Hõbedatee. Stina Jackson

pole ju midagi muud teha. Mine rattaga külasse ja vaata, kas leiad mõne endavanuse. Suvi on tegelikult käes, sa ei saa ju lihtsalt siin konutada.“

      Silje kägrutas sigareti kokku ja küünitas käe rahakoti järele, võttis kahekümnelise ja ulatas Mejale.

      „Osta jäätist või midagi.“

      „Nii hilja pole midagi lahti,“ lausus Thorbjörn oma kohalt. „Aga noortel on ikkagi kombeks külasse kokku tulla. Uus nägu teeks neile kindlasti rõõmu.“

      Meja tõusis vastutahtsi lauast ja sirutas käe raha järele. Silje saatis ta terrassile.

      „Minul ja Thorbjörnil on lihtsalt vaja natuke omaette olla,“ sosistas ta. „Sa võid ju mõne tunni ära olla? Mine ja lõbutse natuke!“

      Ta kummardus ja puudutas huultega Meja põske ning andis talle kaks suitsu, pani siis ukse kinni ja keeras lukku. Meja jäi seisma, pilk lukustatud uksel. Tema selja taga nagisesid puud otsekui tema üle naerdes. Ta keeras pikkamööda ringi ja adus korraga, et on metsaga kahekesi. Täpipealt nii, nagu ta oli kartnud.

      *

      Ta käis mahajäetud paikades. Kohtades, kus talud olid lagunenud ja teerajad umbe kasvanud. Üks Kemi selgeltnägija oli öelnud, et tema tütar on seesuguses kohas. Paksu metsa sees lagunenud puitmajas, kus inimesi enam ei ela. Lelle selgeltnägijatest suuremat ei pidanud, aga praegu tuli tal leppida sellega, mis antakse, ta ei kõhelnud enam õlekõrrest kinni haaramast.

      Üle künniste astudes ja roostetanud hingedel ausõna peal püsivatest ustest sisse pugedes oli ta öise valguse eest tänulik. Ta kõndis mööda vanu kägisevaid niiskuse ja aja mõjul plekiliseks muutunud põrandaid. Libistas pilgu üle kulunud köögisohvade, puupliitide, hoolitsevalt ämblikuvõrkudesse ja tolmu mähitud lambivarjude. Mõnes talus haigutas tühjus, aga mõni näis olevat kiiruga maha jäetud, riiulitel katkised nõud ja seintel raamitud tikandid, mis kuulutasid igasuguseid tarkuseteri:

       Armasta mind kõige rohkem siis, kui ma olen selle kõige vähem ära teeninud, sest siis on mul seda kõige rohkem vaja.

       Pea meeles, et keda pisku ei rahulda, seda rohke ei rõõmusta.

       Kui su hinges on rõõm, piilub tuppa päikesesõõm.

      Mõni ime, et nad minema läksid, kui olid seinad seesuguste pilkavate õpetussõnadega katnud. Ta mõtles punetavate põskedega naistele, kes talveõhtuti petrooleumilambi valgel istusid, nõel ja niit käes. Mõtles, kas need lihtsad riimid tundusid nende karmis elus lohutavad. Kas viga on temas, kui ta neid mõnitavaks peab.

      Kesköine päike paistis aknaaukudest sisse ning joonistas hiire- ja jänesepabulaid peitvale rämpsule mustreid. Ta hiilis kambritesse, piilus voodite alla ja riidekappidesse. Astus ebakindlaid põrandalaudu mööda nii kiiresti, kui julges. Kui ta viimasesse tallu jõudis, oli vere tukslemine kõrvades vaibunud. Kõik on peaaegu möödas, varsti istub ta jälle turvaliselt autos. Viimane talu tundus paremas korras olevat, akendel klaasid ees ja katuseplaadid ühtlased. Välisuks ei tahtnud järele anda. Ta pidi kogu oma keharaskusega sikutama ja tirima, enne kui see nii äkitselt avanes, et ta pikali lendas. Ennast püsti ajades vandus ta valjusti, tundis, kuidas niiskus läbi teksaste tungib ja sabakont tulist valu teeb. Heitis pilgu üle õla otsekui veendumaks, et tühjuses pole kedagi tema üle naermas.