„Olgu, perfektsionist. Teeme nii,“ leian ma. „Aga on rohkem asju, mis peavad sobima. Gunnarile meeldivad blondid täidlased naised. Kui klientidel oleks aimu, kui palju informatsiooni me saame, vaadates üle õla, mida nad loevad, siis ei puudutaks nad meie juures mitte kunagi ajakirju.“
„Või et millest nad kiiresti mööda lähevad. See annab ka huvitavat informatsiooni.“ Ricky pöörab end ümber ja tegeleb millegagi salamisi kraanikausi juures. „Mida Gunnar loeb?” küsib ta matsutades ja täis suuga.
Ma mõtlen veidike ja püüan endale ette kujutada, mida ta kõige parema meelega ajakirjahunnikust valib. „Ta vaatab veidi ümarate, blondide naiste pilte, aga ei loe nende kohta. Ta loeb spordilehekülgi, ainult sporti ja iga sõna, mis räägib Zlatanist.“
„Ma võtaks seda kui vaadet elule,“ väidab Ricky ja üritab varjata, et ta on ühte põske toppinud kotleti. „Rootsis on hetkel kolm suurt usku: Facebooki armastajad, aktsiaturu palujad ja Zlatani kummardajad. Kui palju blonde perfektsioniste me tunneme, kes oleksid nõus olema teisel kohal, kui mees on oma usuga täiesti hõivatud? Kas neil peaks olema samad eelistused või piisab sellest, kui tal on oma usk ja ta armastab Facebookis olla?“
„Mina käin Facebookis. Millal sai aktsiaturust usk?“ küsin ma uudishimulikult.
„See on järjest populaarsemaks muutuv usk. Mõni aasta tagasi ei olnud aktsiaturud meie teadvuses. Nüüd jooksevad andmed kogu aeg telekauudiste allservas. Pühadest börsimärkmetest saab lugeda, kas rahajumal on sõbralikult meelestatud või vihane. Usk sulandub keelde salaja. See mõjutab sind, kuigi sa ei mõtle sellele. Idee müüakse kellelegi maha, sa investeerid suhtesse ja me räägime win-win ehk kõiki rahuldavast situatsioonist. What’s in it for you? Elu on ärikokkulepe.“
Me istume lauda ja mõtleme uute uskude üle samal ajal, kui pirukad ahjus küpsevad ja porteris hautatud liha pliidil podiseb. Me oleme tublilt töötanud lõunani.
„Mul ei tule pähe kedagi meie klientidest, kes Gunnarile sobiks,“ ütleb Ricky ja uputab oma kotletid koorekastmesse. Ma pean talle meelde tuletama, et köögiviljad peavad ka taldrikule ära mahtuma. „Pool taldrikut köögivilju, Ricky! Selles oleme me kokku leppinud.“
„Peame minema välja ja uusi kliente jahtima,“ mõmiseb ta, toit suus. „Kust me neid leiaks?“
Ma mõtlen valjusti. „Parim aeg on nüüd. Kevad, päike soojendab üles talvised tunded, inimesed tahavad muutuda ja uueneda. Tüüpiliste kevadiste käitumismustrite hulka kuulub see, et inimesed hakkavad metsas sörkjooksu tegema, autot pesema, jõutrennis käima, kepikõnniga tegelema, uusi riideid ostma, kursustel käima ja juukseid lõikama …“
„… ja armuvad. Sul on õigus. See on paaritumisaeg. Autosuvilad hakkavad rulluma, kui isased lähevad oma ratastel paaritumispesadega emaseid otsima. Ma tunnen seda. Ma tunnen seda siin,“ ütleb ta ja patsutab alakeha. „Mahlad liiguvad.“
Korraga tuleb mulle idee. „Ma tean, kust me leiame Gunnari jaoks täidlase naise. Iseenesestki mõista. Kas sul on võimalik olla salongis üksi homme ennelõunal kuni kella üheteistkümneni?“ küsin ma ja kortsutan kulmu, kui Ricky veel ühe portsjoni toitu juurde võtab, ilma et oleks puudutanud köögivilju. Seejärel väidab ta, et tal on kõht liiga täis, et neid süüa. Panen endale kõrva taha, et peame töötama Ricky kehva impulsikontrolliga ja vajadusega kõike kohe saada.
Jahtimiskatsed Kaalunõuandlas
Rickyl on täiesti õigus. Kui õhus on tunda kevadet, siis igatsetakse armumistunnet. Taas saabuv valgus ja soojus teevad midagi meie hormoonidega. Sulava lume lõbus tilkumine, vulisevad tänavakaevud, mitmevärvilised tulbid ämbrites lillekaupluste ukse ees ja mimoosid Itaaliast – kõik see toidab igatsust, mõtlen ma oma jalutuskäigul Kaalunõuandlasse Österporti värava juures.
Registreerisin ennast internetis eelneval õhtul. Kohti oli esmaspäevagrupis. Olen välja printinud kupongid naiste juukselõikuseks poole hinnaga. Eesmärgiks on jahtida kliente minu salongi, lootuses leida täidlane blond perfektsionist Radio Gute Gunnarile. Täidlaseid naisi leiab Kaalunõuandlast. Sinu kaalukaotus on meie võit. Kuna Ricky on ärritavalt kõhn, siis on ülesanne ilma pikemalt arutamata minu.
Vaatan ennast vaateaknalt, enne kui sisse lähen. Oma välimuse juures meeldivad mulle kõige rohkem mu paksud tumepruunid juuksed. Lasen neil olla pikad, kuigi enamik mu klientidest laseb juuksed enne klimakteeriumi kuumahoogusid kuklast lühikeseks lõigata. Mul on pikad juuksed, et saaksin teha erinevaid soenguid. Hobusesaba, krunn või põimitud viljapeapats tööd tehes ja lahtised juuksed vabal päeval.
Kui palun omavanustel naistel öelda viis asja oma välimuse juures, millega nad rahul on, siis paljud ei suuda mitte midagi välja mõelda. Ma käisin sügisel eneseusu loengus ja väikese treeningu järel suudan öelda kaks asja, mis mulle meeldivad: mu juuksed ja mu silmad. Välja mõelda asju, millega ma rahul pole, oleks nii palju lihtsam. Näiteks mu ümar kõht. Ja siis olen ma nii kade kõikide peale, kellel on kaunid pahkluud, minu omad näevad välja nagu nurklauad. Ja sellest hoolimata on neid suudeldud ühel teisel õnnelikumal ajal …
Ruumi sisenedes palutakse mul kingad ära võtta ja seda ma ka teen. Põrandale jäävad märjad jalajäljed. Sulavesi on minu lemmikjalatsite, ärakantud kingade talla vahelt sisse imbunud. Mul ei ole tükk aega uute asjade ostmiseks raha olnud. Oleks hirmus, kui keegi arvaks, et mu jalad higistavad. Iga varvas jätab põrandale selge jälje.
Teel kaalu poole üritan hajutada oma jalajälgi jalgu enda järel lohistades, aga nii tekivad hoopis teojäljed. „Isade jälgedes tuleviku võitude poole,“ mõtlen ma Vasaloppeti tunnuslause peale, püüdes parandada oma enesetunnet enne kaalunõustajaga kohtumist. Mind vaevab seletamatu süütunne, et tunnen end nii hästi.
Minu ees järjekorras seisab kõvera selja ja x-jalgadega naine jalgrattakiivriga. Ta räägib vahetpidamata oma sõbrannaga. Siin oleks Ricky end teesõelaga oimetuks näidelnud. Naine räägib nii sisse- kui ka väljahingamisel. Kui tal palutakse kiiver ära võtta, siis ta keeldub. Esimesel kaalunõustamisel 1997. aastal Arvikas oli tal kaalumisel kiiver peas olnud, väidab ta, ja seetõttu peab tal see ka edaspidi igal kaalumisel peas olema. Kõike peab tegema õigesti.
Pärast registreerimist ja maksmist piidlen teisi naisi rahvast täis ruumis. Peaaegu kõik ongi naised. Vaid üks mees istub nende seas. Ta istub peidetult kõige kaugemas nurgas ja ta pilk on tuhm. Ta tõepoolest ei tahaks siin olla, ei tahaks kõhnuda, nii et oluline osa tema kehast kaoks. Arvatavasti pole ta siia tulnud omal initsiatiivil. Ta on siia sunniviisiliselt komandeeritud, ütleb mulle mu kuues meel. Pooled naised on täidlased ja blondid. Vaja on vaid välja selgitada, kas keegi nendest on üksik ja perfektsionist.
„Tere tulemast kõik! Minu nimi on Majvor. Kui paljud teist on siin varem olnud?“ küsib grupijuht. Eeskujulikult sale naine lühikeste, heledate ja lendlevate juustega, ja kleidiga, mille tegemiseks on saadud inspiratsiooni filmist „Helisev muusika“. Minu kõrval istuv naine sosistab, et Majvor on tulnud mandrilt, äsja lahutatud, kõrvuni võlgades ja ta asendab kantorit Hogränis.
Kõik peale minu tõstavad käe. See on mu esimene külastus Kaalunõustaja juurde ja ma mõtlen endamisi, et kas see ikka on nii hea meetod, kui mitte ükski osavõtjatest pole oma ideaalkaalu saavutanud. Või ehk polegi nii oluline kaalust alla võtmine, vaid suhtlemine, nii nagu ükskõik millises huviringis. Selleks et saaks grupiga ühineda, peab vaid olema ülekaaluline. Kui õnnestub saavutada ideaalkaal, siis ei saa ju oma sõpradega esmaspäeviti kohtuda. Kaalulangetamine on ehk hobi nagu iga teine hobi?
„Kuidas eelmisel nädalal on läinud?“ Majvor naeratab julgustavalt, samal ajal veidike kummaliselt varvastel üles-alla kiikudes. Keerukas viis kalorite põletamiseks. „Keegi, kes tahab patte üles tunnistada?“ küsib ta ja ma arvan, et ta on pärit Östergötlandi