Kobras oli einestamisega sedavõrd ametis, et pärast paari korralikku võtet hiilis Ahto veel lähemale ja tegi ootamatust kohtumisest pika video. Mees oli vaimustusest vist hüüatanud, sest kobras poetas lühikeseks hekseldatud toidupala maha ja sukeldus vaikselt vette. Lajatas siis liigikaaslaste hoiatamiseks oma lapiku sabaga vastu veepinda ja kadus silmist.
Vast lepib Sven saarma asemel koprapildiga? Foto kõrges kvaliteedis pole mingit kahtlust! Nende mõtete ja nähtud stseeni mõjul viibis ta vähemalt pool päeva kõrgendatud meeleolus. Ainuüksi sääraste õnnestumiste nimel tasus vaeva näha ning puugihammustustega riskeerides looduses ringi uidata!
Pärastlõunal lisandus üks õnnestunud pildiseeria veel. Sedapuhku saaki tabavast konnakotkast. Sellistest vedamistest innustatuna otsustas mees oma siinolekut pikendada järgmise hommikuni. Ka ilm püsis harukordselt ilus. Ainult et toiduvarud olid ammendunud ja kindlasti oli vaja aleviku poodi külastada. Varsti juhtiski ta Volvo heinaveoteele. Autos helistas ta Ellenile. Jutuajamine kujunes ootamatult raskeks. Kuid kuulnud, et kaasa saabub homme koju koos paraja portsu kukeseentega, naine leebus. Ent lisas igaks juhuks: „Kui seeni pole, tuppa ei saa!” Seepeale Ahto muigas: kui männikus kuivale jään, küllap siis Nõmme turult ikka saan.
Tagasi sõites tõmbas ta oma Volvo jõe-eelsel põlluteel kõrvale ja laskis kolmest autost koosneva lärmaka noortekamba mööda. Ülemeelik seltskond suundus tuututades otse ujumiskoha poole. Jäälinnu passimisel on seega kriips peal, mõtles Ahto nukralt. Sestap pööras ta auto esimesel võimalusel järsult paremale. Enne uuesti jõe äärde naasmist tuli tal nüüd küll parajalt suur ring maha logistada, aga purjus nolke oli Ahto võimaluse korral alati vältinud.
Kahjuks ei jäänud see täna ainsaks ebameeldivuseks – Kaunismäe männikust möödumisel tabas ta silm vanade taluvaremete juures mingit välgatust. Ahto pidas Volvo teeäärsete toomingate kõrval kinni ja haaras tagaistmelt binokli. Mõistatus lahenes kohe: kuuseheki taha oli pargitud tumehall maastur, mille esiklaasilt päikesekiired tagasi peegeldusid. Tavaline lugu. Ainult et selle kõrval seisid kaks eilset ülbet tegelast, kes kätega vehkides omavahel midagi ägedalt seletasid. Vahelduseks vahtisid lagedale, hakates seejärel uuesti žestikuleerima. Selge pilt: vaidlevad millegi üle. Aga miks nad siis oma semu juurde ei lähe? Haagiselamu on ju lausa käeulatuses! Ühtäkki Ahto taipas – need tüübid tolle aiamaal suvitaja sõbrad küll polnud, pigem vaenlased …
Võib-olla peaksin seda kohalikku meest hoiatama? Ei, pigem lasen siit jalga. Enne kui nood tüübid minuga jälle silmitsi seisavad! Jään teiste ees kas lolliks või satun suurde jamasse. Ellenil on õigus – parem karta kui kahetseda … Ja ta andis gaasi. Pealegi on siin teisigi inimesi liikvel. Nagu näiteks too talunik, kes läheduses traktoriga parajasti heinapalle veab.
Jõe ääres vohmis Ahto saarma esinemiskoha läheduses kõhu täis. Kuid kartulisalat oli soolane, leib maitsetu, singiviilud rasvased ja fotograaf ise tujutu. Mees kondas vee lähedusse hoidudes niisama ringi; passis siin ja vahtis seal, aga linnud-loomad olid otsekui välja surnud. Ei midagi huvitavat. Korraks vaagis ta isegi ärasõitu, ent ainus autotee viis tolle haagiselamu juurest läbi ja sealt hoidus ta igaks juhuks kõrvale. Homme varahommikul, siis küll, aga mitte praegu!
Ainukeseks pisisündmuseks olid noored näitsikud, kes süstadega käänaku tagant ootamatult välja libisesid. Ahto jäi huviga vaatama – eks näis, kas need kaks matkajat julgevad edasi aerutada, sest ujumiskohas käis maruline pillerkaar täie hooga edasi. Aga ei, neiud käitusid arukalt. Võtsid hoo maha ja liuglesid kaldale.
„Tere jõudu!” hõikas nöbinina ja sitikmustade juustega piiga. „Mis lärm seal eespool on?”
„Minul momendil jõudu vaja ei lähe,” naeris vahelduse üle rõõmustav Ahto, „pigem seal, kus pidu pannakse.”
„Näib korralik möll olevat?” uuris sõbrannast matsakam piiga. Tõmmu ja pika ruske patsiga. „Ega nad sinna ööseks ei jää?”
„Kindlasti mitte. Ja kui keegi jääbki, siis põõsa alla magama. Eks nad säti end peatselt minekule.”
„Siis on vist mõttekam siin nende lahkumist oodata,” arvas nöbinina.
„Õige otsus,” kiitis Ahto.
„Aga mida teie siin teete?” päris tumedat verd neiu. „Püüate kala?”
„Ei, pildistan loodust. Eeskätt loomi ja linde.”
„Oi kui huvitav! Natukese aja eest trehvasime ühte spinninguga meest, kes meid märgates maoli maha heitis. Oli ta röövpüüdja?”
Küsimus jäi õhku rippuma, aga pika patsiga piiga jätkas süüdimatult: „On siin üldse loomi? Ennist nägime ühte suurt halli lindu. Kaie arvas, et haigur. On see võimalik?”
„On küll,” pomises Ahto ja tegi minekut – talle ei meeldinud looduses ajuvabalt lobiseda. „Hoidke silmad-kõrvad lahti!” õpetas ta neide ja kadus kähku laia pajupõõsa taha.
„Hoiame, hoiame!” hüüdis Kaie. „Ja teeme siin söögipausi.”
Ahtole tänaseks igatahes aitas ja ta suundus oma Volvo poole. Jalad olid väsinud ja tuju endiselt sant. Ta püüdis hommikuste õnnestumiste peale mõeldes end küll ergutada, ent tulutult. Hea seegi, et räuskajad õhtu eel valju röökimise saatel viimaks ära sõitsid!
Vahepeal oli taevasina asendunud esiti märkamatu, ent siis tasapisi tiheneva vinega. Praegu aga kerkisid läänekaarde ilmunud pilverünkad tornidena järjest kõrgemale. Pikkamööda valjenev kõuekõmin ei jätnud kahtlust – peatselt on äike kohal!
Ahto vaatas oma nutitelefonist ilmaportaali. Pilvede liikumise animatsioon kinnitas silmaga nähtavat ja ta hakkas oma varjulisse kohta pargitud auto poole astuma. Uurinud kaardilt järele, kustkaudu kõige targem minna oleks, lisas mees muudkui sammu. Kui Volvo juba paistis, lõhestas vaikust vali püssipauk. Järgnes südantlõhestav karjatus. Ja veel üks kärgatus …
Keegi jahimees, arvas Ahto algul, ent kui ta seejärel natukese aja pärast veel ühte lasku kuulis, puges mehe põue sünge ärevus. Too ebainimlik röögatus ei andnud talle rahu … Aga mõtlemiseks aega polnud, sest peatselt saabuv sadu oli sedavõrd tihe, et hall vöönd oli silmaga nähtav ja see aina lähenes …
Ta jäi napilt hiljaks, sellest piisas, et läbimärjaks saada. Täna tuleb kindlasti siinsamas ööbida, mõtles ta ihu külge kleepuvate riietega nördinult autos istudes. Nii oligi. Arusaadav, et kõrvulukustavad raksatused ning pimenenud taevast lõhestavad välgunooled mehe meeleolule hästi ei mõjunud. Võttis üksjagu aega, enne kui Ahto rahunes. Ja magama jääda aitas ainult füüsiline väsimus.
Kui Ahto hommikul ärkas, oli päike juba metsa kohale kerkinud. Puude-põõsaste vahel hõljus hõre udu, kuid õhk oli vihmajärgselt kosutav. Isegi mingi linnuke oli veel sügisel lauluhoogu sattunud. Ikka silk-solk, silk-solk. Üsna üksluine, aga meeldiv viis, muheles mees. Ja asus seejärel otsekohe tegutsema: tõmbas mõnuga värsket õhku kopsudesse, ringutas ja sooritas kiiruga paar kunagi ammu omandatud võimlemisharjutust. Samas oli põhjust ka kirumiseks, sest looduspiltnikuna tõusis ta tavaliselt siis, kui alles hahetama hakkas. Telgiga seekord muret polnud ja ta sai ruttu ühele poole. Kergeks hommikueineks võttis natuke rosinaid ja pähkleid, lisaks tsipa šokolaadi. Rüüpas kalorivaba kokakoolat peale ja asus teele.
Ühtegi inimhinge õnneks näha ei olnud, kuid männikus ootas fotograafi pettumus: keegi oli seened napilt enne teda ära korjanud!
Nii ei jäänudki tal muud üle, kui Nõmme turult läbi minna ja soolase hinna eest närtsinud kukeseeni osta.
– 5 –
PÜHAPÄEV, 2. SEPTEMBER