Lehed olid õhukesed kui liblikatiivad. Mia tõmbas hinge ja uuris korralikku hoolikat käekirja sinistel ridadel. See oli lapse kirjutamiskunst.
12. juuni 1912
Armas päevik!
Mial jäi hing kurku kinni. See oli noore Kate Watkinsi päevik.
Ta naaldus tooli seljatoele ja põrnitses õhukest köidet oma käes. Ta kõhkles, kas seda lugeda. Muidugi olid need ainult lapse süütud kirjutised. Peaaegu sada aastat vanad. Mis kahju võiks see teha? Kas raamatukogud ei pidanud selliseid ajaloolisi asju aardeks? Ent ta oli hakanud selles majas tundma Kate Watkinsi juuresolekut. Oleks see tema külalisena patustamine? Päevikus olid kellegi privaatsed mõtted.
Tuulepuhang lehvitas õhukesi lehti. Mia tundis kananahka oma käsivartel, teades, et aknad olid kinni. Ta ütles endale, et käitub niisama lapsikult nagu tüdruk, kes need sõnad kirjutas, kuid mäletades klatši, et siin majas kummitab, nihutas ta oma tooli mõne tolli võrra tulele lähemale. Vaadates jälle päevikut, märkas ta midagi selle keskel. Lehitsedes leidis ta ühe foto. Seepiatoonis foto näitas meest ja noort tüdrukut. Nad seisid jõe ääres. Lähemal uurimisel nägi see välja nagu seesama veebassein selle maja juures. Mees kandis kolmeosalist tviidülikonda ning tal oli käes lendõngeritv, kahv ja muljetavaldavalt suur kala. Õlal rippus laia nahkrihmaga vitstest punutud korv. Tema kehahoid oli lõdvestunud nagu ka naeratus. Ta näis mehena, kes oli päevaga päris rahul.
Mia nihutas oma tähelepanu tema kõrval seisvale tüdrukule. Ta näis olevat plikapõlve ja teismeea vahel. Ta kandis vanamoodsat tumedat seelikut ja valget pluusi laia kraega, mis langes üle õlgade, ning kõrgeid nööpsaapaid. Tüdruku pikad läikivad tumedad juuksed olid külgedelt üles kammitud ja seotud kinni tohutu lehviga, mis oli noortele tüdrukutele sajandivahetusel tüüpiline. Tüdruk seisis sirgelt, hoides uhkelt õngeritva, mis oli pikem kui tema. Ta oli ebatavaliselt ilus tüdruk. Aga tema silmades oli midagi – intelligentsus –, mis andis talle mitte lapse, vaid noore naise aura. Ta näis fotolt – hoopis teisest ajast – vaatavat otse Mia poole, kerge naeratus huultel, otsekui mõtleks: ma tean, kes sa oled ja mida tahad.
Nipsakas tüdruk, mõtles Mia, keerates foto ringi, et näha, kas tagaküljele on midagi lisatud. Pliiats oli nii pleekinud, et ta sai vaevaliselt lugeda: WW ja KW, 1912.
See oli noor Kate Watkins. WW, oletas ta, oli Kate’i isa. Nad nägid oma kõrge otsmiku ja tumedate silmadega üsna sarnased välja. Isa oli härrasmees. Nii palju oli märgata tema rõivastuse ja kehahoiaku stiilist. Niisiis, mõtles ta kerge naeratusega oma avastuse peale, oli vana mäginaine Kate Watkins härrasmehe tütar. Huvitav, mõtles ta, pannes foto kõrvale.
Ta loeb seda päevikut, otsustas Mia. Ta tunnetas, et neil lehekülgedel oli midagi, mille lugemiseks ta oli määratud. Võibolla üks vastuseid, mida ta otsis. Naaldudes kiiktoolis tagasi, tõstis ta taskulambi õigesse asendisse, avas päeviku esimeselt leheküljelt ja hakkas lugema.
12. juuni 1912
Armas päevik!
Ma olen üksinda oma toas. Proua Hodges tahab mind karistada ja käskis mul sellesse päevikusse kirjutada. See õpetab mind seintele mitte joonistama. Ta oli väga vihane ja ütles, et ma ei ole daam, nagu oli mu ema. See oli temast väga haavav öelda. Ma ei mäleta oma ema.
Ma ei taipa, milleks kogu see sekeldamine. Lõppude lõpuks on see minu tuba, on ju? Ja mu joonistused on päris ilusad. Kulutasin väga palju aega toreliilia joonistamiseks. Sellel on väga raske punakasoranž toon, et seda õigesti saada. Lowrance teab nende kõikide nimesid. Ma loodan, et teades metsikult kasvavate asjade nimesid ja asuala, hakkan metsa veidi vähem kartma. Ma ei taha karta.
Papa ütleb, et hirm on meie suurim vaenlane. Ta räägib mulle samuti, et me kardame kõige rohkem seda, mida me ei tunne. Ka mina usun seda.
See ongi põhjus, miks ma maalisin seintele looduslikud lilled. Mitte selleks, et olla kangekaelne või isekas, nagu ütles proua Hodges. Üldsegi mitte! Ma mõtlesin, et kui ma maalin need lilled seintele, näen neid igal hommikul, kui ärkan, ja igal õhtul, kui lähen magama, ning õpin nende nimed selgeks.
Ma loodan, et papa ei ole minu peale vihane. Mu papa on kõige nägusam mees maakonnas, seda arvab igaüks. Inimesed räägivad mulle, et meil mõlemal on Watkinsite tumedad silmad. Tema silmades on nii palju armastust, et nende nägemine paneb mind tahtma rohkem püüda hea tüdruk olla. Ma ei usu, et papa iial pattu teeb nagu mina. Ma imestan, kas kirikuõpetajad saavad üldse pattu teha?
Ma ei hakka enam sellesse tobedasse päevikusse kirjutama. Laman voodis ja loen „Tuult pajuokstes”. Soovin, et saaksin sellest umbsest vanast majast põgeneda ja elada koos Roti ja Mutiga Toad Hallis. Kui ma suureks saan, hakkan elama sügaval metsas ning kalastan ja pean jahti ja teen mida tahes, mida tahan teha – isegi kui ma olen tüdruk.
Seega, hüvasti, päevik!
Kate Watkins
Mia lõpetas lugemise ja vaatas ainiti tulle. Milline varaküps tüdruk, mõtles ta. Mia võis peaaegu kuulda ta häält. Ta sirutas käe, võttis foto ja vaatas veel kord tüdruku nägu. Ta nägi tema lõuatõstes väljakutset. Tema kirjutises oli küpsus, isegi tarkus. Kindlasti oli tal tugev tahtejõud. Ta naeratas nukralt, pannes foto kõrvale. Kas polnud naljakas, et nii tema kui Kate metsa kartsid, mõtles Mia, tundes selle noore tüdrukuga sidet.
Ja kui armas idee maalida seinale looduslikud lilled. Ta oli kunagi lugenud, kuidas Whistler oli Lilie Langtry võõrastetoa seintele maalinud kuldsed lehvikud, sest naine oli leidnud ruumi nii igava olevat. Mia mõtles, et Kate’i pärismaiste lillede valik oli palju nutikam. Tema mõtted läksid portselanile, mille ta riidekapist oli avastanud. Igale taldrikule oli käsitsi maalitud mingi looduslik lill. Mia naeratas, leides veel ühe lüli.
Innukam rohkema järele, tõmbas ta ühe jala enda alla ja pöördus jälle päeviku juurde.
13. juuni
Armas päevik!
See on sellepärast, et papa ja mina oleme otsustanud jälle sellesse päevikusse kirjutada. Ma teeksin tema heaks mida iganes. Ta on rohkem kui lihtsalt mu isa. Mu lendõngitsemise kaaslane. Mu parim sõber.
Eile õhtul jalutas ta aeglaselt piki seina, käed selja taga, uurides mu maale. Siis peatus ta mu toreliilia pildi ees. „Väga hea tõlgendus,” ütles ta mulle. „Kuid seal peaks olema kuus kroonlehte, mitte viis.” Ta rääkis mulle, et kui ma kavatsen loodust tõsiselt õppida, pean detailidele tähelepanu pöörama. Ta ütles: „Loodus ei ole midagi muud kui detailide ime.”
Kui papa küsis minult, miks ma seintele olin maalinud, rääkisin talle oma plaanist selgeks õppida kõigi nende nimed, kes metsas elavad. Talle meeldis see idee väga. Võisin seda öelda pilgust ta silmades. See oli samasugune pilk nagu siis, kui ta kala kätte saab. Siis nimetas ta mind oma väikeseks naturalistiks. Mind! Ma ei ole kunagi kuulnud teda Lowrance’it naturalistiks nimetamas. Ta läks oma tuppa ja tõi sealt oma kalastuspäeviku. Selle köide nägi välja nagu tema väliülikonna raske tviid. Seal olid korralikud mustad read, täidetud mu isa puhta käekirjaga, ning pliiatsijoonistused forellidest ja kunstkärbestest, mida ta kasutas nende püüdmiseks.
Ma ei teadnudki, et selline asi nagu kalastuspäevik on olemas! Kuid teadsin selsamal hetkel, et ühel päeval teen ma omaenda kalastuspäeviku. Vaatasin üles papa poole, ta naeris ja ütles, et ma näen välja nagu forell konksu otsas! Papa käskis mul vaeva näha, et olla oma sissekannetes täpne. Ta ütles, et parem on kirjutada üks sissekanne hoolikalt, kui kirjutada tosin ülepeakaela. Elus, ütles ta, peaksin usaldama omaenda silma ja mitte toetuma sellele, mida teised mulle räägivad.
See on minu plaan. Ma alustan looduslike lilledega. Seejärel liigun edasi puudele. Siis olenditele. Suve lõpuks tean sama palju kui Lowrance. Võibolla isegi rohkem. Eelkõige ei karda ma siis enam. Teen metsa enda omaks!
Väga siiralt su
Kate Vapper