Doktor tõotas naise soovi täita ning kuni poiss oli imik, lubas ta Milagrosel tema eest hoolitseda, kuid niipea kui enam ei olnud vaja mähkmeid vahetada ja lusikaga toitu suhu pista, tahtis ta poissi tagasi, et kasvatada temast mees sama rangete reeglite järgi, nagu ta kasvatas Salvadori.
Milagros nuttis salaja kuude kaupa, kirus iga päev ja venitas poisi tagasiandmisega igal võimalikul ettekäändel. Ta oli rääkinud sõbrannaga piisavalt, et tunda doktor Cuencat läbi ja lõhki ning teada, et meelepaha väljendamisest ei ole mingit tolku, ning austusest surnute rahu vastu ja tahtmata abikaasasid tagantjärele tülli ajada, ei rõhunud ta ka María soovile. Ta viis poisi tagasi pärast tema kolmandat sünnipäeva ega nõustunud vastutasuks kuulama tänukõnetki, mida doktor Cuenca püüdis talle pidada.
„Kas ma võin talle edaspidi tädi eest olla?“ küsis Milagros doktori käest lahti lastes.
„See teeks meile au,“ ütles doktor Cuenca, andes talle sellega tagasi õiguse poisi saatuse koha pealt sõna sekka öelda.
Milagros kasutas seda õigust usinalt ning olles endiselt Danieli eestkostja, lubas ta poisile rohkem kui keelas. Tol pärastlõunal aimas ta ohtu, mida poisi uudishimulik vaim endaga kaasa võis tuua, ning manitses Danieli ettevaatusele, öeldes, et Josefa süles on pisike tüdruk. Vastuseks sikutas Daniel kompsu katet ja saatis Milagrosele kõige veetlevama naeratuse, milleks üks mees on suuteline.
Josefa seisatas elutoa lävel ja otsis pilguga abikaasat, kuni leidis ta vestlusringist, korv käevangus, poliitiline kõne huulil. Ta hõikas Diegot eemalt. Kohalt lahkumata palus mees tal ruumi siseneda, kuid naine jäi uksele, pidades aru, kas astuda elutoa suitsusesse lärmi või mitte. Samal ajal sikutas Cuenca poiss veel kord kompsu katteriiet, nii et pisitüdruk tuli päevavalgele, hämmeldunud ema tahtest küsimata.
Luuletaja Rivadeneira, pettunud ilme ja pelgliku metslooma olekuga mees, keda sundis ettevaatusele kirg Milagro Veytia vastu, astus lähemale, et näha Sauride varandust, ja leidis, et tüdruk sarnaneb oma tädiga. Ta oli lõpuks hakanud mõistma põhjuseid, mis ei lubanud Milagrosel abielluda ei tema ega ka ühegi teise mehega, ning kui ta neid ka mõistnud ei oleks, oleks ta nendega leppinud kui saatusega, mille vastu ei tasu võidelda ja mille eest ei pääse ka põgenema. Seepärast ei otsinud ta enam armastust ka mujalt.
Milagros võttis lapse õe kaitsvast sülest ning tõstis ta kätele, et tüdrukuga saalile ring peale teha. Ruum lõhnas meeste maailma järele. Üksikuid naisi kohtas siin vaid sellepärast, et nood olid otsustanud õppida meeste kombel arutlema ja vigu tegema. Mitte et see oleks neile parima valikuna tundunud, kuid nad teadsid, et meeste maailma pääsemiseks tuleb käituda nagu mehed. Kõik muu äratanuks umbusku.
Ka Josefa Sauri, kes vestles kodus abikaasaga pikalt ja sundimatult, tundis, et ei kuulu tollesse meeste juhitavate vestluste maailma. See ei läinud talle ka suuremat korda, sest teda esindas vapper õde, tabamatu kui piksenool, kes pigem loobus abielust kui sellest, mida ta nimetas õiguseks elada nagu mehed.
Küll mul veab, et ta on minu õde, mõtles Josefa tol pühapäeval, vaadates, kuidas Milagros tema tütart nagu nukku kätel kandis.
Milagrose kätel ringles tüdruk härraste vahel, kes muutusid üha julgemaks ja lärmakamaks, kuni saali põrand ja kroonlühter laes värisesid. Sagrispäine ja raevunud Daniel Cuenca rippus Milagrose seelikusabas ja nõudis oma osa nii häälekalt, et hetkeks saal vakatas ja Sauride varandus puhkes nutma.
Doktor Cuencal hakkas piinlik, ta läks Danieli juurde, vaatas talle karmilt otsa ja nõudis, et poiss paluks vabandust, tema järsus hääletoonis kõlas piinlikkus kasvatamatu poja pärast.
„Ta on alles nelja-aastane, doktor,“ ütles poisi kaitseks Milagros Veytia, kuid võttis aniisiliköörise hingeõhuga oma sõnadelt veenvuse. Seejärel haaras ta poisil käest ning põgenes kärmesti raamatute, sigarite, prantsuse nuusktubaka ja teaduslike eelarvamustega relvastatud meeste vahel avanenud koridori kaudu.
„Vaadake Milagrost, laps kummalgi käel,“ juhtis luuletaja Rivadeneira temale tähelepanu. Ning talle meenus mäng, kus omaenese tunded tuleb anda edasi kellegi teise värssidega, ning ta küsis Milagrosest möödudes:
„Mida arvad, Koidutäht, / minu ebaõnne jõust?“
„Kui mul endal puuduks vaprus, küllap kadestaksin teid,“ vastas Milagros peatumata.
Kolme sammuga jõudis ta Josefa juurde, kes teda pead vangutades uksel ootas. Milagros ulatas ikka veel karjuva tüdruku õele. Seejärel sammus Milagros Danielil käest lahti laskmata vaikides magamistoa poole. Seal sättis Josefa end mugavalt tugitooli istuma ja asetas Emilia poisi silmade kõrgusele, mispeale Daniel kallutas oma pea nii lähedale, et peaaegu riivas tüdruku laupa, ja palus andeks, et oli teda hirmutanud.
„Nelja-aastane võrgutaja oligi veel puudu,“ märkis Milagros.
Milagrost naermas kuuldes ajas Daniel end sirgu, tema näolt kadus heameel, mille rahuldatud uudishimu oli sinna toonud, ta pööras ringi ja tormas toast välja.
Josefa nööpis pluusi vööni lahti, saatis õe tagasi koosolekule ja hakkas ikka veel vigisevale lapsele rinda andma.
Selle toiminguga kaasnes alles hiljuti avastatud nauding. Josefa lasi end sellest kaasa haarata, ent tundis korraga kellegi kätt oma paljal rinnal. Ta lõi silmad lahti ja nägi Daniel Cuencat, kes jälgis tähelepanelikult, kuidas tüdruk rinda imeb. Niipea, kui Daniel taipas, et on teolt tabatud, hakkas ta selg ees ukse poole minema. Josefa nägi, kuidas poiss silmist kadus, ning hetk hiljem aeda akna taha ilmus. Josefa oli pluusi kinni nööpinud ja tõusis tugitoolist ega teinud poissi märkama.
„Mehed on sünnist saadik sellised,“ rääkis Josefa Emiliale last korvi asetades. „Nad tahavad kõike saada, kuid ei oska küsida.“
Tüdruk lasi end tekkidesse mähkida ja ootas und, mis lahendaks mõistatuse. Kuid ei sel ega ka paljudel hilisematel kordadel ei õnnestunud tal hoiduda lummusest, mis haaras tema vaimu selle maja koosviibimistel. Tol õhtul õppis ta tundma majaelanike rahutut meelt ning sestsaadik ei andnud nende pulbitsevad pühapäevad talle enam rahu.
IV
Sauridele kuulus osa vanast koloniaalstiilis häärberist, mis oli 19. sajandi esimesel kuuel aastakümnel pidanud kangelaslikult vastu üheteistkümnele Puebla linna piiramisele ning kolme patio jagamisele kolmeks iseseisvaks majapidamiseks. See oli Josefa Veytia ainus pärandus ning sellest piisas talle, et tunda end kõige õnnelikuma naisena nende väheste seas, kes neil aegadel üldse midagi pärisid. Majal oli pikk lugu, kuid sisse kolides teadis Josefa vaid kõige viimast. Tema isa vend don Miguel Veytia, suur härja- ja kukevõitluste fanaatik, kelle kõige kallimaks varaks oli Iturbide sammaskojas asuv raamatupood, otsustas ühel kirkal õhtupoolikul oma poe kirju kuke eest mängu panna. Tema mängu- ja peokaaslane, tiitliteta hispaanlane, kes tuhande kaheksasaja kaheksakümne esimesel aastal oli linna tähtsaim kaupmees, püüdis alati kuke vaprust naeruvääristada.
„See loom on päris indiaanlane,“ tähendas hispaanlane sigarit näksides.
„Seda vapram ta on,“ vastas Veytia, kes mängis igal õhtul kaupmehega täringuid ning võis väsimatult kembelda, kumb on vapram, kas indiaani või hispaania sugu.
„Kas sa paneksid tema eest mängu poe kõige raamatutega?“ küsis hispaanlane.
„Mis on sinu panus?“ küsis Josefa onu vastu.
„Minu