„Asi on selles, et Vana on mures. Teda survestatakse omakorda kõrgemalt poolt.“
„See on vist päris suur jama? Sest ta helistas mulle ise.“
„Mitte niivõrd suur kui tüütu. Näe, võta see kaasa,“ ütles Krahv ja sättis paberilehed toimikusse tagasi, „loe see läbi, poole tunni pärast hakkame minema. Las ma mõtlen senikaua, millest alustada.“
„Sa viitsid ikka veel mõelda, Conde?“ nöökis seersant ja lahkus kabinetist hõljuva kergusega.
Krahv vaatas uuesti tänavale ja naeratas. Ta viitsis ikka veel mõelda ja teadis, et aeg tiksub armutult. Ta haaras telefoni, valis numbri ja metalne kutsung tuletas talle meelde hommikust kohutavat äratust.
„Hallo,“ kuuldus telefonist.
„Jose, mina siin.“
„Tervist, poisu, kuidas sa üles said?“ päris naine ja Krahv pani tähele, et naine on heas tujus.
„Ma parem ei räägi, kuid sünnipäev oli uhke, eks? Kuidas mu sõbral läheb?“
„Ta pole veel tõusnud.“
„Küll mõnel alles veab.“
„Kuule, mis lahti on? Kust sa helistad?“
Krahv ohkas ja vaatas enne vastamist uuesti tänavale. Pilvitus taevas lõõskas endiselt päike, sellist laupäeva andis otsida, kahe päeva eest oli ta lõpetanud ühe valuutaga hangeldamise juhtumi, mille lõputud ülekuulamised olid ta ära väsitanud ning ta oli kavatsenud kõik hommikud kuni esmaspäevani maha magada. Et see mees pidi just nüüd kaduma minema.
„Oma inkubaatorist, Jose,“ kurtis ta, vihjates oma väikesele kabinetile. „Mind aeti vara üles. Ausõna, õiglaste vastu ei olda eales õiglased, muti.“
„Nii et lõunale sa ei tule?“
„Paistab, et mitte. Kuule, misasi see läbi telefoni niiviisi lõhnab?“
Naine naeris. Uskumatu, kuidas ta oskas alati naerda.
„See, millest sa ilma jääd, poja.“
„Something special?“
„Nothing special, aga midagi väga maitsvat. Pane nüüd hästi tähele: sinu toodud taromugulad, mida keetsin kastmes, kuhu lisasin parajalt küüslauku ja pomerantsi; eilsest jäänud sealihalõigukesed, mõtle vaid, need on marinaadis seistes hästi maitsestunud, igaühele lausa kaks tükki; mustad oad lähevad parasjagu kenasti pehmeks, nagu teile meeldib, need küpsevad väga maitsvaks, lisan neile nüüd sortsu Argentina oliiviõli, mis ma poest ostsin; keerasin riisi juba väiksema tule peale, panin sellele küüslauku, nagu su nikaraagualasest sõber õpetas. Ja salatiks on tomat, redised ja lehtsalat. Magustoiduks muidugi kookospuding kohupiimaga … Kas suu jookseb juba vett, Krahvikene?“
„Olgu ma neetud, Jose,“ nentis Krahv, kes tundis oma vaevatud kõhus korinat. Ta armastas kogu hingest rikkalikult süüa, andnuks sellise menüü eest lausa hinge ära ja teadis, et Josefina valmistas lõunasööki spetsiaalselt talle ja Kõrendile, aga tema pidi sellest ilma jääma. „Tead, aitab küll, ma ei taha enam sinuga rääkida. Anna mulle Kõrendit, ärata ta üles, ajagu ennast püsti, kuradi joodik selline …“
„Ütle, kes on su sõbrad …“ naeris Josefina ja pani telefoni kõrvale. Krahv tundis naist kakskümmend aastat, kuid polnud isegi halvimatel aegadel näinud teda käega löömas või alla andmas. Krahv armastas ja imetles teda mõnikord isegi tugevamalt kui oma lihast ema, keda ta polnud eales nii omaks pidanud ega usaldanud kui mitte enam nii kõrendist Carlose ema.
„Räägi,“ ütles Kõrend madalal venival häälel, mis kõlas vististi sama kohutavalt, nagu oli kõlanud tema enda oma, kui Vana oli ta üles ajanud.
„Löön sul pea selgeks,“ teatas Mario muiates.
„Kurat, seda oleks küll vaja, sest ma olen omadega läbi. Pea meeles, metslane, et eilne ei lähe enam kunagi kordamisele, vannun su ema nimel.“
„Pea valutab?“
„See on ainus, mis mul ei valuta,“ vastas Kõrend. Mario teadis, et sõbral ei valuta kunagi pea: ta võis iga kell ära juua mis tahes koguse alkoholi, juua segamini magusat veini, rummi ja õlut ja end maani täis võtta, kuid pea ei valutanud tal eales.
„Hüva, täna hommikul helistati …“
„Töö juurest?“
„Täna hommikul helistati töö juurest,“ jätkas Krahv, „et anda mulle üks pakiline juhtum. Teadmata kadumine.“
„Ära jama, kas Baby Jane läks jälle kaduma?“
„Irvita pealegi, semu, sa ei usu oma kõrvu. Teadmata kadunud isik pole keegi muu kui üks aseministri pädevusega tegevdirektor, kes on pealekauba sinu sõber. Ta nimi on Rafael Morín Rodríguez.“ Pikk vaikus. Lõin teda allapoole vööd, mõtles Krahv. Ta ei öelnud isegi, et käigu ma kuradile.
„Kõrend?“
„Käi kuradile. Mis juhtus?“
„See juhtuski, läks kaotsi, kadus kaardilt, haihtus õhku, keegi ei tea, kus ta on. Tamara tegi õhtul avalduse, kuid tegelinski pole ikka veel välja ilmunud.“
„Ja kuulda pole midagi?“ Iga küsimus kruvis pinget, Krahv nägi vaimusilmas Kõrendi näoilmet ja seletas sõbra kohkunud hüüatuste kiuste Rafael Moríni juhtumi üksikasju. „Mis sa nüüd ette võtad?“ uuris Kõrend, kui oli infot seedinud.
„Seda, mida tavaliselt. Mul pole veel tulnud ühtki head mõtet. Küsitlen inimesi või midagi, nagu ikka, ma ei tea.“
„Nii et selles, et sa lõunale ei tule, on süüdi Rafael?“
„Tead, kui see juba jutuks tuli, siis ütle Josele, et ta minu portsjoni tallele paneks ega annaks seda mõnele purunäljasele tainapeale, kes teile sinna sisse astub. Kui täna lõpetan, tulen kohe sinu juurde.“
„Hoia mind siis kursis.“
„Hoian sind kursis. Nagu võid arvata, saan Tamaraga kokku. Kas saadan talle sinu poolt tervisi?“
„Ja minu õnnesoovid, sest uue aastaga algas tal uus elu. Tead, sa pead pärast rääkima, kas see kaksik on ikka sama kenake. Õhtul näeme.“
„Oota,“ torkas Krahv vahele. „Kui su pea selgineb, mõtle selle jama üle pisut järele ja pärast räägime.“
„Mis ma sinu arvates siis tegema hakkan? Mille üle mul veel mõelda on? Pärast räägime.“
„Head isu, vennas.“
„Ütlen mutile su tervitused edasi,“ lausus Kõrend, pani toru ära ja Mario Conde leidis, et elu on üks igavene hädaorg.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно