„Saad sa varsti valmis?”
Billy kuulis, kuid tema aju ei registreerinud vannitoa ukse tagant kostvat küsimust. Ta pühkis peegli aurust kuivaks, kummardus kraanikausi kohale ja silmitses oma nägu.
Nagu toonagi.
Tol juunihommikul. Kui ta diivanil üüratu pohmelusega ärkas. Tundus, et sellest on terve igavik möödas. Seesama nägu, teine peegel.
Tema juures. Jenniferi juures.
Enne, kui talle meenus ...
Vesi voolas märgadest juustest, jäi kulmudesse pidama ja tilkus põskedele. Ta nägi oma pilku. Vaatas sügavalt silmadesse. Hinge peegel, kui luulelist ütlemist uskuda. Kuid siis reedaksid need teda ja seda need ilmselt ei tee. Ta oli kuulnud, et on lahke. Tavaliselt öeldi nii. „Sul on lahked silmad.” Need ei rääkinud midagi süngest vajadusest, mis oli tema kõhus nagu näljane madu. Ei midagi domineerimise ja kontrolli peale mõtlemisest, mis oli teda nüüd üksjagu aega saatnud, aga mida tal oli õnnestunud alla suruda. Pärast seda, mis Jenniferiga juhtus. Tavaliselt ei vaevanud ta ennast sügavamate flosoofliste mõtisklustega, ent viimasel ajal pidi ta tahtmatult küsima: kes ta tegelikult on?
Kelleks ta on muutunud? Mis on temast saanud?
Squash, mis teda harilikult ära väsitas, oli ta täna õhtul tasakaalust välja viinud. Mitte matš ise, vaid see, mis juhtus pärast. Riietusruumis. Kolleeg, kes oli just võitnud kolm järjestikust setti (11-8, 11-8, 12-10), oli duši alt välja tulnud, tema kõrvale pingile istunud, käterätik ikka veel puusade ümber, juuksed märjad. Billy oli otsustanud kodus duši all käia. Ta oli kaotuse pärast vihasem, kui tahtis tunnistada. Kolm järjestikust, kurat, seda polnud mitu aastat juhtunud. Ilmselt hakkab ta haigeks jääma või midagi sihukest.
„Sa tunned Jenniferi, eks? Holmgreni,” oli kolleeg öelnud, ise samal ajal suurest spordikotist deodoranti välja õngitsedes. Billy oli jäigaks tõmbunud, kõik mõtted matšist olid otsekui peoga pühitud. See siin oli miiniväli. Mis nüüd lahti on?
„Jah, me oleme mõne korra koos töötanud, mis siis?”
See oli tõsi, aga mitte kogu tõde. Kaugel sellest. Nad olid ka mõne korra teineteisega maganud. Rohkem kui koos töötanud. Viimane kord oli asi täiesti käest ära läinud.
„Kas kuulsid, mis juhtus?”
„Ei, mis siis?”
Vannitoa uksele koputati samal hetkel, kui see avati. Nad ei pannud ust kunagi lukku. My arvates polnud seda tarvis, sest nad olid korteris vaid kahekesi ja teadsid, kas vannituba on hõivatud või mitte. Billy võpatas peegli ees, otsekui oleks My tabanud ta teolt, mida ta poleks pidanud tegema. See polnudki tõest kaugel.
„Mis asja sa siin teed?”
„Ei midagi.”
„Mul on vaja hambaid pesta, ma kavatsen magama minna.”
My tuli vannituppa, võttis oma elektrihambaharja ning pigistas selle ümmargusele otsikule pastat.
„Kas sa vaatasid linki, mille ma sulle saatsin?”
Ta trügis Billyst mööda kraanikausi juurde, keeras vee jooksma ja pani hambaharja selle alla. Billy surus mõtted tagasi praeguse hetke juurde. Sundis oma hääle innukaks ja huvitunuks.
„Jah, vist vaatasin. Missugune neist?”
„Täna ma saatsin sulle ainult ühe. Töreboda.” My püüdis rääkides hambapastavahtu suus hoida ja tema hääl kõlas nii, nagu oleks ta hambaarsti juures. „Valge puitmaja ja kaldaäärne krunt.”
Billy noogutas, otsekui oleks talle nüüd meelde tulnud, kui My seda mainis. Võib-olla oli My täna ainult ühe lingi saatnud, ent tõde oli see, et Billy ei avanud enam kõike, mida My saatis. My korraldab nagunii edaspidi mõnel nädalavahetusel ringsõidu, et mitut objekti vaadata, ja mille My välja valib, selle nad ostavadki. Billy teeb näo, nagu pakuks see talle huvi.
Ta räägib remontimisest ja sellest, mida krundiga peale hakata.
Ta läheb koos Myga panka ja veendub, et nad saavad laenu.
Ta noogutab naeratades, kui My räägib, kuidas tulevastele lastele meeldiks seal suve veeta.
Ta tahtis tõesti, et nii läheks.
Et neil oleks ühine tulevik. Ta armastas Myd. Ta oli viimastel kuudel tõeliselt pingutanud. Et kõike selja taha jätta. Et saada selleks, kes ta oli olnud. Selleks, kellesse My armus. Lihtsaks, toredaks harilikuks kutiks.
Ta sisendas endale, et veel pole liiga hilja.
My tahtis suvilat ja tavaliselt saab ta oma tahtmise. Nad olid kohtunud natuke rohkem kui aasta tagasi ühel jaanipeol. Oktoobris oli My arvanud, et nad peaksid kokku kolima, ja selle aasta mais, üksteist kuud pärast esimest kohtumist, olid nad abiellunud.
Juunis oli ta Myle truudust murdnud.
Jenniferiga.
Jenniferiga, kes teadis.
Et siis, kui Billy oli sunnitud Vanja päästmiseks Edward Hinde ja enda päästmiseks Charles Cederkvisti maha laskma, juhtus temaga midagi. Kuidas ta oli nautinud seda joovastavat tunnet. Võimu valitseda elu ja surma üle.
Jenniferiga, kes mõistis.
Kes oli teda aidanud. Aidanud tal välja elada oma seksuaalse naudinguga seotud kontrolli, ülemvõimu ja domineerimise fantaasiaid. Kes hoidis madu söönuna ja Billyt tasakaalus.
Kuni tal isu täis sai.
Kuni kõik täiesti vastu taevast lendas.
Ta adus, et polnud midagi öelnud. Töreboda valge puitmaja kohta. My sülitas kraanikaussi ja vaatas talle tõsiselt otsa.
„Mis on?”
„Ei midagi.”
„Kindel? Sellest saadik, kui sa trennist koju tulid, paistad sa natuke imelik.”
Selge see, et My märkas. See on tema töö. Inimesi lugeda, neid tõlgendada ja panna neid oma täielikku potentsiaali saavutama. My on tubli. Ta on tema jaoks liiga hea. Billy ei tahtnud Myle valetada. Aga Myl pole vaja kõike teada. Poolik tõde pole valetamine.
„Kas sa Jenniferi mäletad? Seda, kellega ma mõne korra koos töötasin ...”
Muidugi My mäletas, Billy oli Jenniferist üksjagu rääkinud ja My teadis, et nad kohtusid ka väljaspool tööd.
„Jah, mis temaga on?” küsis My seepärast.
„Arvatakse, et ta on vist uppunud.”
„Mida?”
„Prantsusmaal. Sukeldumisõnnetus, tead ju küll, ta oli ekstreemsportlane.”
„Issand, kui õudne!” lausus My, astus Billy juurde ja embas teda. „Mul on nii kahju. Ma tean, et ta meeldis sulle.”
„Jah, meeldis küll ...”
Nad seisid veidi aega vaikselt, enne kui My laskis haarde natuke lõdvemaks ning vaatas Billyle otsa.
„Aga nad ainult arvavad, et ta on uppunud? Teda pole leitud?”
„Ei ole, aga mingi koobastiku lähedalt leiti tema riided. Arvan, et see sõltub ju sellest, mis juhtus, aga kui seal oli mingi hoovus, siis ...”
My tõi kuuldavale sügava ohke ajas ennast sirgu ja musitas Billyt kergelt huultele.
„Vaeseke ...”
Billy ei teadnud täpselt, kas My pidas teda taas lohutavalt emmates silmas Jenniferi või teda ennast. My ei saa kunagi kogu tõde teada ja – nii jubedalt, kui see ka ei kõlaks –, kui Jennifer Prantsusmaal hukkus, saab Billy kogu loo selja taha jätta. Hakata endale sisendama, et seda pole kunagi juhtunud. Tagasi võtta ja õigesti teha.
Veel