Talumees ja tema naine vahetasid pilke.
„Ta pole veel terve,” ütles Margaret abikaasale.
Mis oli tõsi – aga üsna veider. Olin kindel, et ma lihtsalt ei saa haigeks jääda, sest olin ju poolsurnud ja üldse igas mõttes tähelepanuväärne. „Kui kaua ma olen siin olnud?”
„Kolm päeva.” Margaret tahtis vist veel midagi öelda. Aga selle asemel vaatas ta taas abikaasa poole. Mille peale mul tõmbus kõht veel enam krampi.
„Tol tormipäeval,” lausus Henry, „käisid mingid inimesed meie ukse taga otsimas ühte tüdrukut. Jooksikut, ütlesid nad.”
„Kui Henry siis kaevust sinu leidis,” ütles Margaret vaikselt, „arvasime, et sina oledki see, keda nad otsivad.”
„Need inimesed oli kangesti huvitatud, et sind tagasi saada,” lisas Henry, hoidudes mulle otsa vaatamast. „Eriti üks naisterahvas. Ta pakkus tasuks viiskümmend naela, kui me su leiame.”
Preili Always tuleb siia! Hüppasin voodist välja ja mu pea hakkas veel metsikumalt ringi käima kui varem.
„Aga meie küll midagi sellist ei tee,” rahustas Margaret ja aitas mul jalule jääda. „Isegi mitte terve maailma raha eest. Me ei jäänud selle naise pisaraid ja lubadusi uskuma. Eks ole, Henry?”
Aga Henry ei vastanud. Selle asemel osutas ta mu rinnale.
„See kee, mis sul kaelas on – see näeb õige kallis välja.”
Sirutasin instinktiivselt käe Kellateemandi järele – see oli öösärgi all endiselt alles. „Habemega naise kingitus,” ütlesin. „Väga ilus, aga väärtusetu.”
Talumees noogutas. „Need inimesed, kes sind otsivad – kas nad on halvad?”
Leidsin, et kõige parem on tõtt rääkida. „Jah. Väga halvad.”
„Siis on mul kahju, Esmeralda.”
Margaret lendas kähku mehe kõrvale.. „Mille pärast kahju?”
Vali kolkimine majauksele andis vastuse.
Margaret ahhetas. „Henry, mida sa teinud oled?”
Uksele hakati veel kõvemini prõmmima.
„Viiskümmend naela on ikkagi viiskümmend naela, Margaret, ja pool saaki on hukas.” Henry vangutas alandlikult pead. „Anna andeks, aga mis mul üle jäi?”
„Oleksid võinud oma pudrumulgu kinni hoida, poolearuline ahnepäits,” väitsin karmilt.
Vastu ust taoti juba kohutavalt ja ma olin kindel, et varsti annab see järele.
„Ütlen neile, et eksisin,” arvas Henry.
„Ole siin, Esmeralda,” käskis Margaret. „Sinuga ei juhtu midagi halba. Me saadame need inimesed minema.”
Vaeseke oli lahke küll, kuid nõdra aruga! Talumees ja tema naine kiirustasid toast välja ja panid ukse kinni. Sikutasin juba öösärgi seljast ja sirutasin käe kleidi järele (see oli kenasti toolile kokku volditud). Kleiti üle pea tõmmates kuulsin ukse tagant tohutut saginat.
„Kaduge mul tee pealt eest, või te veel kahetsete!” See oli preili Alwaysi jõhkra käsilasmuti hääl. „Kus ta on?”
„Meie juures teda pole!” teatas Margaret julgelt.
Olin juba pooleldi aknast väljas, kui kuulsin Margareti kiljumist. Siis mööbli kukkumise mürtsatusi. Seejärel murti väikese magamistoa uks lahti. Heitsin jalad üle aknalaua ja hüppasin.
Jalgadest käis läbi valuhoog, kui lillepeenrasse maandusin. Talumaja asus väikesel lagendikul, seega oli nisupõld ainus põgenemisvõimalus. Aga ma teadsin, et mul ei jätku jõudu neil eest ära joota.
„Võtke ta kinni!” müristas käsilasmutt magamistoa aknast.
„Kaugele ta ei pääse,” karjus mees vastu.
Vaatasin taha ja nägin, et maja nurga tagant tuleb metsiku jooksuga kutsar. Kihutasin üle õue, higi näolt tilkumas. Ja märkasin kurikaela vankrit. See seisis tühjalt, kaks hobust krõmpsutasid rahulolevalt rohtu.
„Jätke tüdruk rahule!” kuulsin Margareti hüüdu.
„Kähku, Flanders!” röökis käsilaseit. „Ära lase teda minema!”
Hüppasin vankrisse. Haarasin ohjad. Laksasin nendega kõvasti hobustele vastu selga. Kui rattad hakkasid ringi käima, ilmus kutsar korraga minu kõrvale. Ta haaras käsipuust ja asus üles ronima. Seega võtsin hobusepiitsa ja virutasin talle vihaselt vastu kätt. Mees vingatas nagu eksinud lambuke, lasi käsipuust lahti ja prantsatas maha.
Hobused juba galopeerisid. Pühkisin näolt higi ja keerasin vankri peateele. Heitsin pidevalt pilke selja taha. Kartsin, et preili Always on lähedal. Aga ma ei näinud temast mingit märki.
Kui vanker sillutamata teed mööda edasi kihutas, püüdsin rahuneda. Mõelda selgesti ja mida kõike veel. Pidin jõudma Londonisse. Et vabastada Anastasia Lashwoodist. Minema Prospa House’i ja tooma Rebecca koju. Järgmine tund möödus aeglaselt, mõtted olid endiselt puntras. Tee venis lõputult. Kontides kolistas valu. Kui kaugel London veel on? Tundide kaugusel? Päevade? Nädalate?
Võimatu teada. Endalegi märkamatult olin juhtinud vankri teeserva ja peatanud selle paju all. Ohjad olid käes lõtvunud. Mul olid silmad kinni. Kõigest hetkeks. Mu ainus soov oli puhata. Lühike, nauditav puhkus.
„Kas sinuga on kõik korras?”
Ärkasin võpatades. „Kuidas, palun?”
„Ma küsisin, kas kõik on korras?”
„Jah, kullake, täiesti korras.”
Minu kõrval oli peatunud puu- ja juurviljakorve täis laotud vanker. Kutsar oli naeruväärselt punaste põskedega tüse naine. „Ei paista küll sedamoodi,” märkis ta. „Õigupoolest näed välja, nagu oleks sul sent surmale võlgu.”
„Ah, kõigest nohu.” Viipasin käega tee poole. „Lase nüüd jalga.”
„Kuhu sa teel oled?”
„Londonisse.”
Naine mühatas. „Sinna on kenakesti maad.”
„Kus ma siis täpselt olen?”
„Winchesteris,” kostis vastus. „Miks sa üldse sedasi üksinda Londonisse lähed?”
„Vanaema jäi haigeks,” vastasin kiiresti. „Elevant ajas ta peatänaval alla – ta on täiesti tükkideks, vaene kullake. Lähen tema eest hoolitsema.” Heitsin pilgu naise köögiviljaküllusele ja mulle tuli vaimustav mõte. „Kas sa lähed turule?”
„Lähen küll.”
„Kas seal turul vankreid ja hobuseid ka müüakse?”
„Vahel ikka.”
Pühkisin kleidivarrukaga niisket otsaesist. „Suurepärane. Näita teed.”
Naine kehitas õlgu, andis hobusele piitsa ja hakkas liikuma – mina tihedasti kannul. Turg oli lühikese sõidu kaugusel kohe külaväljaku juures. Plats oli paksult täis kärusid ja lette, kust müüdi puu- ja juurvilja, mune ja lihakäntsakaid. Lisaks veel igasuguseid potte, panne ja riistu. Turu kaugemas otsas olid posti külge köidetud mõned tööhobused, juures silt, et ostetakse hobuseid, üks nael tükk. Nii et sinna ma suundusingi.
Mulle turgatas pähe, et ma ei jaksa terve tee Londonisse vankrit juhtida. Ja olin mures, et võin kusagil preili Alwaysi otsa sattuda. Seega pidin valima teise võimaluse – mugav rongisõit tundus just sobiv.
Nii ma läksingi