„Selle selli kiskusid sa küll korralikult ribadeks,” torkas Kevin vahele. „Kust sa seda kõike teadsid?” Veel enne kui ma tema poole pöördusin, teadsin, et naeratus on kadunud ega tule tagasi. Kummaline oli juba küllalt hull, kuid nüüd olin ta päris ära hirmutanud.
„Lase käia,” õhutas Martina. „Miks mitte?”
Võtsin kotist oma visiitkaardi ja ulatasin Kevinile. Ta heitis sellele pilgu ja kukutas siis baariletile, nagu oleks sõrmed kõrvetanud.
„Ilmselt näed sa igasuguseid tüüpe,” kohmas ta viimaks.
„Igasuguseid,” kinnitasin.
Varsti pärast seda vabandas Kevin, et peab minema parkimisautomaadist lisapileti võtma. Mind ei üllatanud, kui ta ei tulnudki tagasi. Kuid viimasel ajal üllatas mind üldse haruharva miski. Minu amet oli märgata pisiasju, näha käitumismalle, hoiakuid, millest võib midagi järeldada, motiive, kalduvusi ja tõenäolisi samme. Kui oled õppinud seda tegema, hakkad taipama, kui ettearvatavad on suurem osa inimesi. Tegelikult on see isegi pisut lohutav.
„Kaks meest rekordajaga minema peletatud,” tähendas Martina. „Kiire töö, isegi sinu kohta.”
„Mina ei peletanud neid minema,” õiendasin.
„Muidugi, see pidin olema hoopis mina,” nõustus Martina. „Küll sellel Kevinil oli kena naeratus.”
„Ehituse alltöövõtja,” selgitasin. „Neid kontrollitakse karjääri jooksul keskmiselt kolm korda. Hulgaliselt sularahamakseid. Teadsin seda kohe, kui ta mulle ütles.”
Martina vangutas pead. Ta torkas käe mu kotti, tõmbas välja arvepidamisraamatu ja pani selle meie vahele baariletile. „Mehed väldivad ajudega tüdrukuid.”
„See pole alati nii.”
„Olgu. Mehed väldivad ajudega tüdrukud, kes võivad teha neile intressiga trahvi.”
Olin sunnitud punkti loovutama.
„Ja ta oli tõesti nunnu,” jätkas Martina. „Kui sa oleksid vaid öelnud, et töötad riidekaupluses, oleksid praegu juba oma esimesel kohtamisel.”
„Ma ei tööta riidekaupluses,” meenutasin talle. „Selles häda ongi. Selles on häda alati.”
Teine peatükk
Nii et vahel üritavad inimesed mind vältida. Muidugi, ma võisin ju soovida, et asi oleks teisiti, kuid ma olen suurepärane maksuinspektor. Sugugi mitte kõik ei saaks minu tööga hakkama. Sugugi mitte kõik ei suuda rajada elu kvantitatiivsele alusele või otsida numbrite tagant neid tekitanud sündmusi ja otsuseid. Parimad audiitorid armastavad lahti harutada andmetesse peidetud lugusid, näha peidetud tähendusi ja lahendada mõistatusi. Neil on silma pisiasjadele ja suur keskendumisvõime.
Vähemalt peaks see nii olema ja minuga on see tõesti alati nii olnud. Kuid millalgi selle kuu algul olin kuidagi hajevile läinud. Ma ei tea, kas see algas mõnest konkreetsest sündmusest või päevast. Märkasin seda alles siis, kui inerts oli juba kanda kinnitanud – nagu külmetus, millest loodad hoiduda või arvad, et tegu on vaid allergiaga – ning siis ärkad ühel päeval nohuse ja kraaksuvana ning lõhkuva peaga. Tagasi vaadates tundub, et kõik toimus järk-järgult. Ühel nädalal hilinesin paar korda tööle ja järgmisel niisamuti. Märkasin, et mu reielihased on kolleegide boksidest küürutades möödahiilimisest pisut valusad. Sääred seevastu näisid tugevamaks muutuvat, sest kasutasin sagedamini treppi, et mitte ülemusega liftis kokku põrgata. Ja siis veel see tunne, mis muutus aina sagedasemaks, et mul õnnestus napilt tänavaaugust kõrvale põigata või vältida libisemist banaanikoorel.
Õnneks olin teinud oma tööd piisavalt kaua, et teada, milline on minimaalne vajalik tööhulk, et teistes mitte muret äratada. Ma polnud isegi taibanud, kui hajevil ma õieti olen, kuni mu sõber Ricardo, meie büroo personalijuht, leidis mind ühel päeval töövahendite kapi juurest.
„Kas sinuga on kõik korras?” küsis ta, kui oli uksele koputanud.
„Muidugi. Mis siis?” küsisin pastakakarbilt pilku tõstes.
„Lihtsalt… sa oled siin olnud umbes kakskümmend minutit.”
„Jäta nüüd.”
„Ausalt. Nägin, kuidas sa siia tulid, ja mõtlesin, et ootan, aga sa ei tulnudki välja. Hakkasin juba mõtlema, et sul on kohtamine.” Ta vaatas ringi, et näha, kas keegi end veel kirjutustarvete seas peidab. „Mida sa siin õieti tegid?”
„Vist mõtlesin.” Mul polnud aimugi, et olin siin seisnud kakskümmend minutit.
„Mõtlesid? Siin? Mille üle?”
Otsustasin, et räägin kõik ausalt ära. „Märkmepaber on ju kollane, eks? Ja esimesed markerid olid ju samuti kollased.”
„Jah. Ja siis?”
„Siis polnud neist ju märkmete tegemisel midagi kasu? Võib-olla sellepärast hakatigi markereid tootma hiljem ka siniseid, rohelisi ja roosasid, aga märkmepaberid on endiselt kollased.”
„Neid on ka valgeid,” tähendas Ricardo. „Ja üldse olen ma näinud neid igat värvi.”
„Jah, aga kui sa ütled „märkmepaber”, siis mõtled automaatselt kollasele, kas pole?”
„Kullake, kui mul pole just plaanis mõnd kena advokaati voodisse viia, siis ei mõtle ma neile üldse.”
„Ja siis on veel ju pearaamatud, mis on alati helerohelised. Minu meelest on see nii sellepärast, et need meenutaksid dollareid, kuna neisse kantakse finantsandmed. Kuid see toob kaasa küsimuse, kas pearaamatud on helerohelised ka Inglismaal. Briti naelad pole ju rohelised ning see võib tähendada, et värvi algupära on hoopis teistsugune.”
„Ma ei saa aru,” tunnistas Ricardo.
„Sa küsisid, mida ma mõtlesin.”
„Tahtsin öelda, et ma ei saa aru, miks sa sellepärast muretsed. Sa oled siin seisnud kakskümmend minutit ja murdnud pead kontoritarvete ajaloo üle? Praegu on august, paikene. Kõik teised inspektorid hädaldavad töökoorma üle. Eeldan, et sinagi oled ülepeakaela selle all. Kas kõik on ikka korras? Ega sul probleeme ei ole?”
„Sa mõtled, et kas ma oma töödega hakkama saan?” küsisin ja püüdsin nördinud häält teha.
„Tahtsin lihtsalt öelda, et võib-olla leiaks su uurimisenergia mujal paremat rakendust kui siin kapis.”
Võtsin demonstratiivselt pastakakarbi ja naasin oma boksi. Ricardo ei öelnud – võib-olla ta ei teadnudki –, et ma ei saanud oma töödega hakkama. See oli kestnud juba nädalaid.
Enne selle aasta augustit olin tundnud uhkust oma võime üle künda hetkekski keskendumist kaotamata läbi üks maksudeklaratsioon teise järel. Kuid hommikul pärast Kevini tseremoonitsemata lahkumist Escape Roomist olin hakanud üht deklaratsiooni läbi vaatama, kui äkki avastasin, et kuulan tegelikult pealt Cliffi, inspektorit, kes istus teisel pool mu boksi vaheseina. Samal õhtupoolikul kulutasin kakskümmend minutit järeldamaks, millises kaupluseketis müüakse parimaid virsikuid – võttes aluseks suurimate kaupluste läheduse kohalikele veomarsruutidele. Mõni hetk hiljem tabasin end pead murdmas, miks hobustel ja kassidel ja koertel on karv, küülikutel aga kasukas. Ricardol oli õigus: mul oli probleeme.
Seisin oma topeltlaias boksis meie Oaklandi ringkonna büroos, tegin paigaljooksu, paar hüpet ja istusin uuesti laua taha. Silmitsesin pingsalt dokumente, lootes, et kiire treening oli vere ajju pumbanud. Ricardo jutul oli jumet: maksuhooaeg oli täies hoos. Mu töölauale oli kogunenud terve virn kaustu, milles igaühes oli minu analüüsi ootav tuludeklaratsioon. Tuli end kokku võtta. Pidin leidma endas hoo või seda vähemalt teesklema. Ma olin vaneminspektor, mitte veterinaararst, puuviljakaupmees ega kontoritarvete ajalugu uuriv teadlane. Pidin olema teistele eeskujuks.
Siis