Rileyle meenus, kuigi hilinenult. See oli olnud Doyle’i perekonna maa. End kirudes pöördus ta Doyle’i poole. „Anna andeks. Ma ei mõtelnud.“
„Esimene peaks olema mu vaarema, kes suri aastal 1582 oma kuuenda lapse sünnitusel. Niisiis piisavalt vana. Kuigi arheoloogid tahavad tavaliselt sügavamale kaevata, eks ole?“
„Sõltub asjaoludest.“
„Igatahes on see hea strateegiline asend,“ jätkas ta, otsekui Riley polekski rääkinud.
„Ja enne kui me kõik selles vihmas upume, las ma näitan teile, mis veel peaks olema kasulik.“
Samal ajal kui Bran hakkas ees sisse tagasi minema, tõmbas Sasha käega mööda Riley käsivart alla. Kui Riley matkis relva tõstmist oma pea juurde ja tulistamist, raputas Sasha pead ja pigistas ta käsivart.
Seejärel liikusid nad mõlemad kiiremini, kuuldes Annika rõõmuhüüdu.
Nad järgnesid helile, tegid käänaku ja jõudsid kolmanda korruse alale, mis laius poole tosina katuseakna all.
„Pagana pihta!“ Riley ei visanud hundirattaid – nagu tegi Annika peegliteseina ees, mis teda ilmselt rõõmustas –, kuid hõõrus käsi kokku.
Suurepärasel kodusel jõusaalil oli meevärvi bambuspõrand ja terve masinapark. Kaks trenažööri ja paar elliptilisi masinaid vihmast pritsitud akendeseina ees, samuti jalgratas, kus sõitja istus seliliasendis. Ühes nurgas domineeris TRX varustus; teises täiemõõduline klaasuksega külmkapp, juba varustatud vee ja energiajookidega.
Ruum hooples surumispinkide, mitmesuguste tõstmisvahendite, kokkurullitud joogamattide virna, hantlite, treeningu- ning muu jõusaali atribuutikaga.
„Oh, kuidas ma olen sinust puudust tundnud,“ ütles Riley ja haaras restilt otsekohe kümnenaelase raskuse.
„Arvaksin, et piisavalt hea kalisteenika jaoks, juhul kui ilm ei tee koostööd.“
Doyle kehitas Brani märkuse peale õlgu. „Lahingud tulevad niihästi halva kui hea ilmaga. Kuid… See on kasulik. Hm. Lõuatõstmise kang.“
„Oh, põrgut,“ pomises Sasha ja pani ta naeratama.
„Miks sa ei võiks seda proovida, Blondie? Näita meile, mis sul on.“
„Ma naudin ikka veel oma hetke.“
„Siis homme. Esimese valgusega. Ma võin lülitada treeningusse mõned vastupidavusalad ja raskused on samuti teretulnud. Aga me jookseme väljas, sadagu vihma või paistku päike. Masinad ei anna sulle tunnet maast sinu jalge all.“
„Need seinad on nii säravad!“ Annika sooritas graatsilise ja täiusliku kätelseisu peeglite ees. „Mulle meeldib vaadata, kuidas see välja näeb.“
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.