1950ndatel toimus tohutu hiidpõrnikate filmide («Nemad!», «Lõpu algus», «Tappev palvetajaritsikas») buum. Peaaegu eranditult, saime me filmi arenedes teada, olid need hiiglaslikud mutandid Vaikse ookeani atollidel või New Mexico kõrbes aset leidnud tuumakatsetuste tulemus (ja palju hilisemas filmis «Õudus rannapeol», mille alapealkiri võinuks olla «Rannalina maailmalõpp», olid süüdlaseks tuumareaktori radioaktiivsed jäätmed). Kokkuvõttes moodustavad need hiidpõrnikafilmid ümberlükkamatu mustri, rahutukstegeva terviku kogu maa hirmudest selle uue ajastu ees, kuhu Manhattani projekt oli meid tõuganud. 1950ndate lõpul tuli «teismeliste» õudusfilmide buum, mis algas filmiga «Ma olin teismeline libahunt» ja kulmineerus selliste eepiliste kinokonservidega nagu «Teismelised kosmosest» ja «Plekk», milles habemeta Steve McQueen ja ta teismelised sõbrad võitlesid tarretiselaadse mutandiga. Ajal, kui iga nädalakiri sisaldas vähemalt ühte artiklit noorukite kohusetundepuudusest, väljendasid teismeliste õudusfilmid terve riigi ärevust selle noorsoomässu üle, mis oli juba siis käärimas. Kui sa nägid Michael Landonit tema keskkooli pesapallijakis libahundiks moondumas, seostus ekraanifantaasia sinu enda ärevusega selle sõjaeelse võimsamootorilise autoga nohiku pärast, kellega su tütar semmis. Teismelistele endile (kes ma tollal olin, nii et räägin isiklikust kogemusest) andsid need filmistuudio American-International poolt ekraanile paisatud koletised võimaluse näha kedagi veelgi koledamat, kui arvati ennast olevat. Mida tähendasid paar vistrikku nende kummaliselt liikuvate olendite kõrval, kes filmis «Ma olin teismeline Frankenstein» keskkoolinoori kujutasid? See buum väljendas ka teismeliste enda meeleolusid, et neid süüdistatakse vanemate põlvkondade poolt ebaausalt ja et nende endi vanemad lihtsalt ei mõistnud asju. Need filmid on ühe valemi järgi tehtud (nagu nii palju õuduskirjandust ja -filme) ja see valem väljendab üsna selgelt terve põlvkonna paranoiat, mille kahtlemata osaliselt olidki põhjustanud needsamad artiklid, mida nende vanemad lugesid. Neis filmides ähvardab Elmville’i linnakest mingi kohutav käsnjas õudus. Noored on sellest teadlikud, kuna lendav taldrik maandus just sinna eraldatud kohta, kus teismelised amelemas käisid. Filmi esimese neljandiku jooksul tapab käsnjas õudus pikapis vanamehe (keda lakkamatult mängis Elisha Cook jun). Ülejäänud kolme neljandiku jooksul püüavad teismelised veenda linna elanikke, et käsnjas õudus hiilib seal tõesti ringi. «Kaduge siit minema, enne kui ma teid kõiki öörahu rikkumise pärast luku taha panen!» möirgab Elmville´i politseiülem hetk enne seda, kui käsnjas õudus linnakese peatänavale vonkleb ja seal hävingut korraldama asub. Filmi lõpuks saavad just kiire mõtlemisega teismelised käsnjast õudusest jagu ning suunduvad oma lemmikbaari šokolaadikokteili luristama ja lõputiitrite taustal kergesti meelest mineva meloodia saatel tantsima.
See teeb kolm eraldi katartilist võimalust filmitsükli jooksul, mis pole üldse paha, arvestades, et need «eepilised linateosed» võeti enamasti üles vähem kui kümne päevaga. See ei juhtunud mitte seepärast, et stsenaristid ja produtsendid ja lavastajad oleksid seda soovinud, see juhtus, kuna õuduslugu elab oma kõige loomulikumat elu just selles teadvuse ja alateadvuse kokkupuutepunktis, kohas, kus kujutlus ja allegooria kõige loomulikumalt ja kõige laastavamate tulemustega ilmnevad. Saab tõmmata otsese arengusirge filmi «Ma olin teismeline libahunt» ja Stabley Kubricki «Kellavärgiga apelsini» vahele. Ning «Teismelise monstrumi» ja Brian de Palma «Carrie» vahele.
Hea õuduskirjandus on peaaegu alati allegooriline, mõnikord on see allegooria taotluslik, nagu «Loomade farmi» ja «1984» puhul, mõnikord see lihtsalt juhtub – J.R.R. Tolkien vandus ette ja taha, et Mordori sünge isand ei ole fantaasiakostüümis Hitler, aga selleteemalised väitekirjad ja kursusetööd muudkui ilmuvad ning ilmuvad. Võibolla seepärast, et, nagu Bob Dylan sõnastas, kui sul on palju nuge ja kahvleid, pead sa nendega midagi tükeldama.
Edward Albee, Steinbecki, Camus’, Faulkneri teosed lahkavad hirmu ja surma küsimusi. Mõnikord õuduse võtmes, aga enamasti harilikus päriselulises tähenduses. Nende teoste tegevus toimub ratsionaalse maailma raamides, need on lood, mis võivad tegelikult juhtuda. Nad asuvad sellel metrooliinil, mis sõidab läbi välise maailma. On teisi autoreid – James Joyce, Faulkner jällegi, luuletajaid nagu T. S. Eliot ja Sylvia Plath ja Anne Sexton – kelle tekstid viivad meid sümbolistliku alateadvuse maastikele. Need on metrooliinil, mis sõidab läbi sisemise maailma. Kuid õuduskirjanik asub pea alati nende kahe liini lõppjaamas, vähemalt, kui ta asub oma õiges kohas. Kui ta on oma võimete tipus, tunneme alati seda kummalist aistingut, nagu me poleks päris ärkvel ega näeks ka und, kui aeg venib ja paindub, kui me kuuleme hääli, aga ei suuda aru saada sõnadest ega kavatsustest, kui unenägu tundub reaalne ning reaalsus unenäoline.
See on kummaline ja imeline lõppjaam. Seal asub Hill House ja rongid sõidavad seal mõlemat pidi, uksed mõistlikult suletud, seal on naine kollase tapeediga toas, roomates mööda põrandat ja pea surutud vastu seda ähmast plekki, Seal on Frodot ja Sami ähvardanud kääpavahid, ja wendigo, ja Norman Bates oma kohutava emaga on seal. Selles lõppjaamas ei ärka ega näe und keegi, on vaid kirjaniku hääl, madal ja mõistuspärane, seletamas, kuidas turvaliste asjade kangal on mõnikord komme ehmatava äkilisusega lahti hargneda. See hääl räägib sulle, kuidas sa tahad autoavariid näha, ning jah, tal on õigus, sest sa tahad. Telefoni kõlab surnu hääl... selle vana häärberi müüride taga on keegi, kes tundub olevat suurem kui rott... liikumine keldritrepi jalamil. Ta tahab, et sa näeksid kõiki neid ja teisigi asju, ta tahab, et sa asetaksid oma käe sellele kehale, mis on võtnud kuju teki all. Ja sa tahad oma kätt sinna panna. Jah.
* * *
Mulle tundub, et need on mõned asjad, mida õuduslugu sinuga teeb, kuid ma olen täiesti veendunud, et see peab ühte asja veel tegema, kõige tähtsamat: see peab jutustama lugu, mis hoiaks lugejat või kuulajat mõnda aega oma lummuses, kadunud maailma, mida kunagi ei olnud, mida kunagi ei saakski olla. See on nagu pulmakülaline, kes vere tarretama paneb. Terve oma kirjanikuelu jooksul olen ma juhindunud ideest, et loo enda väärtus peab domineerima kõigi teiste kirjanikuoskuste üle: karakteriloome, teemad, meeleolud pole midagi väärt, kui lugu on tuim. Ja kui lugu sind haarab, annad sa kõik ülejäänu andeks. Minu lemmiklause selles kontekstis tuleb Edgar Rice Burroughsilt, kes pole ometi kellegi kandidaat maailmakirjanduse suurkuju tiitlile, kuid ometi mõistis just tema hea loo väärtust kõige enam. Romaani «Ajast unustatud maa» esimesel leheküljel leiab jutustaja pudelist käsikirja ning edasine romaan ongi selle käsikirja äratrükk. Jutustaja ütleb: «Lugege läbi esimese lehekülg ja te annate mulle kõik andeks.» Ja Burroughs täidab selle lubaduse – mitmed temast palju andekamad kirjanikud pole seda suutnud.
* * *
Lõpetuseks, lahke lugeja, siin on sulle tõde, mis paneb ka kindlameelseima kirjaniku hambaid kiristama: kui välja arvata need kolm väikest gruppi inimesi, ei loe kirjanike eessõnasid mitte keegi. Erandiks on esiteks kirjaniku lähimad pereliikmed (enamasti abikaasa ja ema), teiseks kirjaniku volitatud esindajad (ja toimetajad ning ülejäänud nendega seotud väiksemad tegelased), kelle peamine huvi on välja selgitada, kas kirjaniku ekslemiste raames on kedagi laimatud, ning kolmandaks need inimesed, kes on kirjanikku tema teel abistanud. Need inimesed soovivad teada, kas kirjaniku ego on kasvanud nii suureks, et ta on unustanud ära, et ei teinud seda kõike üksinda.
Ülejäänud lugejad võivad vabalt tunda, ja täiesti õigustatult, et autori eessõna on üks suur enesekehtestamine, mitmeleheküljeline enesereklaam, isegi häirivam kui pehmekaaneliste raamatute keskmistel papist lehekülgedel vohavad suitsureklaamid. Enamik lugejaid on tulnud etendust nautima, mitte vaatama, kuidas lavakorraldaja prožektorite valguses kummardusi teeb. Jällegi, täiesti õigustatult.
Ma lahkun nüüd. Etendus algab kohe. Me siseneme sinna ruumi ja katsume seda figuuri teki all. Aga enne, kui ma lahkun, palun veel paar-kolm minutit sinu aega, et tänada mõningaid inimesi kõigist kolmest grupist – ja neljandastki. Kannatage mind ära, kuni ma need tänusõnad ütlen.
*