Ma ei saanud Kadiga nõustuda. Mitte seksistlikel põhjustel, mitte sellepärast, et mees ei saa tunnistada naisele oma eksimust. Lapsepõlveaegne mälupilt punasest trammist oli mu kolba siseküljele justkui neoonvärvidega maalitud.
Ühisele meelele me selles küsimuses ei jõudnudki.
See võis olla esimene kord, kui me ei jõudnud üksmeelele. Aga mitte viimane. See oli teineteisest möödarääkimiste algus.
Muidugi oli Kadil õigus. Nagu ikka. Tartu tramm oli hallutsinatsioon. Tõenäoliselt tabas mind see ilmutus kusagil Riias, Peterburis või Tallinnas (tõenäoliselt viimane, sest Riias ega Peterburis pole sellist mäge, kust tramm võiks lõbusa tilina saatel alla lasta) – kõigis nendes linnades käisin ma koos emaga siis, kui mul oli vanust neljandast kuuenda eluaastani. Aga paigutasin ma selle mälestuspildi mingil põhjusel Tartusse.
Et siis teha end kahekümne aasta möödudes üliõpilasneiude silmis naerualuseks. Kadi ja Krista suure tõenäosusega ei mäleta seda juhtumit enam, võibolla ei pööranud nad tookordki sellele mingit tähelepanu; nende elus oli pinutäis asju, mis olid sada korda olulisemad. Aga mind jälitab see mälestus seniajani. Miks ma muidu sellest kirjutaks.
Tookord, trammivaidluse ajal, tulin ma sellesse linna – eesti vanema põlve haritlaste nägemuses „Emajõe Ateenasse“ – muidugi ülikooli pärast.
Emajõe Ateena – see kõlab võimsalt. Ma ei tea, kustkohast linnale antud hellitav hüüdnimi pärineb, võibolla baltisakslastelt, kes olid 19. sajandi alguses ülikooli taasavamise algatajad. Klassitsistlikus stiilis ehitatud ülikooli peahoone on nagu tempel tarkusejumalanna Pallas Athenale; sealt mõõdutundetu võrdlus tõenäoliselt alguse saigi.
Tundub, et Tartu samastamine maailma ajaloos tähtsust omavate linnadega on pikemat aega kestnud traditsioon. Õigemini – hallutsinatsioon.
Maara, mida sa tunned, kui ütlen nime Guillebert de Lannoy?
Tõenäoliselt ei midagi. Aga mõnel Tartu patrioodil võib silmis süttida tuluke ja ta hüüatab, oojaa, de Lannoy, prantsuse rüütel, kes väisas 15. sajandi alguses Tartut ja sattus nähtust nii suurde vaimustusse, et võrdles seda linna Pariisi endaga.
Tartu nagu Pariis, sa kurat küll!
Kui süveneda teatesse täpsemalt, siis tõesti, Burgundia hertsogi teenistuses olnud rüütel de Lannoy osales Saksa ordu järjekordses sõjakäigus Leedu vastu. Saanud selle sangarliku sõjakäiguga ühele poole, otsustas ettevõtlik rüütel vaadata ka Leedust põhja poole jäävaid maid. Ta suundus Riiga, sealt Viljandisse, Paidesse ja Narva, sealt edasi viis tee skismaatiliste venelaste maadele ehk Novgorodi ja Pihkvasse, kust ta naasis 1412. aasta märtsis. Tuli saaniga mööda kinnikülmunud Peipsit siinpoolsele kaldale, et sattuda lõpuks Tartusse, mida ta kirjeldab kui „väga kaunist ja korralikult suletud linna“. De Lannoy reisikiri on ülimalt napp. Ta ei vaevu teel nähtud linnasid kirjeldama. Tartule antud iseloomustus – „väga kaunis“ – on erandlik. Vääritimõistmise vältimiseks olgu igaks juhuks lisatud, et „korralik suletus“ tähendab arvestatava linnamüüri olemasolu.
Ma ei kahtle, et seletust rändrüütel de Lannoy´ vaimustusele tuleb otsida ennekõike tema reisi asjaoludest. Sõitnud Pihkvast saaniga Eesti poole, mis on linnulennult sadakond kilomeetrit ning reaalsel maastikul kulgedes poolteist korda pikem maa, pidi ta hirmsasti külmetama ning tundma muid ebamugavusi, mida 21. sajandi ärahellitatud inimene ei oska oletadagi. Ta võis Emajõe suursoost läbi kihutades tunda hirmu hundikarjade ulgumisest. Jõudnud lõpuks elusalt ja tervelt tagasi tsivilisatsiooni, hüpokaustahjudega köetud majade ja kõrtside maailma, hea joogi ning söögi juurde, ja kui veel mõelda, et ümberringi oli tuttavlik gooti arhitektuur – võrreldes Pihkvas ning Novgorodis nähtuga õdus asi – siis me saame ilmselt asjale pihta.
Näen vaimusilmas, kuidas pikast sõidust läbikülmunud vapper flaami rüütel (mitte päris prantslane, kui nüüd lõpuni aus olla) langeb Tartu väravas linnavahile kaela; ta on jõudnud peaaegu koju, tema kõrvades kõlab inglite kandlemäng, hundikarjad ja põrgulik külmus on selja taga, ta on paradiisis!
Aga Pariisiga ta meie Tartut ei võrrelnud. Sellest pole reisikirjas ühtegi sõna. Selle on keegi tagantjärele juurde luuletanud.
Kes on see „keegi“? Ütleme, et keegi selline, kelle suhtes võiks kohandada nn keskmise eestlase parameetreid. Keegi, kes otsib obsessiivselt ka kõige tühisemaid vihjeid selle kohta, kuidas kuulsad või lihtsalt olulised välismaalased on tema kodumaad külastanud ning nähtust vaimustusse sattunud, märgates siin midagi erilist, midagi sellist, millest annab maailmaajaloolise sündmuse kokku kirjutada. Eestlase enesearmastus nõuab seda, et võõramaised reisimehed võrdleks siin nähtut parimaga, mida nende kodumaal leida võib.
No kui võrrelda, siis ikka Pariisiga. Mitte Lille´i või Huy´ga.
Aga võib ka nii olla, et selle kohatu võrdluse eest peame ütlema aitäh 15. ja 18. sajandi reisikirjelduste sulandumisele.
Kolmsada aastat pärast Lannoy´d käis siinkandis veel üks rahvusvaheline mees, kahe kuninga teenistuses olnud salaagent, täpsemalt Rootsi kuninga Karl XII ja Inglise kuninga George I usaldusalune Aubry de La Motraye. Hugenottide hulka kuulunud isik. Enamasti põgenesid temataolised Brandenburgi kuurvürsti juurde, pannes aluse Berliini kui usuliselt salliva linna fenomenile, ja üldse aidates oma ettevõtlikkuse ja riigitruudusega kaasa Preisimaa tõusule. Meie hugenott oli teisest puust, tema läks Türgi sultani valdustesse, täpsemalt Smyrnasse. Idamaine eksootika oli talle ilmselt algusest peale tõmbav.
Tegemist oli patoloogilise ränduriga, kes ei jäänud Türgimaale püsima, vaid alustas elukestvat hulkumist, läbides risti-rästi kogu Euroopa Hispaaniast Lapimaani.
La Motraye täitis Rootsi kuninga heaks mõningaid delikaatseid ülesandeid, käies hankimas infot Venemaal toimuvast. Seetõttu oli tal juhus läbida oma missioonil ka Liivimaa alasid.
La Motraye kasutab reisikirjeldustes sagedasti esinevat võtet, kus tundmatust paigast kirjutades võrreldakse seda mõne sellise paigaga, mis on lugejale eeldatavasti hästi tuntud. Ja nii panigi kahe kuninga salaagent oma reisikirja väite, et Tartu toomkiriku tornid on nagu Pariisi Jumalaema kirikul. Aga Peipsi järv on sarnane Genfi järvega.
Sa püha püss … Mägede vahele surutud Genfi järv ning madalate kallaste vahel loksuv Peipsi. Rootsi kuninga salaagent lennutas meid oma võrdlusega otse Euroopa südamesse. Ma ei saa aru, miks ei ole talle Tartusse ausammast püstitatud?!
Toomele, kus leiab mitmete oluliste isikute kivist tahutud ja pronksi valatud portreesid. Seal võiks seista ratsasaabastes härrasmees, habe autoriteetselt kikkis, üks käsi toetumas mõõga käepidemele ja teine osutamas Toomkiriku varemetele. „C´est Notre Dame!“ seisaks ausamba soklil vastuvaidlemist välistav hüüatus.
Emajõe Ateena, Genfi järve kaldal asuv Pariis, on saja tuhande elanikuga linnake, mille tänavaääri palistavad enamasti kahekordsed puumajad. Väike puust linn, nagu kultuuriinimesed hellalt ütlevad.
Ei, linna keskel on ikka mitmekordseid kivimaju ka. Mitte eriti huvitavaid, sest keskaegne hoonestus hävitati juba 18. sajandi alguses. Järgmise põntsu pani Teine maailmasõda, kui rinne rullus linnast kahel korral üle, seisatades kaheks nädalaks linna poolitava Emajõe kallastel. Siit tulenevate tagajärgedega.
Tänu sõjale oli minu noorpõlveaegne Tartu eeskujulikult rohelise südamega linn.
See oli küllaltki tüüpiline näide Nõukogude Liidu parklinnadest, mille keskel on palju rohelust ning lilli, selle asemel et olla täis ehitatud kõledaid ja ebainimlikke pilvelõhkujaid. Nõukogude võim hoolitses oma rahva eest, muutes linnad roheliseks oaasiks, kõlas ametlik selgitus.
Tegelik põhjus oli proosalisem. Suurepärased linnapargid tekkisid Teise maailmasõja varemeväljadele, sest linnades haigutavate tühemike täitmiseks väärtusliku hoonestusega polnud nõukogude võimul vahendeid, oskust ega vist ka