Olgu pealegi – oli selle verega kuidas oli – aga muudest asjadest ei teadnud ta ikkagi midagi: kust ja kuidas lapsed tulevad? miks on poistel need asjad teistmoodi kui tüdrukutel jne ... Nüüd oli ta leerist läbi ja kogu tarkus puha saamata. Koolis küll suuremad tüdrukud sosistasid isekeskis poistest ja itsitasid, aga teda veel kampa ei võetud. Olevat liiga titt alles.
Eile oli temaga kummaline lugu juhtunud. Mudaaugul olid heinavedamise talgud. Ebe pidi samuti igal tööl käed külge lööma. Abiks oli ka naabri pererahvas koos oma sulase ja tüdrukuga. Sulane oli linnast toodud poiss, Ebest paar aastat vanem. Tahtis juba kangesti mees olla. Oskas uhkesti, lirtsti! läbi hammaste sülitada ja kenasti viisijuppe vilistada. Kohtumisel oli ta alatihti tüdrukule mõne lõõpiva sõna öelnud ja proovinud ka tema prinki tagupoolt patsutada või näpistada, nii et Ebe kiljudes minema jooksis.
Eile oli Ebe olnud laudalakas heinu vastu võtmas ja tallamas. Mehed hangusid magusalt lõhnavaid ja torkivaid sületäisi üles. Tüdruk oli üleni higine ja tolmune, rabeles kogu jõust tööd teha, sest naabertalu sulane andis just temale eriti toekaid hangutäisi ette, nii et tüdruk oli heintesse lausa uppumas.
Pärast, kaevul tolmu maha loputades, oli sulane talle ämbritäie külma vett kaela lajatanud. Sellised vallatused käisid ikka heinateo juurde. Kui tüdruk oma seelikusaba väänas, tuli poiss tema juurde ja sosistas kõrva: ,,Jäta täna õhtul aidauks pöörast lahti, tulen ehale. Sa nüüd leerist läbi ja sinu juurde võib tulla.”
Ebe tundis, kuidas veri näkku lahvatas. Tõepoolest, isa oli teda sel aastal esimest suve lubanud aita magama ja seda teadis tüdruk enne ka, et külapoisid tüdrukute juures ehal käivad, aga mida see täpselt tähendab või mida siis tehakse, seda tüdruk ei teadnud.
Riideaidas magas ta üksinda, sest rohkem noori vallalisi naishingi talus ei olnud. Suilist nende väikeses talus ei peetud ja abielus naistel oli tavaks meestega koos kambris magada. Nii magas ka vennanaine kitsukeses umbses tagakambris venna kaisus.
Ebe oli nüüd korralikult hirmul. Mida ta peaks tegema? Kas poisi aita lubama? Keegi ei olnud temaga kunagi sellest rääkinud.
Õhtul pesi Ebe ennast enne magamaminekut eriti hoolikalt, kohe igalt poolt. Tegi seda toimingut vennanaise roosa maasikalõhnalise seebiga, mille too oli Kaltsu-Vankalt nartsude eest vahetanud. Igaks juhuks ikka peene seebi lõhn juurde. Lõpuks arvas ettevalmistustest siiski väheks jäävat ja käis salaja tagakambris vennanaise lõhnapudelist peent odööri särgi peale piserdamas. Juukseidki suges eriti hoolikalt ja põimis oma ilusad paksud nisukarva juuksed patsi. Jah, juuksed olid tal ilusad, aga muidu teda eriti kenaks ei peetud: heledad pleekinud ripsmed-kulmud, hulk tedretähti ümaras näos, keha poolest madal ja masajas.
Aita minnes oli Ebe kahevahel – mitu korda keeras ta pööra ukse ette ja siis jälle ära. Korra jälle pööra lahti päästmas käies kuulis ta ukse tagant kobinat – keegi katsus ust ja seejärel lükkas selle vaikselt paokile.
„Oled veel üleval? Ootasid mind?” kostus sosin. Tüdruk seisis hiirvaikselt ukse kõrval, suutmata sõnagi lausuda. See olukord oli tema jaoks nii uudne ja ühtlasi ka pelutav.
Poiss seisis kõheldes ja lasi silmadel pimedusega harjuda. Siis märkas ta tüdruku helendavat särki otse enda kõrval ja rabas selle järele: „Oh sa ju ootad kohe lausa uksel! Lähme ikka sängi, mis sa siin seisad ja külmetad.” Haaras seejärel tüdrukul piha ümbert kinni ja tõmbas teda seina ääres asetseva aseme poole.
„Poe nüüd vaiba alla sooja ja mina tulen sinu kõrvale. Nii väsitav päev oli, vaja natuke puhata ka.”
Tüdruk heitis kuulekalt voodisse ja tõmbas vaiba kurguni. Kuulis seejärel poisi riiete kahinat. Lõpuks oli too täitsa alasti ja tõstis tüdruku vaiba ääre üles, et tema kõrvale pehmele põhukotile pugeda.
,,Ah ja ... unustasin ...,” poiss kohmerdas veel oma pükste tasku kallal ja pani midagi voodi kõrvale kirstule. Hämaruses tundus tüdrukule, et see oli tavaline teeklaas. Huvitav, milleks see veel on, mõtles tüdruk endamisi.
Lõpuks oli alasti poiss tema kõrval ja torises rahulolematult: ,,Sul nii palju riideid seljas.” Ise seejuures käega tüdruku särgi alla pugedes. Leidis sealt tema pringid rinnad ja mudis neid ägedalt. Teise käega liikus poiss Ebe aluspükstesse. Tüdruk tundis oma alakõhus kummalist magusat pitsitust.
Ebe tundis vaistlikult, et poisi kätt oma püksi ei ole vist sünnis lubada ja püüdis seda ära tõrjuda. Seepeale võttis poiss hoopis tema käest kinni ja juhtis enda jalgevahesse. Ebe tundis poisil seal olema hoopis midagi muud kui temal endal – midagi suurt, sooja ja kõva ... Tüdruk tahtis oma kätt ära tõmmata – see asi oli nii hirmutav – aga poiss ei lasknud sel sündida, hoidis tugevalt Ebe käest kinni ja hakkas siis oma käega tema kätt selle kummalise kõva asja peal liigutama. Teise käega püüdis tüdruku jalge vahele pääseda. Tõmbas lõõtsutades – justkui oleks raske töö olnud – tema püksid alla ja rebis jalast ära. Ebe tahtis karjuda, kedagi appi kutsuda, aga ei julgenud. Pealegi oli uudishimu suur – mis nüüd edasi saab?
„Ma ei tee sulle haiget, usu mind, see on hea. Sa ei ole vist kunagi varem seda saanud? Ära ainult rabele ja püüa vaikselt olla! Küll pärast tunned, kui hea see on,” sosistas poiss ähkides talle kõrva sisse, ise sealjuures Ebele peale ronides püüdis nüüd seda sooja kõva asja Ebele jalge vahele toppida, sinna, kust tal piss tuleb. Tüdruk rabeles vastu.
Nii nad seal vaikselt maadlesid, kuni Ebe tundis midagi sooja ja märga oma jalgevahes. Ruttu haaras poiss käsikaudu kirstu pealt oma klaasi ja siis nägi Ebe midagi üllatavat – poiss vist pissis sinna klaasi. Igatahes purskus tema kõvast asjast midagi sinna klaasi sisse. Natuke oli seda Ebelegi peale tulnud, sest ta tundis oma pringi kintsu märja olevat ja vist oli seda tema jalge vahelgi. Tüdruk oli nähtust nii segaduses, et ei osanud midagi kosta. Poiss pani lõpuks klaasi käest ja heitis hingeldades pikali. Natuke aega nad lihtsalt lamasid kõrvuti, kuni poiss suutis jälle rahulikult hingata, siis sosistas ta tüdrukule: „Näed nüüd, lasid mul nii kaua mässata, et pauk läks juba lahti ja sina ikka endiselt neitsi. Aga proovime homme uuesti. Ma tulen jälle, eks ju? Ootad mind?”
Ebe tundis, et asi oli teda huvitama hakanud, pealegi oli see kummaline pitsitus alakõhus veelgi tugevamaks muutunud. Tüdruk suutis ainult noogutada.
Poiss mudis veel natuke tema tisse ja pani siis püksid jalga. Ütles veel lahkudes üle õla: „Pane nüüd kähku uks pööra, et rohkem keegi sisse ei saaks. Hoia oma süütust ilusti homseni.” Ja läinud ta oligi, vaikselt enda järel ust kinni tõmmates.
Tüdruk lamas ikka veel selili, nii nagu oli poisist jäänud, ja justkui iseenesest liikus tema käsi tulitavasse jalgevahesse, hakates seda märga kohta instinktiivselt hõõruma. Tugev mõnuaisting pani tüdruku keha üleni vappuma. Poisil oli õigus olnud, see on tõepoolest hea. Aga kuidas poiss ise seda oleks teinud? Arvatavasti selle kõva ihuliikmega, mis tal jalge vahel oli, mõtles tüdruk. Igatahes peab ta homseni ootama, et seda teada saada. Vast poiss ikka tuleb? Ju ta tuleb, sest paistis sellest tegevusest vägagi hoos olema. Huvitav, mida ta sinna klaasi lasi? Tüdruk küünitas kirstu poole vaatama, aga klaasi ei olnud enam seal. Poiss oli selle lahkudes kaasa võtnud.
Jõudiski kätte uus päev. Ebe liikus ja toimetas justkui unes. Jõuaks juba õhtu kätte! Hirmsasti tahaks teada, kuidas see suurte inimeste asi tegelikult käib. Poiss oli lubanud temalt süütuse võtta. Mis asi see täpselt on ja kuidas seda võetakse, seda Ebe veel ei teadnud, aga vast saab juba täna õhtul teada.
Ei pidanudki Ebe õhtul pikalt ootama. Vaevalt oli ta sängi pugenud, kui uks vaikselt avanes ja poiss sisse hiilis. Täna neil pikka juttu ei olnud, poiss ajas kohe püksid maha, pani jälle oma klaasi kirstule ja puges tüdruku kõrvale vaiba alla.
„Ärme hakka enam aega viitma. Ma panen kohe sisse, saad ka mõnu tunda!” kamandas ta, ise tüdrukul pükse jalast sikutades ja talle