„Ma ei ole eksinud,” ütles ta valjusti, kuigi kahtles oma sõnades. Ta järgis kivikesi jões nagu Hans ja Greete, uskudes, et need juhivad ta läbi pimeda metsa ohutusse sadamasse. Välja arvatud see, et Mia Landan ei uskunud enam muinasjuttudesse.
Äike veeres üle pea, ähvardades vihmaga. Kodus Charlestonis Lõuna-Carolinas oli kevadvihm andnud juba teed kõrvetavale kuumusele ja niiskusele. Siin Põhja-Carolina mägedes oli õhk siiski ikka veel külm ja metsad leegitsesid lilledest. Iga teekäänaku taga kohtas ta sarlakpunaste või valgete õitega rododendronite kobaraid. Veidi kaugemal lõppes sillutatud tee, muutudes mulla ja kruusa rööplikuks tanumaks, niisama kulunud ja auklik kui kehviku kuub.
Mõned jämedad vihmapiisad plartsatasid tuuleklaasile, muutes tolmu pikkadeks poritriipudeks. Ta lülitas klaasipuhastajad sisse ja tema südamelöögid sarnanesid metronoomi tiksumisega. Ta kummardus kaugele üle rooli, pigistades seda tugevasti, ja jälgis läbi ootamatu vihmavalingu teeriba enda ees. Kus on see maja, mõtles ta, uurides ümbrust läbi vihma ja udu. Võis see sissetallatud teest tõesti nii kaugel olla? Just siis, kui ta mõtles, et peaks ringi keerama ja tagasi suunduma, kukerpallitas jõgi üle kaljuharja suurde basseini. Selle kõrval kõrgel kaldal, peidus paari kõrguva tsuuga vahel, seisis rustikaalne palkmaja.
Mia vabastas katkendliku ohke, laskis õlad kössi ja lõdvestas haarde roolil. Ta oli selle leidnud. See oli olnud pikk ringisõitmine kiiruga kritseldatud juhtnööride järgi. Aga ta oli sellega toime tulnud. Autorattad tabasid pehmet muru ja pori, kui ta parkis majale nii lähedale, kui suutis.
Lülitanud mootori välja, sukeldati ta silmapilk sügavasse mägedevaikusse. Miilid tormasid ikka veel ta soontes. Tema rõivad kleepusid keha külge ning autoiste oli täis tühje veepudeleid ja kompvekipabereid. Rääsunud õhk meenutas talle haiglaruume. Ta keeras akna piisavalt madalale, et lasta värskel õhul end pärast pikka teekonda äratada. Vihm pritsis sisse ja ta tõstis näo vastu vihma, maitstes selle külma magusust.
Mia vaatas jälle maja poole. See varitses isoleeritud ja keelavana puudebaldahhiini ja udu all. Mets näis ta ümber sulguvat. Ta tundis üksindusevärinat. Ent kas ta polnud tahtnudki kauget eraldatud kohta? Pühamut? Keeranud akna üles, heitis ta murelikke pilke kellale esipaneelil. Kell oli pool seitse. Belle oli talle öelnud, et võtab varud kaasa ja kohtub temaga majakeses kõige hiljemalt kell seitse. Siin polnud kuhugi minna. Maja oli lukus ja vihma valas alla. Ta oli oma autos lõksus keset metsikut loodust ootamas, kuni öö ta ümber sulgub. Järeleandmatu vihm voolas mööda udust akent, peegeldades pisaraid, mis mööda tema põski alla jooksid. Mia tõstis käed näo ette ja imestas, kuidas ta siia kohta oli jõudnud.
See kõik oli alanud lendõngitsemisest. Ta polnud selle spordiala vastu kunagi mingit huvi tundnud. Ta oli suhtekorraldaja Spoleto kunstifestivalil Charlestonis. Kuigi ta elas ookeani ja mägede lähedal, polnud tal kummagagi mingit sidet olnud. Tema idee heast ajaveetmisest olid joogid ja õhtusöök restoranis koos sõpradega. Kui ta läks mõnele laevale, seisis see ankrus mõne peo jaoks. Retk mägedesse tähendas paari päeva suusamajas. Sellegipoolest oli ta õde Madeline pannud ta kirja kolm päeva kestvasse lendõngitsemise laagrisse, mis oli mõeldud eriliselt just rinnavähis ellujäänutele. Õngeheitmine tervenemise nimel pakkus hingelist ja füüsilist teraapiat ning Madeline uskus, et Mia vajas mõlemat.
Seega oli Mia sel kevadel sõitnud tunde oma kodust Charlestonis programmi „Õngeheitmine tervenemise nimel” pelgupaika Põhja-Carolina mägede jalamil. Ta oli nõustunud minema ainult selleks, et hoida Madeline’i näägutamast. Mõned naised selles laagris olid ikka veel oma ravi algstaadiumis. Teistel oli diagnoosist möödunud kümme, kakskümmend või rohkem aastat. Kolmekümne kaheksa aastane Mia oli noorim. Ta oli esialgu kinnine, aga Belle ei lubanud tal eemale jääda.
Belle Carson oli nende lendõngitsemise giid ja laagri juht. Belle oli pikk, sirgjoonelise jutuga, tundlik ja suure südamega naine, kes oli loobunud akadeemilisest karjäärist Virginia ülikoolis, selleks et kolida Asheville’i Põhja-Carolinas ja avada omaenda lendõngitsemise ettevõte. Belle keelitas Mia leebelt isolatsioonist välja grupiaruteludele ja õpetas talle, kuidas kunstkärbest heita. Miat tõmbas sellesse gruppi naiste brutaalse aususe jõud ja nende tark mõistmine. Need olid intensiivsed kolm päeva, mis tundusid nagu kolm nädalat, sest nii palju oli juhtunud. Nad naersid, nad nutsid. Nad olid õed-ellujääjad. Laagrisoleku lõpuks oli ta liitunud nende naiseliku solidaarsusega, mille vormis jagatud saatus.
Ent see oli jõel, kui Mia tundis esimest eluhelki sellest ajast peale, kui šokk diagnoosist oli jätnud ta südame niisama tuimaks kui valge arm rinnal. Belle Carson oli talle õpetanud, kuidas heita ridvalt peenike heitenöör Davidsoni jõe madalasse vette. Oma hämminguks leidis ta hõredates tähnilistes hõbedamustrites lootust tõusmas. Ta ei tarvitsenud uskuda muinasjuttudesse, ent uskus sellesse elusädemesse, mida ta tundis õngenööri teises otsas.
Innukas jagama oma uut vaimustust abikaasaga, oli ta naisi hüvastijätuks kallistanud ja sõitnud üks päev varem tagasi Charlestoni. Sulgenud silmad, nägi Mia jälle seda õudset pilti oma abikaasast ja tollest tundmatust naisest, kes lamas tema abieluvoodis. Ta oli trepist alla komberdanud, istunud tagasi oma autosse ja hakanud sõitma, silmad pimedad ja meeled tuimad.
Kaks aastat tagasi oleks Mia Landan keeldunud põgenemast ja nendele vastu astunud. Siis oli ta enesekindel oma karjääris, oma ilus, iseendas. See Mia poleks põgenenud mägedesse, saba jalge vahel. Ent kaks aastat tagasi polnud Mia veel leidnud tükki oma rinnas.
Rattad olid maanteel tema all vuhisenud. Rohelised teemärgid möödusid ähmases laigus, kui ta jättis miile enda ja oma abikaasa truudusetuse vahele. Ta oli sõitnud kolmveerand tundi, enne kui mõistis, et ei tea, kus ta on. Kui ta lõpuks teemärkidele keskendus, nägi ta, et on osariikidevahelisel kiirteel 26. Tema instinktid toimisid kompassina, juhtides teda põhja poole, tagasi mägedesse, kus ta oli tundnud end turvaliselt.
Selleks ajaks, kui ta laagripaika tagasi jõudis, oli päike vajunud kaugele läände ja tüüne järvevesi tumenenud sügavlillaks. Klaaspinda häirisid mõned virvendused. Ta oli õppinud, et pinnale tulemisi, nagu neid nimetati, tekitasid forellid, kui nad tõusid pinnale mõnd putukat püüdma. Ta sõitis mööda kõrgete kuuskede ja tsuugade müürist, mis ümbritses järve kuni majadereani, mida ta oli jaganud kaheksateistkümne naisega laagripaigas. Nüüd seisid need kõik tühja ja vaiksena. Igaüks neist naistest oli läinud tagasi abikaasa, perekonna, partneri juurde. Nende jaoks oli vähijärgne elu edasi läinud. Sel hetkel mõistis Mia täie selgusega, et ta ei ole ellujääja.
Ta ei saanud Charlestoni tagasi minna. Ta ei saanud käivitada mootorit ja sõita. Tal polnud midagi ja teda ei oodanud mitte keegi. Ta oli tõstnud värisevad käed näole ja hakanud nuuksuma.
Võibolla siis, kui ta poleks jõel tundnud sellist lootust, oleks ta võinud säilitada apaatsuse kõva kesta, mis oli teda ülal hoidnud sel ravi ja paranemise aastal. Ent jõe hingus, õngenööri heitmise rütm ja visa ühendus eluga peenikese tamiili teises otsas olid tema kestast läbi murdnud. See oli täitnud ta hõbedase valgusega, tõstnud ta üles ja pannud end jälle tervikuna tundma. Kaotada see nüüd…
Belle Carson oli tulnud mööda teed ja näinud Miat nutmas meeleheitel naise kähedate katkendlike nuuksatustega. Ta avas autoukse.
„Mia? Mida sa siin teed? On sinuga kõik korras?”
Mia keeras ringi ja tõstis näo. „Ma ei saa tagasi minna,” hüüdis ta murdunud häälel.
Belle kummardus, et autosse vaadata. Tema pikk pats libises üle õla. „Mis juhtus?”
„Ta jättis mu maha. Mul ei ole kuhugi minna.”
Belle võttis Mia käsivarrest ning tõmbas ta leebelt, kuid kindlalt autost välja. „Tule minuga kaasa,” ütles ta, pannes käsivarre ümber Mia õlgade. Ta juhtis Mia majja, mis oli õnneks tühi. Belle kohtles Miat nagu haavatud looma, õrna ja rahuliku häälega, andes talle aega kohaneda, kuni paanika tema silmadest oli kadunud. Ta pakkus Miale kohvi,