„Öelge Veytiale, et jätku maja endale,“ kõlasid tema viimased sõnad.
Miguel Veytia leinas oma lõbujanulist peokaaslast, pani paberid sahtlisse ja unustas need. Ent kui tema vennatütar armus äsja sinna kanti saabunud Diego Saurisse, leidis lugupeetud karbikoguja ja vanade raamatute asjatundja, et Casa de la Estrellale ei leidu sobivamaid omanikke kui noored, keda põletavast leegist oli tema kaugetes mälestustes alles vaid tuhk. Tänu kingitusele võisid Josefa Veytia ja puupaljas apteeker Diego Sauri alustada oma abielu aimamatut teed majanduslike raskusteta. Ei olnud küll teada, millest nad õieti elama hakkavad, kuid vähemasti oli neil koht, kus elada.
Veytiate sugupuu ulatus kellegi härra Veytiani, kes lahkus 1531. aastal Hispaaniast, et Puebla asutamises kaasa lüüa. Ning sestsaadik kui esimene Veytia oli ületanud ookeani viisil, nagu toona reisiti, pärisid kõik järeltulevad põlved – välja arvatud hiljutine erand onu Miguel – koos nimega kindla teadmise, et Puebla on elamiseks ja suremiseks parim mõeldav paik maailmas. Nõnda ei ilmutanud keegi iialgi soovi reisida ja mitte kellelgi ei tulnud kolmesaja viiekümne kahe aasta jooksul mõttessegi veeta mesinädalaid nõnda, et vulkaanid võiksid silmapiirilt kaduda. Seda teades hoidis Josefa oma reisimõtted, millesse Diego Sauri ta pühendanud oli, salajas senikaua, kuni kirik pani talle püha kohustuse kuuletuda esimeses järjekorras oma abikaasale. Et neil ei tulnud pähe ühtegi ümberkaudset paika, kuhu pulmapäeval sõita, veetis Josefa esimese armuküllase nädala Diegoga veel pooltühjas ja päikeselises Casa de la Estrellas.
Kogu linn sai teada, et Sauri ja Veytia ei lahkunud voodist ja et Josefa ei avanud ust isegi oma emale, tollele kaine mõistuse võrdkujuks peetud naisele, kui too läks neljandal päeval vaatama, kas noored on ikka elus. Värske abielunaine ilmunud rõdule, juuksed valla ja keha katmas vaid peigmehe valge pulmasärk, ning hüüdnud nii, et ka pilved taevas võisid teda kuulda, et ta ei saa alla tulla.
Pärast kirjeldatud sündmust ei pidanud enam keegi murettekitavaks uudist, et pulmareis võetakse ette täpset sihtkohta teadmata, eesmärgiga koguda mitme kuu jooksul ravimtaimi ja -jooke. Suguvõsa oli koguni tänulik, et ekstravagantne paar annab neile hingetõmbeaega, nõnda jõuti rahus leppida noortega sellistena, nagu nad olid.
Kui Diego ja Josefa kõiki viiesaja kilomeetri raadiusse jäävaid vähegi ligipääsetavaid mägesid ja orgusid hõlmanud ringreisilt tagasi jõudsid, kaasas kohvrid, mida hoiti, nagu peidaksid need Inglise kroonijuveeli, tervitasid sugulased neid kui piiblipärimusest tuntud kalleid ja tagaigatsetud kadunud poegi.
Sooja vastuvõtu järel rahu tagasi saanud Josefa ja Diego seadsid end sisse Casa de la Estrellas ning pühendasid järgnevatel aastatel kogu oma vaba aja ja säästud majale, et anda sellele tagasi hiilgus, mis majale nende arvates kunagi oli kuulunud.
Maja alumisel korrusel avas Diego Sauri puidulõhnalise ja portselaniläikelise apteegi. Seedripuust olid meisterdatud nii purkidega kaetud riiulid, müügilett kui ka tagaruumi töölaud, ning Diego kogust ei puudunud ükski ravim. Igale hädale leidus tema valgetes pudelites või tuhandetes nummerdatud ja lõhnavates karpides lahendus. Ei kulunud palju aega, kui Diego apteegist oli saanud hoopis enamat kui mõni tavaline rohupood. Seal leidus kõike, alates Anhalti veest vanadusnõtruse vastu ja lõpetades kokaiinipuruga.
Euroopas elatud aastate jooksul oli Diego kogunud väikestesse karpidesse iga paiga tähtsamad ravivahendid. Ta oli õppinud rohkelt retsepte ja teadis täpselt, milleks ühes või teises karbis sisalduv pulber sobib, ehkki iga teine võinuks need segi ajada tavalise vannitalgiga.
Sajandi lõpuks oli teise korruse koridorist saanud taimi ja lilli tulvil peegelgalerii, kuhu päike paistis otse vägisi. Emilia avastas valgusküllase tunneli võlu niipea, kui õppis roomama, ning mõne kuu jooksul olid tema põlved ja peopesad määrdunud mosaiikpõrandal seni nähtamatuks jäänud tolmuga.
Kui Emilia esimest korda püsti tõusis, jälgis Josefa Veytia eemalt, kuidas tüdruk haarab lillepoti servast ja ajab kaela õieli otsekui baleriin, ning ta õnnistas tundi, mil oli istutanud taimerivi, nii et see nüüd džunglina tema kartmatut tütart kaitses. Emilia märkas ema pilku ja kuulis, kuidas too teda vaikselt kutsub, arglikult, nagu keegi, kes jälgib imepeenel köiel kõndivat õhuakrobaati, ning lasi potiservast lahti, et astuda kaks kõhklevat sammu järgmiseni, sellal kui Josefa hiigelsuurtesse pisaratesse uppus.
Diego Sauri, kel ei olnud suursündmusest aimugi, viibis parajasti apteegi tagaruumis asuvas laboratooriumis ja valmistas kindral Quiroga kuulsat hambapulbrit: punase koralli, viinakivi, põdrasarvesoola, Veneetsia talgi, karmiinhappe ja nelgiekstrakti segu, millest oli tol aastal saanud moekaup ja mida tema müüs alati ebakaupmeheliku kommentaariga, et tõhusaima hambapulbri saab siiski lihtsamalt: kokku tuleb segada kaks osa leivakooresütt ja üks osa kiinapuu koort ning kõik see peeneks jahvatada.
Ravimeid kokku segades armastas Diego Sauri laulda kuulsaid aariaid. Naine üllatas teda rõõmusõnumiga keset Se quel guerrier io fossi’t.
„Ta kõnnib!“ kuulutas Josefa ja kükitas, et tüdruk, kelle ta süles alla oli toonud, põrandale panna. Ta hoidis lapsel ümbert kinni ja palus, et mees põlvitaks ja kutsuks last enda juurde, kuid Diego kohkus säärasest katsest tagasi.
Josefale tegi mehe hirm nalja, ta lasi tüdruku lahti, nõnda et Diegol ei jäänud muud üle kui maha kükitada. Diego nägi, kuidas üleni helesinises Emilia seisab keset laboratooriumit, otsib kätega tuge, nukujalad uutes kingades värisemas. Lapse silmad ei ulatanud üle lauaserva, kuid ta tundis ära ruumi, kus isa pika valge põllega askeldas ja mis tundus talle parima paigana maailmas. Paljudel õhtutel oli Diego võtnud tüdruku kaasa, et laps võiks kõrgel toolil istudes vaadata, kuidas ta segu valmistab, ja kuulata, kuidas ta laulab, kuid täna asetas Emilia esimest korda jala isa ruumi põrandale.
Apteeker sirutas käed laiali, kummaski käes eri värvi rohtu sisaldav katseklaas. Emilia pilk uppus sügavlillasse ning ta hakkas isa poole astuma.
Nähes tütart otsekui imeväel lähenemas, usaldas Diego rõõmuhüüatuse saatel võhumõõga essentsi sisaldava katseklaasi lapse kõhklevatesse kätesse ning kuulutas tütrele hiilgavat tulevikku.
Tema kiidukõne lõppes, kui Josefa, kes suutis, nagu naised ikka, tähelepanu jagada, avastas, et tüdruk on pealaest samal hommikul kingsepalt kätte saadud valgete kingade taldadeni lillaks värvunud.
Pimedus tabas neid tookord vannitoast, kus nad ikka veel poolest kehast lillat Emiliat küürides kahetsesid oma pika abielu esimest tüli. Ümberringi kaksteist pesukaussi ja õhus hõljumas seebiaroom – Sauri apteek tellis seepi Inglise maaletoojalt –, nimetas Josefa Diegot vastutustundetuks ja Diego naist väiklaseks. Kui Emilia kell üheksa ikka veel lillaplekilisena unne suikus, istus Josefa vannitoa põrandale – ta oli läinud vannituppa tüdruku kingade järele – ja puhkes nutma. Sauride vannituba ei olnud sugugi tavaline. Lisaks lõvikäppadele toetuvale vannile ja kolmele portselanist veenõule, mille juurde kuulusid samas stiilis pesukausid, oli Diego seadnud sisse duši, mis pakkus imelist naudingut loputada juukseid, tarvitsemata seejuures pea kohal pesukaussi kummutada.
„Miks peaksid taimed mõnusamalt dušši võtma kui meie?“ küsis Diego, kui nägi Josefat koridoris lokkavaid taimi kastmas.
Kolm päeva hiljem oli ta suutnud veenda seppa leidma aega ja valmistama kastekannu otsiku suuremõõdulise koopia. Sepp jäi nõusse, sest Diego Sauri oli sõnaosav mees ning kinnitas talle, et juhul, kui seadeldis õnnestuma peaks, hakkab ta seda oma apteegis müüma kui kõige uuenduslikumat haigusi ennetavat vahendit.
Oodatud suurt müügiedu ei tulnud, kuid sel polnud ka tähtsust. Piisas, kui dušš rõõmustas Diegot tema enda vannitoas, kuhu sinisest vitraažaknast hoovas tema