Aed, armastus ja maksud. Heather Cochran

keset inimmasse, heiskan mina purjed ja seilan minema.

      Ärge saage minust valesti aru. Ma ei ole esimene, kes maandub oma lapsepõlveunistustest kaugele. See juhtub arvatavasti enamikuga. Ja see, et ma polnud oma unistust järginud, ei tähendanud mulle igapäevast südamevalu. Mul oli kena maja Oaklandi hinnatud linnaosas, kindel töökoht riigiasutuses, sõbrad ja pere sealsamas lähedal. Elu oli ilus – kuigi mitte täpselt selline, nagu olin kujutlenud, kui kogusin raha omaenda Catalina jaoks. Muidugi mõtlesin vahel, kas kõik oleks läinud teisiti, kui oleksin tõesti endale purjeka ostnud, ent kuidas saabki midagi sellist teada? Kuidas on võimalik teada, kuhu sind viivad paar juhuslikku käänakut? Need võivad muuta kõik. Kuid mina polnud selleks ajaks juba mõnda aega oma sirgteelt kõrvale keeranud.

      „Ma pean minema,” ütlesin emale. Catalinale mõtlemine muutis mu alati tujukaks.

      „Näeme siis laupäeval?”

      „Laupäeval?” küsisin. „Oh jaa, muidugi.”

      „Kas sa olid laupäeva unustanud?”

      „Ei, mul on meeles.”

      „See on ainult meie kolmekümne viies pulma-aastapäev. Oleks kena, kui lapsed kohal oleksid.”

      „Ma juba ütlesin, et mul on meeles. Ma tulen.”

      „Kui tahad, võid varem tulla. Sa peaksid rohkem isaga koos olema,” ütles ema.

      „Ta võiks rohkem minuga koos olla,” tähendasin.

      „Ära ole selline. Mitte pärast seda, mis tal on tulnud läbi elada.”

      Tõmbusin pisut tagasi. Emal oli õigus. Isa oli võidelnud terve esimese poolaasta agressiivse lümfoomiga. Nüüd, augustis, oli ta ametlikult tervenenud. Mul oli tunne, et isa haigusel oli nii mõndagi pistmist mu enda hädadega. Ajastus ei tundunud kokkusattumusena, kuid ma ei tahtnud selle üle liialt pead murda. Tahtsin vaid, et ma oma keskendumisvõime tagasi saaks.

      „Kuidas su vennaga on?” küsis ema. „Kas ta tuleb? Ma ei ole teda kätte saanud.”

      „Sa mõtled Kurti?”

      „Noh, Blake’i pole just raske kätte saada. Muide, ära unusta teda õnnitlemast, kui teda näed. Ta on juhttrummariks saamisest täiesti sillas. Ma ei tea, kas Kurt üldse teabki sellest?”

      „Usun, et ta mõtted on kolimisel ja uuel töökohal.”

      „Nii tugevasti, et ei jõua vastata oma vanemate peokutsele? Martina igatahes jõudis. Mis lapsed ma olen küll üles kasvatanud?”

      „Kui jutt juba Martinale läks, siis pean nüüd tõesti minema. Saan temaga tunni pärast kokku.” See oli tõsi, aga ühtlasi hea ettekääne.

      „Kuidas sellel armsal tüdrukul läheb?” Nagu oligi oodata, ema leebus. Martina kandis seelikuid ja kleite. Martina käis maniküüris ja vahatas kulme. Martina järgis moevoole ning hoidis alles Vogue’i ja Glamouri vanad aastakäigud. Sõltuvalt meeleolust nimetas ema minu stiili „sasiseks”, „poisilikuks” või „unarusse jäetuks”. Tal oli alati hea meel kuulda, et oleme Martinaga endiselt sõbrad.

      „Martina teab, et meega püüab rohkem kärbseid kui äädikaga,” meenutas ema mulle alati. Võib-olla see oligi nii, kuid kes tahaks veeta kogu ülejäänud elu kärbestekollektsiooni seltsis?

      Neljas peatükk

      Reede hommikul kohtusin oma ülemuse Fred Collinsiga, et rääkida telefonikõnedest, mida ma endiselt sain. Selleks ajaks oli neid olnud kuus. Kolm raevunut, kaks nördinut ja üks halisev. Kõik viitasid vaesele mehele, kellele ma olevat ülekohut teinud. Kõik keeldusid täiendavatest üksikasjadest – välja arvatud märkus, et ta on palju parem inimene kui mina,