Lelle võttis väikese lonksu kohvi ja logis Flashbacki. Lina kadumise teemal ei olnud midagi uut kirjutatud. Viimane postitus oli tehtud eelmise aasta detsembris ja selle autor nimetas ennast „Tõeotsijaks“.
Politsei peaks uurima, missugused rekajuhid sel hommikul mööda Hõbedateed sõitsid. Kõik teavad, et see on sarimõrvarite meeliselukutse, vaadake kas või Kanadat ja USA-d. Seal läheb kiirteede ääres iga päev inimesi kaduma.
Flashbacki postitatud tuhande kahekümne nelja sissekande põhjal otsustades paistis valdav enamik anonüümsetest kasutajatest olevat ühel meelel selles, et mõni autojuht võttis Lina enne bussi tulekut peale ja viis minema. Teisisõnu – sama teooria, mis politseilgi. Lelle oli ise transpordifirmadesse ja veondusettevõtetesse helistanud ning uurinud, missugused juhid Lina kadumise ajal selles piirkonnas sõitsid. Ta oli mõnega neist kohvi joonud, nende sõidukeid läbi otsinud ja nende nimed politseiuurijatele teatavaks teinud. Aga keegi ei paistnud kahtlane ja keegi polnud midagi näinud. Politseile ei meeldinud, et ta oma joru ajas. Siin olevat Norrland, mitte Põhja-Ameerika. Hõbedatee polevat mingi kiirtee, siin ei valitsevat mingit sarimõrvarit.
Lelle tõusis ja kääris suitsu järgi haiseva särgi varrukad üles. Astus Põhja-Norrlandi kaardi ette ja vaatas kississilmi sisemaa kohal õilmitsevat nööpnõelapeade kobarat. Ta võttis kirjutuslaua sahtlist uue nõela ja torkas veel kord kaardi sisse. Märkimaks kohta, kus ta eelmisel öösel käis. Ta ei jäta enne, kui iga millimeeter on kaetud, enne kui iga teejupp, ringikeeramise koht ja mahajäetud eluase on läbi otsitud. Järgmist külastatavat teekäänakut otsides vedas ta verise sõrmega üle kaardi. Salvestas koordinaadid mobiiltelefoni ja küünitas siis käe võtmete järele. Ta oli juba küllalt aega raisanud.
*
Silje silmad omandasid tolle hullumeelse läike. Justkui oleks kõik äkitselt võimalik, justkui oleks metsas asuv lobudik vastus kõigile tema palvetele. Tema hääl kerkis mõne oktavi võrra, muutus selgeks ja meloodiliseks. Sõnad voolasid tal suust, komistasid üksteise otsa. Otsekui poleks aega välja öelda kõike, mis peab öeldud saama. Thorbjörn paistis seda nautivat. Ta istus rahulolevalt vaikides, samal ajal kui Silje vadistas ja praalis. Rääkis, kui rõõmus ta Thorbjörni ja tolle kodutalu üle on, kui väga talle kõik meeldib, alates kirjust linoleumist kuni suurelilleliste kardinateni välja. Rääkimata loodusest, mis embavat neid täpselt nii nagu unistustes, mida ta kõik need aastad oli hellitanud. Ta tegi molberti ja pintslite väljavõtmisest suure numbri. Tõotas, et maalib tolle imelise öise valguse abiga oma parimad tööd. Siin vabaduses saavat tema vaim hingamisruumi, siin saavat ta tõesti midagi luua. Uus ekstaas muutis ta pealetükkivaks. Sõnavalinguid pidid rõhutama musitamised ja silitused ning pikad kallistused. Silje ootamatu energia ajas Mejale judinad peale. Seesugune maania tähendas alati uue põrgu algust.
Rohi lendas juba teisel õhtul prügikasti. Kartulikoorte ja kohvipaksu seast vahtisid Mejale vastu poolikud tabletilehed. Süütutes pastellvärvides kanged tabletid. Väikesed keemilised imeasjad, mis suutsid hullusest ja pimedusest võitu saada. Suutsid inimesel elu sees hoida.
„Miks sa oma rohu minema viskasid?“
„Sest mul pole seda enam vaja.“
„Kes ütleb, st sul seda vaja pole? Oled sa arstiga rääkinud?“
„Mul pole vaja mingi arstiga rääkida. Ma tunnen ise, et rohtu pole vaja. Siin olen ma oma õiges elemendis. Nüüd saan ma tõepoolest olla mina ise. Pimedus ei saa mind siin kätte.“
„Kas sa ise kuuled, missugune su hääl on?“
Silje naeris oma helisevat naeru.
„Et sina ka alati kõige pärast muretsed. Meja, sa pead õppima ennast lõdvaks laskma.“
Pikkadel valgetel öödel oli Meja voodis pikali ja silmitses seljakotti, milles olid endiselt kõik tema asjad. Ta võiks natuke raha varastada ja rongiga tagasi lõuna poole sõita. Senikaua sõprade juures ööbida, kui ta tööd otsib. Halvimal juhul sotsiaalosakonnast abi küsima minna. Seal teati, missugune Silje on, kui destruktiivseks ta võib muutuda. Ent ta teadis, et ei tee seda. Ta peab tühje sõnakõlkse tulvil Siljel silma peal hoidma.
Nii värsket õhku pole ma eluilmaski hinganud!
Loomulikult on see vaikus suurepärane!
Kuid Meja ei tajunud mingit vaikust. Vastupidi, mets oli täis mõtetest üle kostvaid hääli. Öösiti oli kõige hullem, sääsed pinisesid, linnud siristasid, tuul vilistas ja painutas kuuselatvu. Ja lisaks alumise korruse toast kostvad hääled. Karjed ja ähkimine ning teeseldud häälitsused. Enamasti tõi neid kuuldavale muidugi Silje. Thorbjörn oli vaikse loomuga. Alles siis, kui nad vait olid jäänud ja toad olid täis ainult Thorbjörni norskamist, söandas Meja alla minna, et Siljest järele jäänud veinitilgad ära juua. Vein oli häälte vastu ainus rohi.
*
Suviti Lelle enam ei maganud. Ta süüdistas valgust, päikest, mis kunagi looja ei läinud ja läbi ruloode musta kanga tuppa paistis. Süüdistas linde, kes ööd läbi lärmasid ja sääski, kes ümberringi pinisesid, niipea kui ta pea padjale pani. Ta süüdistas kõike peale selle, mis teda tegelikult üleval hoidis.
Naabrid istusid terrassil, naersid ja kliristasid lauanõudega. Lelle tõmbus kühmu, et nad teda auto juurde minemas ei näeks. Ta sõitis vabakäiguga nii kaua mööda sissesõiduteed alla, kui sai, enne kui mootori käima pani. Ehkki ta oli üpris kindel, et naabrid teavad, et ta õhtuti ära kaob, et nad näevad tema Volvot, kui see öö saabudes mööda kruusa roomab.
Külas oli rahulik, majad olid vaiksed ja hõõgusid õhtupäikeses. Kui ta bussiputkale lähenes, hakkasid tal oimukohad tukslema. Temas oli peidus mingi lootusrikas paharet, kes ootas, et näeb seal Linat ristiskäsi seismas täpselt nii, nagu ta temast oli maha jäänud. Kolm aastat oli möödas, aga too neetud bussiputka võttis tal endiselt hinge kinni.
Politsei teooria kohaselt oli keegi mööda Hõbedateed sõitnud, bussiputka juures peatunud, Lina peale võtnud ja kaasa viinud. Arvatavasti oli see isik talle küüti pakkunud või ta jõuga oma autosse istuma sundinud. Polnud ühtegi tunnistajat, kes oleks seda teooriat kinnitanud, aga see oli ainus seletus, kuidas ta sai nii kiiresti ja nii jäljetult kaduda. Lelle oli Lina umbes kümme minutit enne kella kuut autost välja lasknud. Juhi ja tunnistajate sõnul oli buss tulnud viisteist minutit hiljem ja siis Linat seal ei olnud. Marginaal oli viisteist minutit. Mitte rohkem.
Nad olid Glimmersträski põhjalikult läbi kamminud. Kõik olid kaasa löönud. Nad tragisid läbi kõik veekogud ja moodustasid ahelikud, mis käisid igas ilmakaares läbi kümneid kilomeetreid. Otsingutel olid abiks koerad, helikopterid ja tervest maakonnast pärit vabatahtlikud. Aga Linast polnud jälgegi. Nad ei leidnudki teda.
Lelle keeldus uskumast, et Lina on surnud. Tema jaoks oli tütar sama elus nagu tol hommikul. Juhtus, et mõni raisakullist reporter või taktitu võõras tema käest küsis.
Kas sa usud, et su tütar on elus?
Jah, usun küll.
Lelle jõudis Arvidsjouri sõiduks kulunud poole tunniga kuus suitsu ära tõmmata. Kui ta sisse astus, oli bensiinijaam tühi. Kippen oli seljaga tema poole ja pesi mopiga põrandat. Tema paljas pealagi läikis päevavalguslambi all. Lelle läks kikivarvul kohvimasina juurde ja valas papptopsi ääreni täis.
„Ma just mõtlesin, et kus sa oled.“
Kippen toetas oma raske kere vastu mopivart.
„Keetsin ainult sinu pärast uue kohvi.“
„Me täname,“ lausus Lelle, „kuidas olukord on?“
„Pole viga, ei saa kurta. Aga sul endal?“
„Olen elus.“
Kippen