Seda võimalust keskajal arutati – pärast viimselaupäeva tõusevad inimesed hauast androgüünidena. Või aseksuaalsetena.
Ühesõnaga – inimesed on püüdnud Aadama kokkupätsimise ning Eeva valmisnikerdamise kummalisest loost kuidagi aru saada ning jõudnud üpris kummaliste järeldusteni.
Mina olen jõudnud järeldusele, et Jumala plaan oli ühtlasi ka mao plaan. Madu tegutses paradiisi peremehe käsilasena. Peremees tegi meile suguorganid, madu õpetas, kuidas neid kasutada.
Ent siin on peidus veel üks lugu. Sündmuste vallandamise algtõuge tuleb naiselt.
Eeva pani Aadama midagi tegema ning selle „midagi“ järel algas inimkonna ajalugu. Nad löödi paradiisist välja, said nimeks Andres ja Krõõt, maandusid Vargamäeks nimetatud kolkas ning siis algas mitte ainult lõputu töötegemine ja laste sünnitamine, vaid ka sama lõputu tõe ja õiguse otsimine, sekka juurdlemine selle üle, mis on armastus, kust ja kuidas see tuleb. Tööd ja vaeva nähes või kuidagi muudmoodi.
Kõik Eeva pärast.
Minu elus pole see kuidagi teistmoodi olnud.
Muidu kulgeks elu suht monotoonselt: ei põnevaid saatuse keerdkäike, vägevaid tõuse ega langusi, puuduvad äkkrikastumised ja sama kiired laostumised.
Elu nagu autistliku spektriga inimesele sobib.
Erinevalt kõikide minu naiste elust. Seal on olnud kuhjaga kõike, mis minul puudub. Ennekõike neid asju, mida tähistab jõle sõna „väljakutsed“.
Olles elanud pidevates „väljakutsetes“ naiste kõrval, pidin ma teatud määral nende muredes osalema.
Maara, sa ehk tead, et sinu vanaema Kadi töötas 90-ndate teisel poolel Eesti Haigekassas. Mina olin sel ajal mõttetu ajakirjanik (olin tollal ja olen praegugi).
Mingi hetk ma avastasin, et mul on tungiv vajadus kirjutada Haigekassa, ehk siis minu naise, tegemistest.
See oli aeg, kui haigekassana tuntud süsteemi ehitati üles. Kui palju närve ning pisaraid läks see ülesehitajatele maksma, seda teavad kõige paremini muidugi nemad ise. Aga natuke ka mina, küll kõrvalseisja, kuid seisjana päris lähedal.
Mina olin see, kes ootas oma naist vahel hiliste õhtutundideni koju, et siis kuulata ülevaadet, õigemini südamepuistamist, ja vahel väga raevukat analüüsi, mis kõik selle päeval, sellel nädalal, sellel kuul tema tööalases elus juhtus.
Hiljem kordus see Liisiga.
Tema on õpetaja, ka temal on olnud rängad võitlused oma süsteemis. Muidugi ma avastasin ühel hetkel, et mul on tungiv vajadus kirjutada Eesti hariduselust. Sealsest närvipingest, arusaamatustest, sigadustest, pisaratest.
Minu naiste tööelu andis mulle kirjutamisainest. Aga see polnud sülle langenud võimaluse kasutamine, see oli midagi muud.
ON üks nn tavatarkus, mis ütleb, et naine kergendab rääkides südant. See ei tähenda ilmtingimata, et ta ootaks sellelt inimeselt, kellele ta oma muredest räägib, mingit lahendust.
Saati jõulist sekkumist.
Aga mehe aju on paraku niimoodi programmeeritud – on see nüüd jälle üks Jumala tehtud vigasid? – et niipea kui naine kurdab talle mõnda muret, siis tunneb mees kohustust hakata olukorda lahendama.
Isegi siis, kui ta tegelikult ei saa midagi ette võtta.
Aga ta ikkagi üritab.
Kaks näidet juhtumitest, mis on seotud minu naiste tööga.
Kadi oli 90-ndate keskel ühele sakslasele kuulunud ravimifirmas. Omanikku hingestasid maailmavallutamise plaanid. Mees lootis kolme Balti riigi kiiret majandusarengut jälgides, et pole kaugel aeg, kui nende riikide summaarne ostuvõime saab olema sama kõrge nagu Rootsil.
Olla Rootsi-taolises riigis teatud ravimite müügiliider oli väärt pingutamist. Mis tähendas seda, et Sirowas – nii oli firma nimi – tehti kõvasti tööd. Kordades rohkem kui samasugustes Lääne-Euroopa firmades.
Mäletan Kadi nördimust nendel juhtudel, kui tal oli vajadus suhelda reede pärastlõunal Saksamaal asuvate partneritega. See osutus võimatuks, sest sakslaste töönädal oli reedesel päeval kell kaks juba läbi. Sel ajal kui Eesti inimesed panid hiliste õhtutundideni edasi.
Kadi ei kurtnud ülemäärast töökoormust; kunagise tippsportlasena rääkis ta mulle, et sa ronid sellesse kuradima basseini, hambad ristis, ja ujud nädalaga kaheksakümmend kilomeetrit, võideldes väsimusega ning siis juba füüsilise valuga, aga pooleli sa ei jäta, sa lähed võidu peale, sa tahad kulda.
Rootsile järele jõudmiseks ujume kasvõi üle Läänemere.
Aga paljud naised selles firmas – ja ainult naised seal töötasidki, välja arvatud firmaomanikust sakslane – polnud selleks valmis. Ka bossi sekretär mitte. Mistõttu ta kurtis igal õhtul koju jõudnuna oma mehele rasket elu. Seletas, et ülemus on orjapidaja, nõuab aina ületunde ja puhkust ka ei anna.
Ühel päeval ilmus sekretäri mees kontorisse, oli selline äkiline venelane, kes teenis elatist võibolla veits kriminaalsete meetoditega; pingutas biitsepsit, tõstis häält, lubas sakslasest bossi „kasti lüüa“.
„Kasti löömine“ tähendas üheksakümnendate slängis tapmist.
Sakslane sai öeldust adekvaatselt aru ning vallandas sekretäri sekundi pealt.
Teine lugu pärineb Liisi praktikast. Liis töötas 2000-ndate alguses ühes suures Mustamäe koolis. Ka selle asutuse direktor oli tõeline orjapidaja. Eriti julmalt käitus ta äsja ülikoolist tulnud noorte õpetajatega, kellele laoti selga niisugune koorem, et see oleks selgroo murdnud isegi kaamelil.
Direktor ja tema satraabid, õppealajuhatajad tähendab, kasutasid ära noorekeste vähest kogemust; need saabusid kooli sinisilmsete naiivikutena, teadmata, mis neid seal ees ootab ja nõustusid ülemuste salakavalate ettepanekutega võtta tundide andmise kõrvalt igasugu lisakohustusi, olgu see ringide juhendamine, seinalehe toimetamine, mis iganes. Tulemuseks said nad ülipikad tööpäevad ja töiselt sisustatud nädalavahetused.
Ja muidugi perekondlikud pinged, sest õpetajate mehed – jumal paraku, õpetamine on meil traditsiooniliselt naiste töö, polnud asjade sellise käiguga sugugi nõus.
Ükspäev saabus kooli keegi mees, kes tungis direktori kabinetti ja sõimas seal istuval fuurial näo täis. Karjus, et direktoril puudub õigus oma alluvate selliseks kohtlemiseks.
Noor õpetaja, keda püüti niimoodi kaitsta, oli Liisi kolleeg. Keda ma ei tunne ega tea.
Kuid ma tean meest. Harpüia koopasse tunginud vihane õigusenõudja oli minu ülikoolikaaslane, kursavend Aare.
Mehed on põhiasjades sarnased – olgu ta poolkriminaalne vene jorss või ülikoolis õppinud valgekraeline eesti taibu, aga kui naine räägib talle päevast päeva, milline ilge kärss on tema ülemus, siis mees võibki lõpuks pöördesse minna. Hakates asja lahendama talle omasel viisil.
Mis võib kaitstavat naist väga üllatada, see polnud kindlasti tema eesmärk, kruttida mees niimoodi üles. Et ta läheks ja teeks midagi äkilist, midagi sellist, mis toob kaasa vallandamise.
See on üks neid asju, mida peaks noortele maast madalast selgeks tegema. Koolitunnis, mida nimetatakse „perekonnaõpetuseks“.
Tüdrukuid hoiatama, et südame kergendamine on hea vahend vaid teiste naistega suheldes,