„Buzz Valgusaasta,“ oli Ziggy varmalt, viisakalt ja igati valetades vastanud, sest Jane ei olnud talle veel lõunasöögikarpi ostnud ja nad ei olnud isegi arutanud, kas tal on lõunasöögikarpi vaja. Hetkel käis poiss kolm päeva nädalas päevahoius ja seal anti talle süüa. Lõuna kaasa pakkimine tõotas Jane’i jaoks midagi uut olla.
Kui nad kooli jõudsid, oli Madeline autosse jäänud, kuni Jane lapsed sisse viis. Tegelikult oli Chloe nad sisse viinud, marssides nende ees, kroon päikesepaistes hiilgamas. Mingil hetkel olid Ziggy ja Jane omavahel pilke vahetanud, justkui öeldes: „Kes need imetabased inimesed on?“
Jane oli Ziggy tutvumishommiku pärast veidi närvis olnud ja teadnud, et peab rahutust Ziggy eest varjama, sest poiss kippus kergelt ärevusse sattuma. Tal oli tunne, nagu ta alustaks uuel töökohal – algklassiõpilase ema ametis. Ta pidi selgeks saama uued eeskirjad ja paberimajanduse ja toimingud.
Aga koos Chloega kooli astuda oli nagu saabuda võidupiletiga. Kaks ema kõnetasid neid kohemaid. „Chloe! Kus su emme on?“ Seejärel tutvustasid nad end Jane’ile ja Jane sai neile rääkida Madeline’i pahkluust ja järgmisel hetkel tahtis seda kuulda eelkooliõpetaja preili Barnes ja Jane avastas, et on tähelepanu keskpunktis, mis oli tõtt-öelda üsna meeldiv.
Kool ise oli ilus, asus neeme tipus, nii et taamal tundus ookeani sina pidevalt Jane’i silmanurgas sädelevat. Klassiruumid asusid pikkades, madalates liivakivihoonetes. Lehtpuid täis mänguplats tundus olevat kujutlusvõime innustamiseks tulvil võluvaid salakohti: puude vahele tehtud pesakesi, varjatud teeradu ja seal oli isegi tilluke, lastemõõtu labürint.
Kui ta lahkus, oli Ziggy koos Chloega käsikäes ühte klassiruumi kõndinud, näoke õhetav ja õnnelik. Jane oli jalutanud oma auto juurde, ise ka õhetav ja lustlik, ja Madeline oli istunud lehvitades ja rõõmsalt naeratades kõrvalistmel, nagu oleks Jane ta hea sõber, ja Jane oli tundnud, nagu oleks kuidagi kergem hakanud, nagu ta oleks millestki vabanenud.
Nüüd istus ta Madeline’i kõrval Blue Bluesis ja ootas kohvi, silmitsedes vett ja tundes näol päikesepaistet.
Võib-olla on sinna kolimine millegi algus või isegi lõpp, mis oleks veel parem.
„Mu sõbranna Celeste jõuab varsti siia,“ ütles Madeline. „Võib-olla nägid teda koolis, kui ta oma poisse sinna viis. Kaks väikest blondi marakratti. Ta on pikk, blond, ilus ja ähmis.“
„Vist mitte,“ ütles Jane. „Miks ta ähmis on, kui ta on pikk, blond ja ilus?“
„No täpselt,“ ütles Madeline, nagu see vastaks küsimusele. „Tal on ka niisama hunnitu ja rikas abikaasa. Nad hoiavad siiamaani käest kinni. Lisaks on ta mees tore. Ta ostab mulle kingitusi. Ausõna, ma ei mõista, miks ma Celeste’iga endiselt sõbrustan.“ Ta vaatas kella. „Oh, ta on lootusetu. Jääb alati hiljaks! Igatahes korraldan ma ootamise ajal sulle ülekuulamise.“ Ta kummardas ettepoole ja suunas kogu tähelepanu Jane’ile. „Kas sa oled siin poolsaarel uus? Ma üldse ei tea sind nägupidi. Meil on ühevanused lapsed, nii et võiks arvata, et oleme mängutoas või muinasjutu vestmisel või kusagil kokku sattunud.“
„Me kolime detsembris siia,“ ütles Jane. „Elame hetkel Newtownis, aga ma otsustasin, et oleks tore mõnda aega ranna lähedal elada. Tegin selle otsuse vist lihtsalt uiu ajel.“
Väljend „uiu ajel“ tuli talle eikusagilt pähe ning valmistas talle ühteaegu rõõmu ja piinlikkust.
Ta püüdis lugu mänguliseks muuta, nagu ta oleks tõepoolest mängulise loomusega. Ta rääkis Madeline’ile, et mõne kuu eest oli ta ühel päeval Ziggy randa viinud, näinud ühe korterelamu ees silti, et seal üüritakse välja kortereid, ja mõelnud: „Miks mitte elada ranna lähedal?“
See ei olnud ju vale. Mitte päriselt.
Päev rannas, oli ta endale üha uuesti ja uuesti korranud, kui ta mööda seda pikka, looklevat teed sõitis, nagu oleks keegi ta mõtteid pealt kuulanud ja tema motiivides kahelnud.
Pirriwee rand oli üks maailma kümnest kauneimast rannast! Ta oli seda kusagilt lugenud. Ta poeg vääris seda, et näha ühte maailma kümnest kauneimast rannast. Tema ilus, erakordne poeg. Ta oli poissi muudkui tahavaatepeeglist silmitsenud, süda valutamas.
Ta ei rääkinud Madeline’ile, et kui nad olid liivaste ja kleepuvatena käsikäes tagasi auto juurde jalutanud, kisendas ta mõttes tummalt appi, nagu ta oleks midagi anunud: lahendust, ravi, leevendust. Leevendust millele? Ravi millele? Lahendust millele? Tema hingamine oli muutunud pinnapealseks. Ta oli juuksepiiril higipiisku tundnud.
Siis oligi ta silti näinud. Nende Newtowni korteri üürileping oli lõppemas. Kahe magamistoaga korter asus koledas, hingetus punastest tellistest korterelamus, kuid sealt oli randa ainult viie minuti tee. „Mis oleks, kui me siia koliksime?“ oli ta Ziggyle öelnud, poisi silmad olid särama löönud ja otsemaid oli Jane’ile tundunud, et see korter on täpselt õige lahendus sellele, mis iganes tal endal viga oli. Selle kohta öeldakse „pöördepunkt“. Miks ei peaks tema ja Ziggy elus saabuma pöördepunkt?
Ta ei rääkinud Madeline’ile, et oli igal pool Sydneys erinevates pooleaastaste üürilepingutega korterites elanud sellest ajast peale, kui Ziggy oli beebi, püüdes leida elu, mis neile sobiks. Ta ei öelnud, et võib-olla oli ta niimoodi kogu aeg Pirriwee rannale aina lähemale tulnud.
Ja ta ei rääkinud Madeline’ile, et pärast üürilepingu allkirjastamist kinnisvarabüroost välja astudes oli ta esimest korda märganud, millised inimesed siin poolsaarel elavad – kuldse jumega ja pleekinud juustega –, mõelnud enda valgetele jalgadele teksaste all ja siis sellele, et tema vanemad lähevad poolsaare lookleval teel sõites täiesti närvi, isal on sõrmenukid roolil valged, kuid nad teeksid seda ikkagi nurisemata, ja äkitselt oli ta veendunud, et oli äsja tõeliselt laiduväärse vea teinud. Aga siis oli juba hilja.
„Ja siin ma nüüd olen,“ lõpetas ta kohmakalt.
„Sulle hakkab siin väga meeldima,“ ütles Madeline innustavalt. Ta kohendas pahkluul jääd ja krimpsutas nägu. „Ai. Kas sa surfamas käid? Või su abikaasa? Või elukaaslane, peaksin vist ütlema. Või kavaler? Sõbranna? Ma suhtun kõikidesse võimalustesse avatult.“
„Mul ei ole abikaasat,“ oli Jane öelnud. „Ega elukaaslast. Ainult mina. Olen üksikema.“
„Oled ka või?“ ütles Madeline, nagu oleks Jane äsja midagi üsna uljast ja imetabast teatanud.
„Jah.“ Jane naeratas totakalt.
„Noh, tead, inimesed kipuvad seda ikka unustama, aga mina olin ka üksikema,“ ütles Madeline. Ta lõi pea püsti, otsekui pöördudes rahvahulga poole, kes ei ole temaga ühel meelel. „Minu eksabikaasa läks mu juurest ära, kui mu vanem tütar oli beebi. Abigail. Ta on neliteist. Mina olin ka üsna noor nagu sina. Ainult kahekümnekuuene. Kuigi enda arvates olin tudi valmis. See oli raske. Üksikema on raske olla.“
„Noh, mul on mu ema ja …“
„Oh, muidugi, muidugi. Ma ei taha öelda, et mul ei olnud tuge. Mind aitasid ka vanemad. Aga issand, oli öid, kui Abigail oli haige või mina jäin haigeks või hullemgi veel – kui me mõlemad jäime haigeks ja … nojah.“ Madeline jäi vait ja kehitas õlgu. „Mu eks on nüüd uuesti abielus. Neil on Chloega ühevanune tütar ja Nathanist on saanud aasta isa. Meestega on sageli nii, kui nad teise võimaluse saavad. Abigaili arvates on tema isa imetore. Mina olen ainuke, kes veel kauna kannab. Räägitakse, et on hea vaenust lahti lasta, aga ma ei tea, mulle mu kaun täitsa meeldib. See on mulle nagu armsa toataime eest.“
„Mina ei ole ka eriti andestamise usku,“ ütles Jane.
Madeline naeratas laialt ja osutas teelusikaga tema poole. „Tubli. Ära kunagi andesta. Ära kunagi unusta. See on minu moto.“
Jane ei saanud aru, kas ta tegi nalja või mitte.
„Aga kuidas siis Ziggy isaga on?“ jätkas Madeline. „On ta üldse pildil?“