Jenny Dahlgren. Ketlin Priilinn

istusid kõik kolmekesi laua äärde ning hetke pärast tuli seesama noor punapea auravate tassidega. Martin oleks kangesti tahtnud kohvi kõrvale ka mingisugust kõhutäidet, aga ei pidanud selle tellimist momendil päris kohaseks. Ega nad siia ju lõunatama tulnud.

      „Ma olen teie kõnest siiamaani täielikus šokis,“ ütles Karin Kalmus ning vangutas pead. „Jah, Leena pole üle nädala tööl käinud ja tema telefon ei vastanud… see tundus väga kummaline, kuid ma ei oleks eluilmas osanud arvata, et… Kas te olete kindlad, et see leitud tütarlaps on tema?“

      „Jah, kahjuks küll.“

      Naine noogutas nukralt ja mõtlikult. „See on lihtsalt nii õudne, ma ei oska midagi öelda.“

      „Kui kaua Leena Johanson teie juures töötanud on?“ küsis Karl.

      Karin Kalmus mõtles hetke. „Eelmisest sügisest saadik – see on siis aasta ja kaks kuud. Meil oli kuulutus üleval, tema oli üks esimesi, kes kandideeris. Vestlusel nägin, et tundub tubli ja asjalik tüdruk ning nii ta meile tööle tuligi.“

      „Kuidas te teda iseloomustaksite? Oli ta siis nii tubli ja asjalik, nagu alguses tundus? Või oli temaga vahel ka mingeid probleeme?“

      Naine võttis lonksu oma kohvitassist ja jäi taas mõttesse. Seekord pikemalt. Kui ta rääkima hakkas, näis ta hoolega oma sõnu sättivat ja seadvat. „Tubliduse kohta ei saa küll midagi öelda ega pahaks panna. Ta ei jäänud kunagi hiljaks, tegi oma tööd hästi, oli kiire ja klientidega alati viisakas ning sõbralik. Leena oli paljude klientide lemmik, tema järele ikka küsiti, kui teda tööl polnud.“

      „Aga midagi siiski oli, mis teile tema juures kummaline tundus?“ käis Martin peale.

      „Ta oli väga kinnine neiu. Töökaaslastega ta eriti ei seltsinud, endast ja oma elust ei armastanud üldse rääkida. Mul siin tüdrukud on rääkinud, et muidu oli ta alati sõbralik, aga kui midagi tema pere või üldse elu kohta küsiti, siis ta keeras jutu kohe mujale. No seda me teadsime, et ta ülikoolis infoteadust õpib. Aga ei midagi enamat.“

      Martin leidis endamisi, et selles pole midagi väga kummalist, kui inimene ei taha töökaaslastele oma isiklikust elust rääkida. Kuid Karin Kalmus ei olnud oma juttu veel lõpetanud. „Ma ütlesin enne, et tema järele küsiti sageli, kui teda polnud. Tal oli selle üle hea meel, et kliendid teda armastasid. Aga natuke üle nädala tagasi käis siin üks naisterahvas, kes tundis huvi, kas Leena Johansoni nimeline meil töötab ja millal ta tööl võiks olla. Järgmisel päeval ta oligi tööl ja ma rääkisin talle sellest naisest. Ta läks kuidagi väga närvi.“ Naine peatus ja võttis mõtlikul ilmel taas lonksu kohvi.