Minust kihutas mööda midagi ähmast. Ajasin ennast sirgu ja nägin nisu sees eemale looklevat rada. See pidi olema tiktakisti. Ja kui ma vaatasin tumenenud põldu, nägin tosinaid selliseid vilja sisse tallatud radu – igaühe peal tilluke kapuutsiga elukas.
Kavatsesin Kellateemandi abil Prospasse minna, aga kui igal pool olid preili Always ja tema löömamehed, võib kivi helendav valgus mind paljastada, enne kui suudan piiri ületada. Seega jooksin edasi, vihm voolas mööda mu nägu ja muutis vaatevälja häguseks. Põld ulatus silmapiirini ja ma polnud kindel, kuhu joosta. Või kuhu võiks peitu pugeda.
„Sa ei pääse minema, Ivy.” Preili Alwaysi hääl kõlas üsna lõbusalt. „Me oleme sinust arvult ja arukuselt üle. Alistu oma saatusele – see võib sulle isegi meeldida.”
„Mitte iial!” tahtsin hüüda. Aga kuna ma polnud ju täielik idioot, hoidsin keele hammaste taga.
Kihutasin kiiresti edasi. Siis kuulsin valje katkendlikke hingetõmbeid. Pöörasin pead ja nägin silmanurgast, kuidas nisukõrte vahel tormab minu poole vankri kutsar. Seega põikasin vasakule. Just siis märkasin kivist talumaja, mida olime tee pealt näinud. Kuna mul polnud muud valikut, tormasin selle poole.
Aga mitte kaua. Välja sirutus küüniseline käsi ja haaras mul pahkluust. Ma langesin maha, minu kukkumist pehmendasid nisupuntrad mu all. Tõstsin pilgu ja nägin väikest rüütatud paharetti, kelle nägu varjas see kurjakuulutav kapuuts. Kuulsin, kuidas ta sisises nagu auruvedur. Siis ta sirutas küüned välja ja ründas.
Metsikusepurskega – sest ma olen ju lausa sündinud purjus madrus – andsin talle raevuka jalahoobi. Alamõõduline kaabakas lendas tahapoole, kukkus märjale maapinnale ja veeres mõned korrad. Selle aja peale olin juba uuesti jalul ja kihutasin talumaja poole.
„Ta on seal!” kisas käsilaseit. „Boss, ta on seal!”
Vajusin otsekohe põlvili. Hakkasin nisukõrte vahel roomama nagu tita. Kuulsin, kuidas keegi vilistas, ja mu selja taga kajasid sammud. Vajusin madalamale. Liikusin edasi. Siis märkasingi seda kaevu. Kohe maja taga.
„Kus ta on?” käratas preili Always.
„Kaotasin ta silmist,” tunnistas käsilaseit.
„Siis leia ta uuesti üles, lollpea!”
Taevas värises ja maapind kõikus. Kuulsin, kuidas kaks-kolm tik-takistit läheduses tormi üles keerutasid. Seega sibasin kaevu juurde. Ronisin üle väikese kivist kaevurinnatise. Ja pistsin jalad puust pange. Pange külge oli seotud köis, mis oli keritud võlli külge. Haarasin vändast ja keerasin aeglaselt.
Vähemalt kavatsesin seda teha. Õnnetuseks olid kaevuvõllil teised plaanid. Köis hakkas ennast kiiresti lahti kerima ja ämber langes pimedusse. Pidin juba silmad kinni pigistama ja palvetama pehme maandumise eest, kui ämber jõudis põhja ja läks minu all katki. Tundsin tugevat ja valusat lööki. Olen selleks liiga palju noor daam, et märkida: mu tagumik valutas ja tuikas nagu pärast tuhandet keretäit.
Mu ümber kobrutas vesi, vihma sadas ja varjuda polnud kuhugi. Lõhnas kohutavalt rõskelt, kaarjas sein oli üsna limane. Kuulsin, kuidas käsilaseit üleval ähkis ja puhkis. Siis liikus üle mu pea mingi vari ja ma arvasin, et naine oli seal. Pressisin ennast vastu seina. Sulgesin silmad.
„Nii?” See oli preili Alwaysi hääl. „Kas ta on seal all?”
„Ei usu, boss,” kostis kähisev vastus.
„Pagan! Tüdruk ei saa ju kaduda nagu vits vette.”
„Ma arvan, et ta läks Prospasse,” pakkus kutsar.
„Ei,” vaidles preili Always, „me oleksime näinud kivi valgust, kui ta oleks seda teinud.” Pikk vaikus. Siis karjus preili Always üle vihmarabina: „Ma tean, et sa kuuled mind, Ivy, ükskõik, kus sa ennast peidad. Sul on ehk huvitav teada, et ma käisin teie väikeses mereäärses majakeses – su sõber Jago ei võtnud mind kuigi sõbralikult vastu.”
Tõstsin käe suu ette, et tõkestada ahhetust, mis ähvardas välja pääseda.
„Jago võitles vaimustavalt.” Preili Always naeris õelalt. „Ma kardan, et murdsin tal käeluu. Kohutavalt inetu minust. Ivy, kui sa tahad Jagot veel näha, siis näita ennast. Näita ennast või poiss on surnud!”
Tahtsin väga ennast välja anda. Aga kas ma võisin uskuda, et preili Always laseb Jago lahti, kui saab minu? Ta polnud minu meelest selline lugupeetavamat sorti mõrvarlik hull. Esialgu pidin lootma, et Jago on talle elavana väärtuslikum kui surnuna. Seega püsisin vakka.
„Lähme, me peame talumaja läbi otsima,” kamandas preili Always.
Sadas kõvasti. Järelejätmatult. Vihaselt. Isegi kui surusin end vastu seina, sadas mulle vett kaela. Sadas kaevu, nii et mu keha muutus kangeks ja hakkas valutama. Oli nii teravalt ja julmalt külm, et minu meelest oli vihm imbunud läbi mu naha, murdnud luud ja tunginud üdini, nii et mu sisemus jäätus. Taevas mörises nagu vihane hiiglane. Vesi ulatus mulle nüüd vööni. Ja ma ei tundnud enam oma huuli.
See on viimane asi, mida ma mäletan oma suurest põgenemisest.
„Ta hakkab ärkama.”
Hääl kostis ähmaselt ja väga kaugelt. Seega tegin näo, et ei kuule seda. Sest olin kusagil täiesti mujal. Hüppasin umbrohtunud ja metsalilli täis aias mängeldes kivilt kivile. Päike paistis mulle näkku. Mu jalad olid paljad. Ja võrdlemisi räpased. Mu käsivarred olid pliiatspeenikesed. Kõht korises näljast. Minu selja taga seisis tagasihoidlik valge õlgkatusega majake.
„Kähku, Henry, ulata mulle see lapp. Tal on kohutavalt kõrge palavik.”
Kuulsin, kuidas maja uks avanes. See heli täitis mu peadpööritava elevusega, kuigi ma ei mõistnud, miks. Aga teadsin, et pean nägema, kes sealt majast väljus. Seega keerasin ringi. Just siis, kui külm ja niiske lapp mu laubale latsatas. Rohkem polnud vajagi. Avasin silmad ning mind tervitas lahke ja õrn naeratus.
„Hakkasin juba mõtlema, et sa ei ärkagi üles.” Rääkija oli kõhna kahvatu näo ja õhukeste heledate juustega keskealine naine. „Kuidas sa ennast tunned?”
Läbi mu lihaste ja luude lainetas pidev valu.
„Kus ma olen?” uurisin.
„Harringtoni talus,” kostis hääl toa teisest otsast. Tõstsin pead ja nägin tumeda habeme ja taltsutamatu juuksepahmakaga pikka kasvu meest. Tagasihoidlikult sisustatud magamistoas ringi tammudes näis ta üsna morn.
„Minu nimi on Margaret,” tutvustas naine, „ja see on minu abikaasa Henry.”
„Kuidas ma siia sattusin?”
„See on väga hea küsimus,” ütles Henry. „Läksin pärast tormi põlde üle vaatama ja leidsin su kaevus ulpimas. Sa olid lõtv ja elutu… Olin kindel, et oled surnud.”
„Mis sinu nimi on?” küsis Margaret ja tupsutas jälle lapiga mu laupa.
„Esmeralda Cabbage.” Antud olukorras tundus see mõistlik.
„Mis sinuga juhtus, Esmeralda?” Margaret istus voodile minu kõrvale. „Kuidas sa niimoodi pooleldi uppunult meie kaevu sattusid?”
„Ja mis põllul toimus?” küsis mees. „Vili on maha trambitud, saak hukas – ma pole