„Uppunud?“
„Ei. Teda oli pussitatud, korduvalt – külge, kõhtu, lõpuks kõri läbi lõigatud. Kohutav. Asja teeb aga eriti imelikuks see, et meil pole korda läinud teda identifitseerida.“
„Kuidas nii? Keegi peaks teda ju otsima…?“
„Jah, aga seni pole meile ühegi kadunud isiku avaldust laekunud. Avaldasime tema näost pildi ja lisasime kirjelduse meediasse, aga ka sellest pole siiamaani tolku olnud.“
Laps liigutas valusasti ja ebamugavalt ning Rebecca tõstis jalad üles diivanile: niimoodi rätsepaistes ja selga sirutades suutis ta seda tugevat venitustunnet kõige paremini taluda. „See on küll imelik. Kui vana ta umbes on?“
„Saime just täna hommikul Veidemannilt lahkamise tulemused. Ta peaks olema kusagil 20-23-aastane. Lühikeste tumedate juustega, 174 cm pikk, kõhna kehaehitusega, väike arm nina ja huule vahel. Lahkamine näitas, et ta suri eelmise kolmapäeva õhtul või pärastlõunal, kuskil vahemikus neljast kümneni. Surma põhjuseks rebendid maksas ja kopsudes.“ Martin lõi järsku nagu kõhklema. „Aga… ma ei tea, ma tegelikult ei tahaks sind üldse selliste jubedustega vaevata praegu. Äkki räägime millestki muust?“
„Ei, ma tahan kuulda,“ pahvatas Rebecca. Ühtäkki oli tal tekkinud tunne, nagu oleks ta jälle tööl, nagu oleks ta taas veel keegi peale selle ülimalt üksildase tulevase ema, kes viimased kuud polnud inimestega õieti rääkinudki. „Martin… ma olen tegelikult väga puudust tundnud tööst ja eriti teist kõigist. Ma tahan kuulda kõigest, mis teil vahepeal on juhtunud. Räägi mulle sellest tüdrukust veel. Kas te siis mingeid tema asju ei leidnud, mis oleks aidanud teda tuvastada? Kotti, telefoni…?“
Kuid Martin raputas pead. „Kotti ega telefoni me ei leidnud, ehkki terve see piirkond sai läbi otsitud. Võiks ju arvata, et tegu oli röövimisega. Samas, nende haavade järgi otsustades oli tegemist ikka väga tahtliku tapmisega. Praegu tundub väga kahtlane, et see tüdruk mingi juhusliku röövli poolt tapeti. Aga ühe asja me siiski leidsime.“ Martin võttis oma pruunide kaantega mapi, avas selle ja võttis välja mõned fotod. „Me leidsime tema taskust medaljoni. Näed, sellise.“ Ta pistis ühe foto Rebeccale nina alla. „See on hõbedast. Ja siia peale on graveeritud nimi.“
Fotolt oli näha ovaalse kujuga ja kergelt laineliste äärtega medaljon, mille keskele oli graveeritud väikeste korrapäraste trükitähtedega nimi. JENNY DAHLGREN.
„See võib ju olla tema nimi?“ ütles Rebecca, tundes end nüüd kergelt segaduses. „Mingi välismaalane äkki, nimi ei tundu ju sugugi eestipärane.“
„Arvatavasti nii ongi,“ nõustus Martin. „See kõlab tüüpilise rootsi nimena, tegelikult. Kui seda nime googeldada, tuleb ligemale 9000 tulemust, enamus Rootsist, sekka vasteid ka Taanist, Norrast ja mujalt maailmast. Anders võttis juba ühendust Rootsi kriminalistidega, nad uurivad sealt omalt poolt, kas tegemist võib olla nende riigi kodanikuga. Mis Eestisse puutub, siis meil siin sellenimelist elamisloaga välismaalast igatahes ei ole.“
Anders. See nimi jäi Rebecca kõrvu kumisema ja ta vaevu kuulis Martini edasisi sõnu. Ta polnud Andersist nüüd juba rohkem kui kuu aega midagi kuulnud. See oli paar nädalat pärast töölt lahkumist, kui mees helistas ja temalt kohmetu häälega küsis, kuidas tervis on ja kas lapsele on midagi vaja osta. Rebecca oli sel momendil viisakalt keeldunud, kinnitanud, et kõik on olemas ja ta saab ise hakkama, aga juba pärast kõne lõppu ta kahetses seda. Miks ta poleks võinud lasta ka mehel panustada, näiteks mõne suurema asja, vankri või turvahälli ostmisel? Tal polnud ju tegelikult sugugi veel kõike olemas. Asi polnud üldse rahas, aga Rebeccale oleks lihtsalt teinud rõõmu mõte, et Anders on oma pojale või tütrele midagi ostnud. Ja ennekõike – see oleks olnud põhjus teda näha.
Mõte Andersile tegi olemise otsekohe nukraks ning seetõttu püüdis Rebecca nüüd hoopis hoolega kuulata, mida Martin räägib. Ta küsis, kas mehel on ka hukkunud tüdrukust fotosid. Surnukehade nägemine oli talle alati olnud raske, isegi väga raske, eriti ränk oli olnud sügisel näha kahte mõrvatud varateismelist tüdrukut, kuid ometi tundis ta, et neid nägemata jäänuks kogu juhtum mõnevõrra kaugemaks. Ta ei oleks seda õudust adunud samamoodi nagu sellega julmalt silmitsi seistes. Praegu polnud ta muidugi tööl ja selleks poleks olnud mingit vajadust, kuid kogu lugu oli teda huvitama hakanud ja võimaldas vähemalt natukeseks mõelda muule kui üksildasele ja rutiinsele igapäevaelule.
„Jah, mul on siin paar pilti ka temast.“ Martin sobras veel kausta vahel ja ulatas lõpuks Rebeccale kaks fotot. Esimesel võis näha noort tumedapäist naist liiva peal kõhuli lebamas, eemalt paistis hallikassogane vesi, kõrkjad ja paar suurt kivi. Neiu kandis tumedaid teksaseid ja musta, karvase kapuutsiäärega talvejopet, jalas madalaid nööridega saapaid. Tema ümbrus oli liiva sisse imbunud verest tumepunane. Järgmisel fotol oli suuremas plaanis näha ohvri nägu. See oli tõesti noor, kindlasti Rebeccast endast vähemalt viis aastat noorem naisterahvas. Tema silmad olid pooleldi avatud ja huuled kergelt paokil. Miks, mõtles Rebecca, miks pidi ometi keegi midagi sellist tegema? Ta oleks tahtnud nii väga olla praegu jaoskonnas ning koos teistega otsida seda kurjategijat, kes noore tütarlapse elu nii julmalt oli kustutanud. Aga ta ei saanud. Muidugi oli oma tervisele ja ennekõike lapsele keskendumine kordades olulisem, kõige olulisem asi üldse, kuid see teadmine ei vähendanud igatsust töö järele. Kui Martin end veidi aja pärast minekule asutas, küsis Rebecca temalt lõpuks, kelle mõte oli olnud tema juurde tulla.
Martin punastas. „Noh, me polnud ju nii ammu kohtunud ja mõtlesin, et kuidas sul läheb… me kõik mõtlesime. Ja et sa võib-olla tahad kursis olla sellega, mis meil vahepeal on toimunud ja…“
„Sul oli õigus. Mul on nii hea meel, et sa tulid. Tead, ma tahaks sinult ühte asja paluda. Kas sa hoiaks mind selle looga kursis? Et mis edasi saab, kas keegi tunneb ta ära… Oleksid sa nõus? Ma ei saa küll midagi teha, aga tahaksin vähemalt proovida aidata – niimoodi eemaltki. Nagu vabakutselise konsultandina või midagi sellist.“ Rebecca kuulis ise ka, kui jaburalt see kõlas, aga Martin noogutas kohe. „Ma ei pea sellest ju Kirdele igaks juhuks rääkima,“ ütles ta. „Aga tegelikult poleks tal midagi pahaks panna, minu arust on meil selle juhtumiga tarvis igasugust abi, mida vähegi on võimalik saada. Sellise asjaga pole mina varem kokku puutunud – et mõrvaohvrit ei õnnestugi tuvastada. Noh, loodame, et Rootsi kaudu midagi kooruma hakkab. Või tunneb lõpuks keegi meilt ta ikkagi ära.“
Ukse juures jäi Martin korraks veel Rebeccale otsa vaatama, nagu tahaks midagi öelda. Lõpuks ei teinud ta seda siiski, vaid kallistas teda kergelt, soovis kõike head ja lubas ühendust hoida. Siis oli ta läinud ning Rebecca jäi taas üksi. Tunne oli siiski endiselt teine. Justkui oleks elu jälle värvi juurde saanud. Ta lootis väga, et Martin peab oma sõna ja hoiab teda sündmustega kursis. Nüüd, kus tal oli ka muud, millele mõelda, läks ta üsna rõõmsal meelel oma magamistuppa uue valge kummuti juurde, mille hiljuti oli soetanud, ja hakkas sellesse paigutatud beebiriideid sorteerima.
2
Jaoskonnas, oma kabinetis, heitis Maria süüdlasliku pilgu ukse poole ja koukis siis kiiresti lahti energiajoogi purgi, mille tee peale jäänud kauplusest ennist oli ostnud. Ta jõi ja krimpsutas nina. Vastiku maitsega kraam. Läägelt magus ja mingi äärmiselt ebameeldiva kõrvalmaitsega. Vabatahtlikult poleks ta eluski midagi sellist tarbinud. Paraku oli vaja päev läbi tööl vastu pidada ja pea selge hoida, unelemiseks polnud siin praegu mahti kellelgi.
Maria poleks elus osanud aimata, kui raske võib olla elu koos väikese lapsega. Kui Sigrid koos Merilini ja Steniga poolteist kuud tagasi tema juurde kolis, oli ta olnud nii piiritult õnnelik. Lõpuks näisid kõik tema unistused täituvat: armastatud naine sai Tallinnas tööd ja kolis mehe juurest Pärnust ära, tema juurde. Sigrid oli jõudnud otsusele, et soovib ikkagi olla ja elada koos Mariaga. Et ta soovib jätkata kooselu, mis aastaid tagasi oli purunenud tänu tema igatsusele omada klassikalist perekonda: meest ja lapsi. Nüüd, kus lapsed olid olemas, sai ta üha enam aru, et kooselu mehega pole siiski kaugeltki võrreldav selle suhtega, mis