„Niisama. Mis sa täna tõmbad?“
„Sa ei kujuta ettegi,“ venitas hääl rahulolevalt. „Davidoffi, mille väimees mulle aastavahetuseks kinkis.“
Ülejäänut suutis ta juba ise ette kujutada: Vana imetles Havanna sigari siledat pinda, tõmbas õrna suitsu ja jälgis, et tuhka jääks alati poolteist sentimeetrit, mis muutis iga mahvi täiuslikuks. Hea seegi, mõtles ta.
„Kas jätad mulle ka ühe?“
„Kuule, sa ei tõmba ju sigareid. Osta nurga pealt pakk Popularest ja tule siia.“
„Jah, jah … Oot, mis selle mehe nimi oligi?“
„Oota korra … Nii, Rafael Morín Rodríguez, tööstusministeeriumi impordi ja ekspordiga tegeleva hulgikaubandusettevõtte tegevdirektor.“
„Pea nüüd hoogu,“ palus Mario ja silmitses oma hädist sigaretti. See värises ta sõrmede vahel ja võib-olla mitte joomise pärast. „Ma vist ei kuulnud hästi. Mis Rafael?“
„Rafael Morín Rodríguez. Jõudis kohale? Nii, nüüd on sul jaoskonda jõudmiseks jäänud vaid viiskümmend viis minutit,“ teatas Vana ja virutas toru hargile.
Röhitsus saabus vargsi nagu iiveldus ja politseileitnant Mario Conde suhu kerkis kõrvetav ja käärinud alkoholimaitse. Ta märkas põrandal aluspükste kõrval oma särki. Ta laskus aeglaselt põlvili ja roomas neljakäpukil edasi, kuni ulatus ühe varrukani. Ta naeratas. Leidis taskust tikud ja võis viimaks süüdata huulte vahel niiskunud sigareti. Suits tulvas ta kehasse: see oli päästva lömmis sigareti leidmise järel teine asi, mis rõõmustas teda sel päeval, mis oli alanud kuulipildujavalangu, Vana hääle ja ühe peaaegu unustatud nimega. Rafael Morín Rodríguez, mõtles ta. Ta ajas end voodile toetudes püsti ja ta pilk jäi pidama raamaturiiulil hommikuse energiaga askeldavale Rufinole, Siiami tapluskalale, kes saalis ringiratast mööda oma lõputult ümmargust akvaariumi. „Mis siin toimus, Rufo?“ sosistas ta, silmitsedes oma viimasest laevahukust jäänud vaatepilti. Ta kaalus, kas võtta üles aluspüksid, riputada särk puu peale, venitada sirgeks oma kulunud sinised teksad ja panna pintsakuvarrukad õigetpidi. Küll jõuab. Kui talle meenus, et pidi juba tükk aega tagasi end äärepealt täis laskma, lükkas ta püksid põrandalt jalaga eest ja suundus vannituppa. Poti ees seistes vaatas ta, kuidas pahisev juga läks potipõhjas vahtu nagu värske õlu, kuigi neid asju ei saanud võrrelda, sest vedelik lehkas ja kusehais kerkis isegi tema tuimaks muutunud ninna. Ta saatis pilguga viimaste kergendavate tilkade kukkumist ja tundis, et käed-jalad on lõdvad nagu katkisel hüpiknukul, kes igatseb mõne rahuliku nurgakese järele. Uinuda, võib-olla undki näha, kui vaid võimaldataks.
Ta tegi esmaabikarbi lahti ja otsis lehekest valuvaigistitega. Eelmisel õhtul polnud ta suutnud ühtegi alla neelata ja kahetses nüüd seda ränka eksimust. Ta poetas peopessa kolm tabletti ja lasi klaasi vett täis. Viskas tabletid oksendamisest kipitavasse kurku ja jõi vett peale. Ta pani esmaabikarbi kinni ja nägi peeglisse kerkimas üht nägu, mis oli kusagilt tuttav ja ühtlasi eksimatult äratuntav; kurat võtaks, pomises ta ja toetas käed kraanikausile. Rafael Morín Rodríguez, mõtles ta ja talle meenus, et arupidamiseks oleks tarvis suurt tassi kohvi ja üht sigaretti, mida tal parasjagu võtta polnud, ja siis otsustas ta jääkülma duši all lunastada kõik oma teadaolevad patud.
„Täitsa perses, milline läbu,“ pomises ta, istunud voodile, et määrida otsmikule soojendavat ja värskendavat Hiina salvi, mis puhus talle alati eluvaimu sisse.
Krahv, nagu kutsusid Mario Condet tema sõbrad, silmitses endale ülemäära tuttava nostalgiaga oma barrio peatänavat, üleajavaid prügikaste, tuules lendlevaid kiiruga söödud pitsade pabereid ja tühermaad, kus ta oli õppinud pesapalli mängima ja kuhu nüüd visati nurgapealsest remonditöökojast kasutut kraami. Kus nüüd pesapalli mängima õpitakse? Nagu ta oli arvanud, tervitas teda kaunis ja soe hommikupoolik, oli tore jalutada, kohvimaitse endiselt suus laagerdumas, kuni ta nägi teeservas mädanemas surnud koera, kelle pea oli lömastanud auto, ja mõtles, kuidas tal õnnestub isegi niisugusel hommikul alati halvimat märgata. Õnnetute loomade saatus läks talle hinge, tegi talle haiget kui ebaõiglus, mille leevendamine polnud tema võimuses. Pärast Robini vaevalist ja pikaleveninud vanaduspõlve polnud tal ammu koera olnud ja ta oli pidanud lubadust mitte enam loomadesse kiinduda, kuni oli otsustanud valida oma sõnatuks seltsiliseks Siiami tapluskala, keda ta pidi tingimata kutsuma Rufinoks, sest see oli tema võitluskukkede kasvatajast vanaisa nimi; see oli iseloomutu veidrusteta kala, kelle võis surma korral välja vahetada samasuguse vastu, kelle nimi oli samuti Rufino ja kes oli suletud samasse akvaariumi, kus ta võis uhkelt lehvitada oma sinetavaid tapluskalauimi. Ta oleks tahtnud, et ka tema naised vahetunuks sama lihtsalt nagu need minevikuta kalad, kuid naistel ja koertel polnud kaladega vähimatki ühist, isegi mitte tapluskaladega, ja tagatipuks ei saanud ta anda naistele katteta lubadusi, nagu ta seda koertega tegi. Ta kartis, et viimaks satub ta mõnda ühingusse, kus kantakse hoolt kodutute loomade ja meesterahvaste eest, kel pole naistega vedanud.
Ta pani päikseprillid ette, suundus bussipeatusse ja leidis samal ajal, et barrio näeb välja nagu tema ise, nagu mõni lahingust laastatud maastik, ja tundis, kuidas miski tema kalleimate mälestuste seas pead tõstis. Peatänaval avanev vaatepilt oli liiga suures vastuolus samalt tänavalt pärit siirupise mälestusega, mälupildiga, mille tõelisuses oli ta kahtlema hakanud, sest ta ei teadnud, kas ta oli selle üle võtnud vanaisa nostalgilistest lugudest või mineviku vaigistamiseks lihtsalt välja mõelnud. Ei maksa tervet neetud elu mõtlemisele raisata, pomises ta ja tajus, kuidas hommikune pehme soojus aitas valuvaigistitel taastada tema jõudu, tasakaalu ja peaaju hädavajalikke funktsioone, ning andis endale lubaduse, et ei liialda enam kunagi alkoholiga. Kui ta ostis paki sigarette ja tundis, kuidas suits kohvimekki täiendas, tulitas tema silmades endiselt uni, aga temast oli jälle saanud inimene, kes suutis mõelda ja koguni mäletada. Ta kahetses nüüd, et oli enne surra tahtnud, ja jooksis kahetsuse märgiks ühe ebaharilikult pooltühja bussi peale, mis tekitas temas kahtluse, et uus aasta algab absurdiga, mis ei suvatse alati olla nii rahumeelne, et võtta niisugustel hommikutundidel mõne tühja bussi kuju.
Kell oli kakskümmend minutit üks läbi, kuid kõik olid juba kohal, võis kindel olla, et kedagi polnud puudu. Nad olid kogunenud kampadesse, neid oli seal ligi kakssada ja neid võis välimuse järgi ära tunda: kõrgete hibiskipuude all vastu aeda seisis näiteks Varona kandi rahvas, kellele oli juba tükk aega kuulunud see valitud nurgake, mis pakkus kõige rohkem varju. Neile tähendas keskkool üksnes seda, et tuli astuda oma põhikooli juurest üle tee ja kogu lugu; nad rääkisid kõva häälega, naersid, kuulasid Meridiani transistorraadiost, mis võttis suurepäraselt Floridast Miamist edastatavat WQAMi raadiojaama, väga valjusti Elton Johni ja nende seltsis olid selle pärastlõuna kõige kenamad totsid. Selle peale võis mürki võtta.
Keset Punast väljakut trotsisid septembripäikest Párraga kandi praalivad maakad, kelle kohta võin kihla vedada, et nad olid närvis. Nende riiakus tegi nad ettevaatlikuks, nad olid seda sorti tüübid, kes kandsid kindluse mõttes pikki aluspükse, sest mehed olgu mehed ja kõik muu jäägu pededele, väitsid nad ja jälgisid kõike, pühkides samal ajal taskurätikuga suud, nad rääkisid vähe ja enamik neist eputas oma täpilise särgi, iseloomuliku nulli aetud peanupu ja mehelikkusega, ja tüdrukutel polnud tegelikult vigagi, neist said klubis edaspidi head tantsijad ja puha, ja nad lobisesid poolihääli, nagu kohutanuks neid pisut see, et nägid esimest korda elus nii palju rahvast. Santos Suáreze omad olid hoopis teine tera, ma ei tea, nad olid palju elegantsemad, heledapäisemad, õpihimulisemad, puhtamad ja klanitumad, neil oli selline nägu peas, et nad on kõigega kursis, nende emmedel-issidel oli mõjuvõimu. Seevastu Lawtoni omad olid laias laastus nagu Párraga kamp: nad olid enamjaolt riiakad, vahtisid kõike umbusklikult ja pühkisid samuti taskurätikuga suud, mis pani mind kohe mõtlema, et nende sellide vahel läheb mõõduvõtmiseks.
Meie barrio omi oli kõige raskem liigitada: Loquillo, Potaje, Ñáñara ja kogu nende kamp nägi oma soengu ja ülbitsemisega välja nagu Párraga rahvas; mõned, näiteks Pello, Mandrake, Ernestico ja Andrés, meenutasid oma riiete poolest vahest Santos Suáreze omasid; teised andsid oma enesekindla jutu ja suitsetamisega