Nüüd ma siis rappun vagunis, kuulates naabri lakkamatut kädistamist. Näis, et tal pole kavaski minu kupeest lahkuda. Just nüüd kirjeldas ta kujukalt, kuidas ta reisis Egiptuses ja kaamel sülitas tema peale. Ilmselt oli kaameli seljas istuv daam looma oma juttudega sedavõrd ära tüüdanud, et vaeseke ei suutnud enam kauem vastu pidada.
1 Sellest, kes on Zoja Ignatjevna ja kuidas tema koos kõikide oma sugulastega Daša Vassiljeva majja sattus, on juttu Darja Dontsova raamatus „Mesireisil kolmekesi“.
2 Daša käigust Pariisi kleidi järele on räägitud Darja Dontsova raamatus „Samovar šampanjaga“.
2. PEATÜKK
Tunnid kulusid, aeg-ajalt väljus naaber koridori, kuid peagi tuli nüüd juba luba küsimata minu kupeesse tagasi ja lausa kasvas istme külge. Lõpuks sai mul tema kädistamisest villand ning just siis ilmus vagunisaatja, kes teatas:
„Oleme saabunud Valgevenesse, kohe tuleb peatus, kakskümmend minutit. Soovitan teil osta kohupiima, hapukoort, vorsti. Siin on nii hea toit! Keele viib alla.“
Tõusin püsti.
„Lähen hea meelega poodi.“
„Oi, aga mina peaksin kaalu peale minema,“ teatas Darja murelikult.
„Kaalu peale?“ imestasin ma. „Kas vagunis on siis kaal?“
„Mul on elektronkaal alati kaasas,“ hakkas tädike kohe sädistama. „Ülearune kilo on haiguse eeldus. Tuleb end vormis hoida. Kui nüüd tekib näidikule number nelikümmend viis, võin endale lubada maitsva piruka ja muud, kui nelikümmend kuus, tuleb paastupäev.“
„Ah soo,“ pomisesin, „selge. Rong pidurdab, lähen ukse juurde.“
Kaaslane käis korraks oma kupees ja kiirustas koos minuga kauplusesse. Nüüd kiitis ta õiget toitumist, pajatas, milliseid toiduained ta sööb ja mida ta elu sees ei puuduta: suhkur on surm, liha on infarkt, praetud kartul on insult...
Kui rong jälle liikuma hakkas, võttis nimekaim taas koha sisse minu kupees ja muudkui rääkis, rääkis, rääkis... Lõpuks olin ma peaaegu valmis teatama juhitamatule lobisejale, et tahan pikali heita, kui uksele koputati.
„Sisse,“ hüüdsin ma.
Uks paotus ja nähtavale ilmus armas ümara näokesega vagunisaatja Tanja.
„Poole tunni pärast on piir. Tahan hoiatada, et liha- ja piimatooteid Euroopasse viia ei tohi.“
„Oh, taevake,“ hakkas naaber muretsema. „Ma ostsin Minskis kohupiima, hapukoort, jogurtit.“
„Ka mina varusin maitsvaid toiduaineid,“ tunnistasin. „Ja müüja veel soovitas osta suitsukalkunirinda. Maitsesin seda tükikese, keele tahtis alla viia, nii maitsev oli! Mõtlesin seda süüa eineks ja siis veel ka õhtusöögiks.“
„Kui tolliametnikud Valgevene toitu näevad, võtavad kõik ära,“ ütles Tanja ja ohkas. „Ka sigarette tohib ainult kaks pakki kaasas olla.“
„Jätsin ammu suitsetamise maha,“ ütlesin.
„Mida siis teha?“ hakkas mu reisikaaslane muretsema.
„Peitke toiduained ära,“ soovitas vagunisaatja ja lahkus.
Mina ja Darja jäime teineteisele otsa põrnitsema.
„Kupee on nii väike,“ pomises nimekaim, „kuhu need võiks toppida?“
Heitsin pilgu tillukesele ruumile.
„Põnev küsimus.“
„Panen koti duširuumi,“ otsustas Darja.
„Tolliametlikud vaatavad sinna kindlasti,“ vaidlesin ma vastu, „ja kohe on teie varud neil käes.“
„Kappi vaatavad nad ka...“ Lobiseja oli üsna tujust ära. „Lausa korralagedus, kupeed on nii pisikesed, et sinna midagi peita ei saa.“
Nüüd tekkis minul hea mõte.
„Tuleb ülemine riiul alla lasta, panna pakk sinna ja lüüa riiul kinni. Miks peaks toll kontrollima kohta, mida keegi ei kasuta?“
Darja plaksutas käsi.
„Geniaalne.“
Tegin ruttu nii, nagu mõeldud, jäin enesega ülimalt rahule ja astusin koridori.
„Peitsite ära?“ sosistas Tanja vandeseltslaslikult.
Kuulnud, kuhu salakaup sai pandud, ajas Tanja silmad pärani.
„Peitke ruttu mujale, toll laseb alati tühja riiuli alla.“
„Kas tõesti?” kahtlesin.
„Nad võivad veel ka laeplaadi lahti keerata ja prügikorvis sorida,“ lisas vaguni perenaine.
„Kellel tuleks pähe pista toit prügi sekka?“ Kehitasin õlgu.
Tanja kissitas silmi.
„Inimesi on igasuguseid, teil on kõigest paar kohukest ja natuke vorsti, mõnel on sada tuhat eurot pakkides. Meil oli juhus, kus reisija mattis sellise rahasumma WCs kasutatud tualettpaberi hulka.“
„Ja kuhu ma selle kalkuniliha panen?“ küsisin kurvalt.
„Oi, olemegi kohal,“ ütles vagunisaatja toimekalt ja suundus ukse poole.
Tirisin toidupaki kiiresti välja, pistsin selle teki alla, istusin aseme peale ja asetasin toidupaki peale tahvelarvuti. Kui tolliametnik käsib pleedi üles tõsta, jään ma õhtusöögita. Kuid ta võib seda ju ka mitte teha.
Peagi kostis tamburist kähe bassihääl:
„Tervist! Mitu reisijat?“
„Kõigest kaks,“ vastas Tanja kiirustades. „Naisterahvad.“
Kummardusin kääbussea kohale:
„Roger! Toll! Politsei! Sure.“
Põrsas sulges silmad ja vajus külili. Panin ta toidutuutu kõrvale ja nägin, kuidas kupeesse sisenes keskealine mees.
„Tere päevast!“ lausus ta karmil toonil. „Alkohol, sigaretid?“
„Ei joo ega suitseta,“ raporteerisin mina.
„Tõuske üles!“ ütles ülevaataja.
Tõusin kuulekalt, tolliametnik laskis alla ülariiuli, seejärel avas kapi, vaatas tualettruumi, kergitas tekki ja kraaksatas:
„Loom. Esitage pass.“
Kattusin külma higiga: nüüd võtab ta Rogeri ära! Vaene põrsas pistetakse karantiini, pole teada, kaua ta peab isolatsioonis viibima. Vaevalt hakatakse talle seal viinamarju andma – pisisiga osutus suureks viinamarja-austajaks. Umbes tund aega enne piirile jõudmist nägi Roggy, kuidas ma pesin seemneteta viinamarjade väikest kobarat, erutus tavatult ja mugis suure isuga ära peaaegu kõik marjad.
„Koera dokumendid,“ tõstis ohvitser häält.
„Andrei, ma lähen teenistusvagunisse,“ teatas tema kolleeg minu kupeest möödudes.
Otsustasin aega venitada ja samas teeselda tõelist blondiini, ehk tüdineb Andrei vestlusest tobukesega ja läheb ära.
„See pole peni, vaadake ta nina.“
Tollimees puuris mind tähelepaneliku pilguga.
„Mis teie ninal viga on?“
Itsitasin rumalalt.
„Ma räägin temast! Näete kärsakest?