„Sa mõtled üheöösuhet?“ küsis Madeline kohe kaastundlikult ja Jane oleks peaaegu üllatusest kõva häälega naerma hakanud. Enamik inimesi, eriti Madeline’i-vanused, reageerisid veidi halvakspaneva ilmega, justkui öeldes: ma mõistan ja mul pole selle vastu midagi, aga nüüd asetan su enda jaoks teistsuguste inimeste kategooriasse. Jane ei solvunud kunagi nende halvakspanu peale. Tema meelest oli see ka vastik. Ta tahtis lihtsalt, et see teema lõplikult sinnapaika jääks ja enamasti nii läkski. Ziggy on Ziggy. Tal ei ole isa. Lähme nüüd edasi.
„Miks sa lihtsalt ei ütle, et läksid ta isast lahku?“ oli ema algusaegadel küsinud.
„Valed kipuvad sassi minema, ema,“ ütles Jane. Ta emal ei olnud valetamisega kogemusi. „Sel moel teeme sellele teemale lihtsalt kohe lõpu.“
„Ma mäletan üheöösuhteid,“ ütles Madeline igatsevalt. „Mida kõike ma üheksakümnendatel ei teinud. Jumaluke. Loodan, et Chloe ei saa sellest kunagi teada. Oh häda. Kas sul oli lõbus?“
Jane’il kulus hetk aega, enne kui ta küsimusest aru sai. Madeline küsis, kas tema üheöösuhe oli olnud lõbus.
Korraks oli Jane tagasi selles klaasmulli moodi liftis, mis vaikselt hotelli keskel ülespoole sõitis. Mehe käsi šampanjapudeli kaela ümber. Teine käsi ta alaseljal teda endale lähemale tõmbamas. Nad mõlemad naersid nii valjusti. Sügavad kurrud mehe silmade ümber. Jane oli naerust ja ihast nõrkemas. Jõukate elu lõhnad.
Jane köhatas hääle puhtaks.
„Küllap vist oli lõbus,“ ütles ta.
„Anna andeks,“ ütles Madeline. „Ajan kergemeelset juttu. Küsisin seda, sest mõtlesin enda raisatud noorusele. Või äkki hoopis sellepärast, et sa oled nii noor ja mina nii vana ja ma püüan lahe näida. Kui vana sa oled? Kui tohib küsida?“
„Kakskümmend neli,“ ütles Jane.
„Kakskümmend neli,“ õhkas Madeline. „Mina sain täna nelikümmend. Juba ütlesin, eks ole? Sa vist mõtled, et ei saa iialgi nelikümmend, õigus?“
„Noh, ma loodan küll neljakümneseks saada,“ ütles Jane. Ta oli ka varem märganud, et keskealised naised olid vanuse teemas väga kinni, nad naersid ja oigasid selle üle, muudkui vatrasid vanusest, nagu oleks vananemise protsess keeruline mõistatus, mida nad püüavad lahendada. Miks see neis sellist hämmingut tekitas? Jane’i ema sõpradel ei paistnud sõna otseses mõttes muud jututeemat olevat või siis ei olnud neil muust Jane’iga rääkida. „Oh, sa oled nii noor ja ilus, Jane.“ (Kuigi ta ilmselgelt ei olnud; nad nagu oleksid mõelnud, et need kaks asja käivad kokku – kui sa oled noor, siis automaatselt ka ilus!) „Oh, sa oled nii noor, Jane, sina oskad kindlasti mu telefoni/arvutit/fotoaparaati parandada.“ (Kuigi tegelikult oli suur osa ema sõpradest tehnikaasjadega palju paremini kursis kui Jane.) „Oh, sa oled nii noor, Jane, sul on nii palju energiat.“ (Kuigi ta oli nii väsinud, nii kohutavalt väsinud.)
„Ja kuule, kuidas sa ära elad?“ küsis Madeline murelikult, ajades end istudes sirgu, nagu oleks tegemist probleemiga, mis oli vaja otsemaid lahendada. „Kas sa tööl käid?“
Jane noogutas. „Olen iseenda tööandja, vabakutseline raamatupidaja. Mul on nüüd korralik kliendibaas, palju pisikesi ärisid. Töötan kiiresti. Annan töö ruttu üle. Sellega saab üüri makstud.“
„Nutikas tüdruk,“ ütles Madeline heakskiitvalt. „Mina pidasin ka ennast ise üleval, kui Abigail oli väike. Vähemalt suuremalt jaolt. Aeg-ajalt vaevus Nathan tšekki saatma. See oli raske, aga samal ajal omamoodi rahuldust pakkuv, nagu oleksin nii saanud ta persse saata. Tead küll, mida ma mõtlen.“
„Ikka,“ ütles Jane. Jane ei saatnud üksikemana kedagi persse. Või vähemalt mitte nii, nagu Madeline arvas.
„Sa oled kindlasti koolis üks noorimaid lapsevanemaid,“ mõtiskles Madeline. Ta rüüpas kohvi ja naeratas üleannetult. „Sa oled isegi noorem kui mu eksabikaasa imekena uus naine. Kas lubad, et sa ei saa temaga sõbraks? Mina leidsin su esimesena.“
„Olen kindel, et ma isegi ei kohtu temaga,“ ütles Jane segadusse sattudes.
„Oh, küll sa kohtud,“ ütles Madeline nägu krimpsutades. „Tema tütar läheb Chloega samal ajal eelkooli. Kujutad ette?“
Jane ei kujutanud seda ette.
„Eelkooli laste emad joovad kõik koos kohvi ja minu eksabikaasa naine istub teisel pool lauda ja rüüpab taimeteed. Ära muretse, löömaks ei lähe. Kahjuks on kõik väga igav ja sõbralik ja kohutavalt täiskasvanulik. Bonnie isegi suudleb mind tervituseks. Teda tõmbavad jooga ja tšakrad ja kogu sedasorti pask. Tead küll, et kurja võõrasema tuleks vihata? Minu tütar jumaldab teda. Tead, Bonnie on nii „rahulik“. Minu vastand. Ta kõneleb sellise leebe … vaikse … meloodilise … häälega, mis tekitab soovi rusikaga vastu seina virutada.“
Jane naeris selle peale, kui Madeline püüdis järele teha vaikset, meloodilist häält.
„Sa saad tõenäoliselt Bonniega sõbraks,“ ütles Madeline. „Teda on võimatu vihata. Ma oskan väga hästi inimesi vihata ja isegi minu jaoks on see raske. Pean ihust ja hingest pingutama.“
Ta kohendas uuesti pahkluul jääd.
„Kui Bonnie kuuleb, et ma pahkluule viga tegin, toob ta mulle süüa. Talle meeldib kohutavalt, kui tal on ettekääne mulle koduseid roogi tuua. Tõenäoliselt sellepärast, et Nathan rääkis talle, et ma olen kohutav kokk, nii et ta tahab mulle koha kätte näidata. Kuigi Bonnie puhul on kõige hullem see, et tegelikult ei tahagi ta kellelegi kohta kätte näidata. Ta on lihtsalt jube kena. Mulle meeldiks väga ta söögid otsejoones prügikasti visata, aga need on, kurat, liiga maitsvad. Mees ja lapsed lööksid mu maha.“
Madeline’i ilme muutus. Ta lõi näost särama ja lehvitas. „Oi! Lõpuks ometi kohal! Celeste! Olen siin! Tule vaata, millega ma hakkama sain!“
Jane tõstis pilgu ja tal vajus süda saapasäärde.
Mis vahet seal on. Ta teadis, et ei tohiks olla mingit vahet. Aga tõsi oli see, et mõned inimesed olid nii lubamatult, valusalt ilusad, et sul endal hakkas häbi. Sinu alaväärsus oli kogu maailmale näha. Selline pidigi üks naine välja nägema. Täpselt selline. Tema oli õige ja Jane vale.
„Sa oled väga paks, kole tüdruk,“ raius üks kuuma, läpatanud hingeõhuga hääl talle kõrva.
Jane väristas õlgu ja püüdis naeratada kohutavalt ilusale naisele, kes nende poole astus.
Thea: Oletan, et olete nüüdseks juba kuulnud, et Bonnie on abielus Madeline’i eksabikaasa Nathaniga? Nii et sellega olid keerulised lood. Võiksite seda liini lähemalt uurida. Muidugi ei õpeta ma teile, kuidas oma tööd teha.
Bonnie: Sellel ei olnud absoluutselt mitte millegagi mitte midagi pistmist. Meie suhted olid läbinisti sõbralikud. Alles täna hommikul jätsin ma tema vaese abikaasa jaoks köögiviljalasanje nende trepile.
Gabrielle: Mina olin koolis uus. Ma ei tundnud mitte kedagi. „Oh, meil on nii hooliv kool,“ ütles direktriss mulle. Latataa. Teate, esimene asi, mis ma mõtlesin, kui kooliga tutvumise hommikul sellele mänguplatsile tulin, oli „omad poisid“. Omad poisid, omad poisid, omad poisid. Mind ei üllata, et keegi lõpuks surma sai. Ah, no hea küll. See on vist liialdus. Olin pisut üllatunud.
Viies peatükk
Celeste lükkas Blue Bluesi klaasukse lahti ja nägi kohe Madeline’i. Ta istus ühes lauas pisikese, kõhna noore neiuga, kellel oli seljas sinine teksaseelik ja lihtne valge V-kaelusega T-särk. Celeste ei tundnud neiut ära. Ta tundis hetkeks teravat pettumust. „Ainult meie kahekesi,“ oli Madeline öelnud.
Celeste muutis oma ootusi hommikule. Ta hingas sügavalt sisse. Viimasel ajal oli ta märganud midagi kummalist, kui ta seltskonnas inimestega rääkis. Talle ei tulnud päris hästi meelde, kuidas olla. Ta tabas end