Toimetanud Maarja Ojamaa
Kujundanud Anu Ristmets Autoriõigus: Eet Tuule ja OÜ Eesti Raamat, 2019 ISBN 978-9949-658-77-0 ISBN 978-9949-658-78-7 (epub) www.eestiraamat.ee www.facebook.com/Eesti-Raamat Trükitud Euroopa Liidus
– 1 –
REEDE, 30. AUGUST
Nädalavahetuseks olid Ahtol esialgu sootuks teised plaanid, ent Ellen oli kodus asja ees, teist taga taas tänitama kukkunud ja Ahtol ei jäänud muud üle, kui korjata oma varustus kähku kokku, istuda autosse ja põrutada juba reede hommikul maale. Ükskõik kuhu, mõtles mees, peaasi, et naise näägutamise eest ära!
Töötu logelejana, nagu abikaasa tema kallal aeg-ajalt hambaid teritas, oli Ahtol vaba aega laialt käes. Närvide rahustamiseks armastas mees fotoaparaadiga looduses ringi hulkuda. Vedamise korral õnnestus tal vahel ka mõni huvitav võte teha. Teinekord pakkus see väikest lisateenistustki, sest tänu koolivennale oli Ahto nii mõnegi pildi kas kuhugi klantsajakirjale või siis looduskalendrile maha müünud. Nüüd, mil Ahtot loeti juba teatud kitsasse ringkonda kuuluvaks, esitati talle isegi tellimusi. Praegugi oodati talt huvitavaid fotosid saarmast, jäälinnust ja jõeelustikust üleüldse. Ent eks nii mõnigi Ahto konkurent jahtis kindlasti samu objekte.
Nimelt kirjutas Sven jõgede asukate kohta pikemat artiklit ja kaks-kolm asjalikku pilti peaksid kindlasti seda lugu kaunistama. Just nii oli Sven öelnud. Ahto oli algul pahandanud, et eks katsu ise elus üksainukegi superpilt teha, ent loomulikult jättis ta sõbramehe soovi meelde. Kuna nende võtetega oli juba kiire, siis oli Ahtol tänase sõidu sihtmärk silme ees – muidugi Soodevahe, kuhu siis veel!
Suvel oli ta just seal pooljuhuslikult saarmast kohanud. Pilt oleks tulnud suurepärane – ilus vee-elukas losutas keset kärestikku lamedal kivil ja järas isukalt saaki. Mida sa hing veel ihaldad! Sündis aga nii, nagu halva õnne puhul sageli juhtub – neetud fotokas asus momendil seljakotis ja Ahto oskas selle kättesaamisega nii kaua koperdada, et ergas maiustaja haaras pooliku haugi hambusse ja sulpsas vette. Paar nädalat hiljem tegi ta nähtavasti samast loomast küll paar klõpsu, aga need kõlbasid kuidagimoodi vaid enda jaoks.
Ka jäälind oli tänavu Keila jõe ääres liikvel, ent see suleline sööstis raketina edasi-tagasi piki jõge. Eks katsu siis nii vilkale linnule pihta saada! Ja et mõnel vee kohale ulatuval puuoksal vaikselt saaki varitsevale iludusele peale sattuda, selleks pidi ikka ropult õnne olema! Autasuks oleks aga kirka smaragdina uhkeldava eksootilise sulestikuga linnu paraadfoto – see oleks igatahes vaeva väärt!
Enda arvates oli ta ka tolle iluduse pesakoopa avause üles leidnud. Aga kuna lind külastas kõrge kalda liiva sisse uuristatud urus kükitavaid poegi harva, polnud sellest teadmisest eriti tolku. Nüüd koputas sügis küll juba uksele, aga Ahto arvates passida seal siiski tasus: ta oli linnuraamatust lugenud, et jäälinnud võivad soodsatel aastatel kaks kuni kolm järglaste pesakonda üles kasvatada. Too jõekäär asus saarma lemmikpaigast vaid kahe kilomeetri kaugusel ja Ahto otsustas ilusal päevasel ajal oma sinilindu valvata ja õhtu eel kalaröövlile külla minna.
Juba kolmandat tundi istus mees maapinnaga peaaegu rööbiti kasvanud toominga tüvel, aga midagi vaatamisväärset näha polnud. Igasugused mõtted ronisid pähe. Eeskätt oma otsekui iseenesest lörri kiskuvast elust. Veel paar aastakest ning viiskümmend lööb ette. Ja mida ta on saavutanud? Mitte tuhkagi! Ainult et mitme hea sõbra ja eriti naisega on tal küll kõvasti vedanud!
Ellen on endiselt ilus ja armas ning mis peamine – hoolib temast vaat et sama palju kui nende kooselu alguses. Ainult ühes asjas nad ei klapi: Ellen on hakkaja ja asjalik ning tänitab vahel oma liiga heasüdamliku kaasa kallal. Jah, Ahto on tõesti aravõitu, kõhklev ja loomulikult pole ta edukas. Aga ega mees süüdi pole, et need paar väikest ärifirmat, kus ta varem müüjana ja laomehena töötas, on nüüd tegutsemise lõpetanud. Sestap ta ongi kevadest saati turuvarblase seisuses, leppides juhuslike tööotstega. Tõsi, praegu on taas lootust, et Urmas – vana hea semu – aitab ta uuesti järje peale, aga selleni kulub veel paar nädalat. Samas oli kohustusteta elu teda vist juba rikkuda jõudnud, sest miks ta siis muidu uue tööotsa ees kõhedust tunneb.
Piki jõge lendav üksik part äratas Ahto mõtetest üles. Õhtu hakkas kätte jõudma ja oli paras aeg saarmast passima minna. Ahto ajas liikumatusest kangeks muutunud selja vaevaliselt sirgu ja kiikas ringi. Raiesmikuäärses kasevõsas nagu kooserdas keegi. Huvitav, kas nendel ebamäärastel külajuttudel on tõesti mingi tõepõhi all?
„Hei, papi, oled sa kohalik?” hõikas jumal teab kust äkki tema selja taha ilmunud umbes kahekümne viiene hõreda kitsehabemega loikam. Tema kõrval irvitas Ahtole vastu sama vana veidi kobedama välimusega kõrend. Kust need veel välja kargasid? imestas ta endamisi. Küllap vist sedasama kohalikku teed pidi, kus ka minu käula seisab, taipas ta viimaks.
„Niivõrd, kuivõrd,” pääses tal neid ülbe olekuga mehepoegi vaadates tahtmatult üle huulte.
„Kuidas seda mõista?” küsis kitsehabe talle lähemale nihkudes. „Kuule, mees, äkki sa norid meie kallal tüli?”
Ahto heitis võõrastele kõõrdpilgu ja tal hakkas kõhe. Need on pagana ohtlikud tüübid, taipas ta mõningase hilinemisega ja püüdis nüüd viga kiiresti parandada:
„Vabandan väga, see fraas lipsas kogemata suust välja. Kohalik ma pole, aga aeg-ajalt käin siin loodust pildistamas.”
„Teame neid pildistajaid,” muigas seni vaikinud kutt üleolevalt. „See aparaat on sul vaid suitsukatteks kaasas. Salakütt või röövpüüdja, vaat kes sa oled! Aga olgu pealegi, seekord jätame su rahule. Meil on vaja oma kamraad üles leida, kes kusagil siin metsaäärses haagissuvilas oma juurikapõldu valvab.”
Toda ajutist eluaset Ahto isegi teadis, sest ükskord oli ta sealt mööda minnes tollele suvitajale tervituseks käega viibanud, aga praeguste tegelaste suhtes tekkis tal tõrge ning miskipärast ta nagu ei tahtnud võõraste soovidele vastu tulla. Kuid Kitsehabe lõpetas ta kõhklused:
„Näost näha, et tead, kus see mees molutab. Ning ära jokuta, meil on aega napilt. Juhata meid kohe sinna!” Ja noormehed nihkusid süngete nägudega lähemale. Soovides ebameeldivatest tüüpidest kiiresti vabaneda, joonistas Ahto neile isegi lihtsa skeemi paberile. Tänulikkust ta neilt ei oodanudki, ent hoiatav repliik – „Vaata sa mul!” – mõjus talle ikkagi külma dušina.
„Kust küll säärased tulevad?” pomises looduspiltnik poolkuuldavalt, kaugenevat autot silmadega saates. Ettevaatlikkus pole kunagi liiast, rahustas ta oma südametunnistust ja kõmpis Volvo juurde. Sõitis talle teatud-tuntud kõrvalisse paika ja seadis seal telgi üles – homme on ka päev.
„Ükskord sa veel halvasti lõpetad: pekstakse läbi ning võetakse auto koos kalli fotovärgiga käest ära,” meenus Ahtole Elleni tänahommikune lause.
„Eks tule siis kaasa,” oli ta seepeale kostnud.
„Kes siis meie majapidamise eest hoolitseb, kui mõlemad sabad selgas ringi laseme,” oli kaasal vastus kärmelt varnast võtta. Magamiskotti roniv mees kujutles, kuidas nad kahekesi nagu Madagaskari leemurid püstiste vöödiliste sabadega ringi lippaksid ja itsitas mõnuga. Oleks see vast pilt! Aga koos Elleniga oleks palju julgem looduses hulkuda küll. Ainult et saarmad ja jäälinnud tuleb siis ära unustada, sest naisukese suu naljalt juba vagusi ei seisa … Urmasega oleks teine tubakas, aga sõbral polnud kunagi aega.
– 2 –
LAUPÄEV, 1. SEPTEMBER
Õhtu eel paisus lärm jõe ääres eriti valjuks ja Elmar seadis sammud sinnapoole. Mis pagana võsaballi seal täna peetakse? Teisalt oli see igati arusaadav, sest vaatamata esimesele septembrile püsisid veel suisa suvised ilmad. Pealegi oli ju nädalavahetus ja millal siis veel pidu panna, kui mitte laupäeva õhtupoolikul. Ja ülepea oli muidu nii vaikses maakolkas täna üllatavalt palju inimesi liikvel.
Vähemalt see seltskond laskis siit jalga, ohkas Elmar kergendatult, kahte lärmakatest noortest pungil autot silmadega saates. Nüüd võiksin ka ise vees ära käia, arvas ta laubalt higi pühkides.
Veidi