Hetkeks silmas ta küljeaknal peegelduvat musta varju.
Moonutatud. Suur. Ligidal.
Midagi mõtlemata astus ta kiiresti sammukese kõrvale ja keeras ringi. Selle asemel, et otse tema selja taha ilmuda, sattus tume kogu tema kõrvale vastu autot. Klara jõudis märgata musta kapuutsi ja kaetud nägu, enne kui teda üllatas vali ja läbitungiv hääl.
Otsekui häiresignaal.
Kulus umbes sekund aega, enne kui Klara taipas, et ta kisendab.
Tema ees seisev kogu paistis valju hääle peale pisut taganevat. Ent see andis Klarale jõudu.
Talle ei tulnud pähegi katsuda põgeneda, minema joosta.
Ta kaitseb ennast.
Iga hinna eest.
Kusagil ajusopis keerles kuuldud teadmine, et võimaliku ründe korral tuleb nii palju vastu hakata, kui saab, ja seda ta tegigi. Lõi ja tagus jalaga. Vehkis käte ja jalgadega. Tabas ründaja keha. Kõvasti. Ikka ja jälle. Huupi ja raevukalt. Ise kisendas samal ajal edasi.
Klara ei teadnud, kui palju aega kulus, arvatavasti mõni sekund, ehkki aeg tundus palju pikem, enne kui ta nägi, kuidas ründaja paar sammu taganes ning värava ja ...ngkvarnsgatani poole jooksu pistis.
Klara jäi seisma. Ahmis kõõksudes õhku. Enne, kui kogu jõud temast välja voolas ning ta maha vajus, tajudes vaevu, kuidas külm ja niiskus otsekohe läbi pükste tungisid, jõudis mõelda, et küllap karjus ta oma kurgus midagi katki. Hingetõmbed muutusid vaikseteks nuukseteks. Ta vahtis tühjalt enda ette. Pilk langes täpselt auto kõrval olevale väikesele piklikule asjale.
Mingi vedelikuga täidetud süstal.
Teda taheti uimastada.
Uimastada ja vägistada.
Täpselt nagu Idaga juhtus.
Kas ta igatseb mõrvajuurdluse osakonda?
Vanjale turgatas pähe, et ta esitab endale üpris tihti seda küsimust. Nagu praegu, tehes tassikest teed Norbyvägeni väikeses kahetoalise korteri köögis, mille üks Uppsala kolleeg oli talle välja üürinud. Algul aastaks, kuni mees ise Euroopa Liidu koostöö raames Haagis inimkaubanduse vastu tegutseb. 52 ruutmeetrit, kus Vanja ei suutnud paugupealt nimetada ühtegi mööblitükki ega eset, mille ta oleks ise korteri ehtimiseks välja valinud, erandiks võib-olla suur 75-tolline teler, mis domineeris musta lohkuistutud nahkdiivani vastasseinas. Aga nii on, kui üürida möbleeritud korterit. Ühe aasta suudaks Vanja välja kannatada. Kui ta kauemaks jääb, hangib midagi muud. Midagi enda oma.
Kas ta igatseb mõrvajuurdluse osakonda, mõtles ta, võttis tähesõdade motiiviga kruusist teekotikese ja viskas kraanikaussi.
Mitte osakonda kui niisugust ja mitte tööd ennast. See, mida ta Uppsalas tegi, oli vähemalt sama huvitav, ent ta igatses kolleege. Nüüd, olles neist mõne kuu eemal olnud, taipas ta, et nad olid rohkem sõbrad kui töökaaslased. Võib-olla tema ainsad sõbrad.
Välja arvatud muidugi Sebastian.
Tema ei olnud sõber.
Vanja avas külmkapi, valas kruusi piima ja viis selle väikesesse elutuppa, kus Ikeast ostetud suitsukarva klaaslaual oli ülestõstetud ekraaniga arvuti.
Ta oli Torkelile lubanud, et tuleb tagasi.
Kui on kõiges natuke korda loonud.
Ükspuha, mida see ka tähendas.
Annaga ei olnud tal endiselt mingit kontakti, selle poolest ei olnud midagi muutunud. Tema ema oli talle eluaeg valetanud, ja kui tõde lõpuks päevavalgele tuli, reetis ta Vanja uuesti, kui võttis tema selja taga ühendust Sebastianiga, ja mis veel hullem – magas tollega.
Valdemar oli paar korda helistanud. Lühikesed isikupäratud jutud kolimisest, uuest linnast, uutest kolleegidest. Valdemar ei olnud teda vaatamas käinud. Ehkki ta oli Anna maha jätnud, et nende suhet parandada, ja ehkki ta oli kogu Vanja lapsepõlve olnud tema isa, see, kes oli olnud Vanjale kõige lähedasem ja keda ta oli armastanud rohkem kui kedagi teist, ei olnud nad leidnud tagasiteed teineteise juurde.
See tegi Vanjale haiget.
Ajas teda vihale.
Et Sebastianil õnnestus ära rikkuda üks neist vähestest asjadest, mis olid Vanjale elus midagi tähendanud. Võib-olla jõuavad nad oma uutes rollides teineteiseni, ent Vanja avastas, et käimasolev majanduskuriteo eeluurimine ja Valdemari enesetapukatse segasid.
See oli üks paras supp.
Tema elu.
Väga kaugel sellest, et korras olla.
Ainus hea asi oli tegelikult tema suhe Jonathaniga. Aga seda parem see oli. Puhkus, mis oli alanud Kopenhaagenis, aga viinud neid veel viide Euroopa riiki, oli olnud just see, mida Vanja oli lootnud. Jonathan oli natuke mures olnud, et ehk vajab Vanja lihtsalt kedagi, mitte ilmtingimata just teda, aga ei läinud kuigi kaua aega, kui selgus, et see mure oli olnud asjatu. Pärast suve oli Jonathan rääkinud nende ühisest tulevikust nagu maailma kõige enesestmõistetavamast asjast.
Talle ei olnud meeldinud, et Vanja Uppsalasse kolis, kuid linnalähirongiga oli see ainult 40 minutit sõitu ja Vanja käis Stockholmis nii tihti, kui sai. Kui ta seal oli, elas ta Jonathani juures, sest oli oma Sandhamnsgatani korteri välja üürinud.
Niisiis oli Jonathaniga kõik hästi ja Sebastiani ei olnud ta näinud sellest ajast saadik, kui mees üle kolme kuu tagasi temast Waterfronti alla garaaži maha jäi. Ta teadis, et Sebastian oli pöörase sõidu ajal, pomm autos, viga saanud: Ursula oli öelnud, et mõni murtud ribi ja katkine käeluu, rohkem Vanja ei teadnud.
Ei tahtnudki rohkem teada.
Mida vähem ruumi Sebastian Bergman tema elus võtab, seda parem. Ta oli kindel, et see kehtib enamiku inimeste puhul.
Seega ei mõelnud ta enam Sebastianile, istus diivanile ja võttis taas käsile Terese Anderssoni avalduse politseile, rüübates samal ajal väikese lonksu kuuma jooki.
Kaebaja lahkub 4. oktoobri öösel natuke enne kella poolt kahte Molngatan 23 pidust ja otsustas minna jala ainult umbes kilomeetri kaugusele koju Almqvistgatanile kus ta elab. Ta läks Liljeforsi platsil mööda jalg rada ja kui ta Liljeforsi koolist möödus, kuulis ta lähenevaid samme ja siis krabas keegi temast selja takka kinni ja ta tundis kaelas torget.
Vanja teadis, et ei tasu oodata, et kõik avaldused oleksid kirjutatud perfektses rootsi keeles, ta oli isegi üsna kindel, et need on vähemuses, aga see oli tõepoolest paras pähkel. Ta viskas pilgu peale, kes oli selle vastu võtnud. Politseikadett Oscar Appelgren. Niisiis õpib alles, aga kuna politseikõrgkoolis rootsi keelt ei õpetata, on paranemise võimalus väike. Ta ohkas sügavalt ja jätkas.
Pärast seda ei mäleta ta midagi enne kui ärkab pikali maas jalg raja kõrval. Seelik oli nigu üles tiritud, suka püksid katkirebitud ja kaebajal on miskine kott peas. Kaebaja tõuseb üles ja läheb Vaksalagatanile, kus hüüab appi. Siis on kell umbes pool kolm.
Politsei kutsutakse haiglasse ja arstlik läbi vaatus näitab veritsust ala kehas pärast penetrasiooni ja jälgi spermast. Vere proov näitab et veres on Flunitrazepami jälgi.
Vanja sulges kokku- ja lahkukirjutamise vigade ja argikeele orgia, võttis teekruusi ja naaldus seljatoele.
Lõpule viidud vägistamine.
Igal aastal tehakse avaldus väikese osa vägistamiste kohta, enamasti on teo toimepanija ja ohver tuttavad ja kuritegu toimub ühe või teise poole elukohas, ent meedias saavad need laia kajastuse, seega arvatakse, et asi on levinum, kui see tegelikult on. Seni oli Teresega juhtunust kirjutatud kaunis vähe. Aga kui keegi selle vastu tõsiselt huvi tundma hakkab, tuleb artikleid juurde.
Nimelt ei olnud tema esimene.
Vanja kummardus taas ettepoole, pani kruusi käest ja otsis välja riikliku kohtumeditsiinikeskuse NFC[2.] aruande.