„Kas te krediitkaarti võtate?” küsis ta.
Naine kortsutas kulmu. „Kardan, et ainult sularaha.”
Mia noogutas, piinavalt teadlik, et tal olid rahakotis ainult mõned dollarid. Ta vaatas üles ja kontrollis kohvi hinda.
„Ma võtan tassi musta kohvi, palun. Suure.” Tema sõrmed tantsisklesid klaasil, kui ta püüdis valida. „Võtan ka ühe tavalise sõõriku,” ütles ta osutades. „Ei, oodake. Parem kaneelirulli.”
Teadev naeratus levis üle naise näo. „Olete selles kindel?”
Mia vastas kõhkleva naeratusega. „Need kõik näevad nii maitsvad välja.”
„Paistab, et te võite endale lubada veidi paksemaks minna, kullake,” märkis naine, haarates metalltangid ja tõmmates küpsetise välja. „Mina mitte. Ma söön ühe ning see läheb otse mu puusadesse ja jääb sinna pidama. Kas te sööte siin?”
Mia vaatas mitme väikese laua poole, mis olid kaetud roosa-valgeruuduliste linadega. „Jah, tänan.”
Naine pani küpsetise taldrikule ja valas paksu valgesse kruusi kohvi. „See teeb kaks kuuskümmend.”
Mia võttis rahakoti välja ja pani kolm dollarit hoolikalt letile. Ta mõtles oma meeleseisundile, kui ta eile oma kodunt oli põgenenud. Ta polnud isegi mõistnud, et tal polnud rahakotis peaaegu üldse midagi. „Kas siin läheduses on mõni pangaautomaat?”
„Panga juures. Kui te siit lahkute, keerake paremale ja see on tänavavahe lõpus. Te ei saa eksida. Olge lahke…” Ta vakatas, enne kui nimetada teda jälle kullakeseks. „Mis teie nimi on?”
Ta kõhkles. „Mia.”
„Olete meie väikeses linnas külas, Mia?”
„Jah.” Mia vaatas alla nimesildile, mis oli naise rinnale kinnitatud nagu kuulutustahvel mäele. „Becky,” vastas ta, võttes oma kohvi ja saiakese ning suundudes laua juurde. Ta valis ukse kõrvalt kuhjast kohaliku kinnisvarabrošüüri ja hakkas seda lehitsema, et hoida Beckyt rohkem küsimusi esitamast. Becky läks tagasi klaasletti poleerima ja Mia teadis, et ta on üle mõõdetud kui lihtsalt veel üks turist, kes unistab majakesest mägedes.
Mia hammustas küpsetist ja tema silmad sulgusid naudingust. See oli nii maitsev ning kohv nii kuum ja rikkalik, et Mia lõi peaaegu nurru, kui ta kõik kinni pistis. Ta polnud mõistnud, kui näljane ta oli.
„Need tekitavad sõltuvust,” märkis Becky leti tagant.
Mia vaatas üles ja nägi Beckyt naeratamas. „Ma küpsetan need värskelt igal hommikul.” Naine patsutas oma kõhtu. „Skipper siiski ei hooli. Ta ütleb, et siis on mind rohkem armastada.” Ta naeris jälle ja poleeris klaasi. „Tulge homme hommikul tagasi. Ma küpsetan keedukreemisõõrikuid. Teen täpselt kell seitse lahti. Pean õngitsejate jaoks valmis olema, enne kui nad välja suunduvad. Neile meeldib, kui nende kohv on kuum ja küpsetised magusad. Teate, mul on seal taga väike postkontor,” ütles ta, osutades väikese leti poole. „Võite siit oma kirjad saata. Kas te peatute linnas?”
„Ei, veidi kõrgemal mööda teed.”
„Rendite? Või kuulub see koht teile? Neis mägedes tärkab palju uusi kodusid.”
„Rendin,” vastas Mia, vaadates jälle oma ajakirja. Ta lootis, et naine saab vihjest aru. Kuid oli selge, et Becky oli kergest jutust huvitatud. Mia kahtlustas, et see kohvipood koos postkontoriga tagaosas oli väikelinna uudiste keskpunkt.
„Võin kihla vedada, et te rendite Murphy krunti,” jätkas Becky. „See on ilus vana maja. Vajab mõnevõrra remonti. Enamasti siiski kosmeetilist. Kuulsin, et nad panid selle väljarentimiseks. Võibolla müügiks. See oleks hea ost.”
„Ei. Ma ei tea seda maja.”
Becky mõtiskles selle üle, nihutas siis oma raskust ja küsis: „Kus te siis peatute?”
„Tegelikult peatun ühe sõbra majas.”
„Oh. Kes see on?”
„Belle Carson.”
Becky poleeris laisalt klaasletti, huuled pruntis, nagu imeks haput kommi. „Nimi kõlab tuttavalt. On ta siit kandist?”
„Ta elab Asheville’is, seega…” Mia pühkis sõrmed pisikese paberist salvrätiga puhtaks ja tõusis, et lahkuda.
„Ärge unustage neid keedukreemisõõrikuid. Ma panen ühele teie nimesildi!” hüüdis Becky oma sõbralikul viisil. Mia lehvitas ja suundus uksest välja, väike kell tema lahkumisel helisemas.
Paar autot möödus aeglaselt ja noor abielupaar kahe nende kannul hüpleva lapsega sisenes innukalt Shafferisse. Mia naeratas endamisi, kuuldes kella helisemist ja Becky südamlikku tervitust.
Kõrval asuv rauakauplus oli teravas kontrastis Shafferi rõõmsa naiseliku roosaga. See oli mehelik kindlus, täidetud terasest kaubariiulitega, mis olid tuubil kartongkaste, suuri ja väikesi tööriistu ning ridamisi plastnõusid, täis mutreid ja polte ja naelu ja ainult jumal teab, mida veel. Ta kirtsutas möödudes nina; tolmu ja mootoriõli lõhn oli läbitungiv. Ta teeb siin peatuse nädala sees hiljem.
Paar kauplust kaugemal peatus Mia väikese poe ees, kus oli eklektiline valik kirjatarbeid, käsitööd, maale ja kohalike kunstnike valmistatud ehteid. Tema pilku köitis silt: Me müüme täielikku kunstivarustust.
Mia tundis, et ammu mahamaetud armastus maalimise vastu tõmbas teda. Ta oli olnud kolledžis kunstiklassis ja toona palju maalinud, eksperimenteerides kartmatult erinevate stiilide ja värvide erineva sideainega. Pärast lõpetamist leidis ta töö, seejärel abiellus ega leidnud maalimiseks enam kunagi aega. Oma rinnavähi operatsioonist peale oli ta siiski lootnud, et teeb oma elus midagi loomingulist. Terve müriaad jõe siniseid ja rohelisi toone ning veepinnal murdunud valgus oli pannud ta sõrmed sügelema pintsli järele. Kui see jõgi suudaks esile kutsuda jälle veidi sädet…
Mia tõukas ukse lahti ning astus lõhnaküünalde ja õlide maailma. Ta kõndis läbi vahekäikude, lastes sõrmeotstel libiseda üle pintslite, värvituubide ja lõuendite, tegelikult teadmata, mida ta tahtis, ent leides nende tekstuuri rahustava olevat. Umbes Mia vanune noor naine lähenes talle. Ta oli pikk ja sale nagu Mia ning kahvatu kui piim. Tema helevalged juuksed voogasid ümber pea nagu nimbus.
„Tere,” ütles ta naeratades. „Ma olen Maeve MacBride. Saan ma teid aidata?”
Mia silmad uurisid pikka värvituubidega täidetud riiulit. „Ma ei tea, kust alustada.”
„Noh, mis on teie värvide sideaine?”
„Sellest on kaua aega.”
Maeve tunnetas tema kõhklust. „Vesivärvid oleksid alustuseks head. Need ei ole nii mürgised kui õlivärvid.”
„Suurepärane,” nõustus Mia, haarates sellest kinni. Pärast tema vähiravi oli mistahes mürgine välistatud.
Osutus, et Maeve oli selle pentsiku poe omanik. Ta aitas Mial valida Sennelier’ alustajakomplekti väikeste vesivärvikuubikute ja pintslitega ning ploki paksu akvarellipaberit. Mia võttis oma paki kaenla alla ja lahkus poest, tundes esimesi lootuseliigatusi.
Kõrval oli punastest tellistest kaksikhoone, kus asus vürtspood. See nägi välja nagu vürtspood, milles ta lapsena Charlestonis koos emaga oli käinud. Kohalikud tooted olid suurtes korvides eespool, lihunik plekilises valges põlles töötas tagaosas ning kitsastes vahekäikudes seisid originaalsed puitriiulid, mis kandsid kõike, alates salatikastmetest ja teraviljatoodetest kuni õngeritvade ja söötadeni.
Becky seisis sissekäigu lähedal, naaldudes vastu ostukäru, kus oli kaks paberkotti toiduaineid. Ta rääkis parajasti tüseda naisega aedviljamüüja põlles, nagu oleksid nad vanad sõbrad. Nad vaatasid üles, kui ta lähenes, ja pilgust nende silmades