Pikantsed jutukesed. Leelo Kassikäpp

ja hakkas nüüd kiiresti oma jäika ihuliiget tüdrukusse toppima. Issand, kas see peab mulle sinna sisse mahtuma, mõtles tüdruk õudusega. Alakehas oli juba tuttav pitsitus. Poiss surus oma riistaga üsna tugevalt ja siis tundis Ebe teravat valu, ta karjatas ja surus oma käed poisile vastu kõhtu, et teda tagasi hoida.

      „Ära nüüd niimoodi karda, kannata ära, esimene kord ongi valus. Ma pean sisse saamiseks sul neitsinaha purustama. Pärast on alati ainult väga hea,” rahustas poiss teda sosinal ja püüdis uuesti tõugata. Sel korral siiski natuke ettevaatlikumalt, aeglasemalt – kuni Eba jälle valu tundis ja vaikselt karjatas. Poiss surus talle käe suule: „Tss! tasem ometi! Keegi võib meid kuulda ja siis on pidu läbi.”

      Nii nad seal siis mässasid, kuni poiss vandus vaikselt ja haaras jälle oma klaasi järele. Edasine oli Ebele juba eelmisest ööst tuttav, aga ikkagi huvitas teda, milleks selline toiming. Täna ta julges juba poisi käest aru pärida.

      „Ma ei tohi sulle sisse lasta ega sind rasedaks teha. Sellest tuleks suur pahandus, kui sa käima peale jääksid,” seletas poiss meeleldi, ,,aga täna me ei ole nii väsinud, kui olime seda eile peale heinaveo talguid. Vast proovime veel korra ja saad ka lõpuks ometi õiget mõnu tunda.”

      Tüdruk oli selle mõttega päri. Kui juba asi peaaegu tehtud, siis tahaks ikka päris lõpuni minna.

      „Nüüd sa võiksid minu riista veidi silitada, siis on ta varsti uuesti hakkamas ja ma saaksin lõpuks teda üleni sinu tussusse panna,” sosistas poiss talle kõrva.

      Tüdruk võttiski kuulekalt selle, nüüdseks veidi lõtvunud riista kätte ja silitas tasakesi, mispeale oli seal kohe tuksumist tunda ja paisumine ei lasknud ennast kaua oodata. Poiss oli sel ajal tema rindadega ametis, neid ägedalt silitades ja mudides.

      Varsti arvaski poiss, et nüüd juba aitab küll ja peaks alustatu lõpule viima. Ebel ei olnudki enam eriti valus. Vaikselt, aga järjekindlalt surudes mahtuski kogu riist avausse sisse ja poiss hakkas ennast tema peal liigutama, nii et tema ihuliige tüdruku sees liikus kaasa. Ebe tundis, kuidas tema sisemus täitus ääretust soojusest ja mõnust – lõpuks temas justkui plahvatas midagi, järellainetus haaras kogu keha. Ennastunustavalt surus tüdruk oma puusad poisile vastu ja haaras kõvasti tema prinkidest tuharatest. Oh ei! Poiss ütles, et see on mõnus! Mitte ainult mõnus – see tunne oli sõnulseletamatu, kirjeldamatu.