat kui naeratavat. Väljas tõusis lühikeseks karjeks tuul ja vaibus siis vastu tahtmist.
«Ei olnud rotid,» ütles Cal. «See oli selline mürgeldav, tümpsuv hääl raamaturiiulite tagant ja siis kohutav korisemine – kohutav, härra. Ja kraapimine, justkui oleks seal miski, mis võitleks väljapääsu nimel – et mulle kallale tulla!»
Võid minu üllatust ette kujutada, Bones. Calvin pole selline, kes end hüsteerilisel kujutlusvõimel juhtida laseks. Hakkas tunduma, et siin tõepoolest on mingi müsteerium – ja ehk isegi inetu müsteerium.
«Ja mis siis sai?» küsisin ma. Me olime mööda koridori edasi kõndinud ja ma nägin kabineti valgust galerii põrandale langemas. Vaatasin seda mõningase ärevusega; öö ei tundunud enam meeldiv olevat.
«Kraapimine lõppes. Mõne aja pärast algasid põntsuvad ja lohisevad hääled uuesti, seekord liikusid need minust eemale. See seisatas korraks ja ma kuulsin kummalist, peaaegu kuuldamatut naeru! Läksin raamaturiiuli juurde ja hakkasin lükkama ja tõmbama, arvates, et seal võib olla vahesein või salauks.»
«Leidsid sa sellise?»
Cal seisatas kabineti uksel. «Ei – aga ma leidsin selle!»
Me astusime kabinetti ja ma nägin kandilist musta auku vasakpoolses riiulis. Raamatud selle ees olid butafooria ja Cal oli avastanud väikese peidukoha. Ma näitasin sellesse valgust ega näinud midagi muud peale paksu tolmukihi, mis pidi olema aastakümnete vanune.
«Seal oli ainult see,» ütles Cal vaikselt ja ulatas mulle kollakaks tõmbunud kirjutuspaberi. Sellel oli ämblikuvõrguna peene musta tindiga joonistatud kaart – linnast või külast, milles oli ehk seitse hoonet, ja maja all, mis oli selgelt markeeritud torniga, seisis järgmine lause: Uss, mis saadab hukka.
Ülemises vasakus nurgas, mis oleks olnud sellest külast loodes, asus nool, mille alla oli kirjutatud: Chapelwaite.
Calvin ütles: «Linnas, härra, rääkis keegi üsna ebausklikult midagi mahajäetud külast, mida kutsutakse Jerusalem’s Lotiks. Nad väldivad seda kohta.»
«Aga see?» küsisin ma, näidates vanale kirjutisele torni all.
«Ma ei tea.»
Mälestus kindlast, kuid hirmunust proua Clorisest vilksatas läbi mu mõtete. «Uss…» pomisesin ma.
«Kas te teate midagi, härra Boone?»
«Võib-olla... võiks olla huvitav homme seda linna otsima minna, mis sa arvad, Cal?»
Ta noogutas, silmad säramas. Pärast seda veetsime me peaaegu tunni, otsides edutult mõnda avaust Cali leitud peidupaiga tagaseinas. Samuti ei kostnud enam Cali kirjeldatud hääli.
Tol õhtul igatahes meid enam ei tülitatud.
Järgmisel hommikul läksime Caliga metsa ringi luusima. Eelmise öö vihm oli lakanud, kuid taevas oli morn ja madal. Märkasin Cali end mõningaste kahtlusega jälgimas ning kinnitasin talle kiiresti, et kui peaksin väsima või kui tee peaks olema liiga pikk, annan kohe teada. Me olime varustatud kaasapakitud lõuna, kena Buckwhite’i kompassi ning loomulikult kummalise ja iidse Jerusalem’s Loti kaardiga.
Oli kummaline ja mõtlik päev; ükski lind ei paistnud laulvat ega loom liikuvat, kui me kõndisime läbi suurte ja süngete männitukkade kagu suunas. Ainukesed helid olid meie sammud ning Atlandi ookeani ühtlane kõmin vastu neeme. Mere lõhn, peaaegu ebaloomulikult tugev, saatis meid kogu aeg.
Me polnud veel kõndinud kaht miiligi, kui jõudsime rohtukasvanud teele, mis ma arvan, et võis varem olla palktee tüüpi. See sobis meie üldise suunaga ning me hakkasime seda mööda kiirel sammul minema. Me rääkisime vähe. Vaikne ja kurjakuulutav päev rõhus raskelt meie meeli.
Umbes kella üheteistkümne paiku kuulsime kiirelt voolava vee häält. Rohtukasvanud tee pöördus järsult vasakule ning teisel pool keevat ja kildalist väikest oja seisis nagu ilmutis Jerusalem’s Lot.
Oja oli ehk kaheksa jalga lai ja seda ületas samblasse kasvanud jalakäijate sild. Kaugemal seisis, Bones, kõige täiuslikum väike küla, mida suudad ette kujutada, arusaadavalt varemeis, kuid imeliselt hästi säilinud. Mitmed majad, mis olid ehitatud selles askeetlikus, ent domineerivas stiilis, mille poolest puritaanid nii õigustatult tuntud olid, seisid kobaras koos järsult ära lõigatud pangal. Kaugemal mööda rohtukasvanud teed paistis kolm või neli maja, mis võisid olla olnud algelised ärimajad, ning nendest edasi tõusis halli taevasse kaardil märgitud kirikutorn, jättes oma kooruva värvi ning tuhmunud viltuse ristiga kirjeldamatult sünge mulje.
«Linnal on hea nimi,» ütles Cal minu kõrval vaikselt.
Me ületasime silla ning jõudsime linnatänavaile – ja edasi läheb mu lugu veidike uskumatuks, Bones, nii, et pane vaim valmis!
Õhk tundus tinane, kui me ehitiste vahel ringi kõndisime, isegi rõhutud. Hooned lagunesid – aknaluugid olid kadunud, katused möödunud talvede lume raskuse all sisse vajunud, aknad tolmused ja irvakil. Veidrad ja väändunud nurgad peegeldusid pahaendeliselt lompidest vastu.
Me sisenesime esmalt vanasse ja kõdunevasse kõrtsi – tahtmata tungida mõnda nendest elumajadest, kuhu inimesed olid kunagi privaatsust soovides taandunud. Vana, ilmast kulunud silt pilbastunud ukse kohal teatas, et see oli olnud Seapea Võõrastemaja ja Kõrts. Uks kriiksus põrgulikult ühel allesjäänud hingel ning me astusime varjudesse mähitud interjööri. Kõdu ja hallituse lõhn oli paks ja masendav. Ning selle varjus tundus olevat veelgi varjatum hais, limane ja nakkust kandev aegade ja kõdu lõhn. Selline hais võiks tulla rikutud kirstudest või rüüstatud hauakambritest. Tõstsin taskurätiku nina ette ja Cal tegi sedasama. Vaatasime ringi.
«Mu jumal, härra...» ütles Cal vaevukuuldavalt.
«Keegi pole vahepeal siin käinud,» lõpetasin tema eest.
Ja tõepoolest, nii see oli. Lauad ja toolid seisid nagu vahti pidavad tontlikud valvurid, tolmused ja Uus-Inglismaa temperatuurimuutustest kooldunud, kuid muus mõttes täiuslikud – nagu nad oleks oodanud läbi vaiksete, kajavate aastakümnete, et ammukadunud inimesed tuleks taas ja nõuaks pindi või pitsi, jagaks kaarte ning süütaks savipiipe. Väike täiesti terve kandiline peegel seisis kõrtsileti kõrval. Kas mõistad, kui märkimisväärne see oli, Bones? Kõik teavad väikeste poiste uudishimu ja vandalismi, pole ühtegi «kummitavat» maja, mis seisaks tervete akendega, ükskõik kui hirmutavad ja ebamaised selle elanikud väidetavalt ka poleks; pole ühtegi varjulist surnuaeda, kus noored vembumehed poleks vähemalt üht hauakivi pea peale pööranud. Kindlasti on vähem kui kahe miili kaugusel asuvas Preacher’s Cornersis terve hulk väikesi võrukaelu. Ent kõrtsmiku peegel (mis kindlasti maksis kenakese summa) oli puutumata – nagu ka teised haprad esemed, mida oma uurimisretkel leidsime. Kogu kahju Jerusalem’s Lotis paistis olevat põhjustatud osavõtmatu Looduse poolt. Selle tähendus on ilmselge – Jerusalem’s Loti välditi. Aga miks? Mul on üks mõte, aga enne kui sellele üldse viidatagi söandan, pean suunduma meie häiriva külaskäigu kokkuvõtte juurde.
Läksime üles tubadesse ja leidsime ülestehtud voodid ja kenasti nende kõrvale asetatud tinast veekannud. Köök oli samuti puutumata, peale aastate tolmu ning selle hirmsa, uppunud kõdu haisu. Juba kõrts ise oleks vanavara kaupleja paradiis, ainuüksi see imeliselt veider pliit teeniks Bostoni oksjonil kenakese summa.
«Mis sa arvad, Cal?» küsisin, kui olime taas jõudnud hääbuva päevavalguse kätte.
«Ma arvan, et see on üks halb koht, härra