Hetkeks kuulis ta ammu vaikinud hääli. Ema, isa, õed, vennad. Nad oli töötanud sellel maal, elanud siin oma elu, andnud oma südame.
Saanud vanaks, jäänud haigeks, surnud. Ja tema oli kõik, kes neist oli jäänud.
See, just see oli talumatu kurbus.
„Jamps,“ pomises ta ja pöördus minekule.
Hunt jälgis teda, silmad kuu filtreeritud valguses helkimas.
Ta seisis väga vaikselt metsaserval, ilus ja metsik.
Doyle langetas käe, mis oli instinktiivselt sirutunud mõõga järele tupes tema seljal. Seisis, jälgides jälgijat, samal ajal kui tuul paisutas ta kuube.
„Nii et sa oled tagasi. Sa panid Sasha ja Annika muretsema. Sa saad minust täielikult aru,“ lisas ta, kui hunt ei teinud ainsatki liigutust. „Kui sa oled huvitatud, Sawyer paraneb ja puhkab. Sasha oli tõsisemalt haavatud, kui me teadsime. Ahah, see köitis su tähelepanu,“ märkis ta, kui hunt sörkis ettepoole. „Ka tema puhkab ja Bran hoolitses nende eest. Temaga on nüüd korras,“ lisas ta. „Üks neist värdjatest uuristas ta säärt ja infektsioon läks sisse, enne kui Bran selleni jõudis. Kuid Sashaga on nüüd korras.“
Ta jälgis, kuidas hunt end pööras ja maja oma elutarkade kuldpruunide silmadega uuris. „See koht on tube täis, piisavalt voodeid, kui meid oleks ka kaks korda rohkem. Oletan, et sa tahad nüüd sisse minna ja ise näha.“
Hunt kõndis lihtsalt suure eesukseni ja jäi ootama.
„Hea küll.“ Doyle astus sinna ja avas ukse.
Sees seisid Riley asjad korralikus virnas.
„Me ei viinud neid üles, sest keegi ei tahtnud sinu eest valida. Sul on palju, mille hulgast valida.“
Hunt läks edasi, peatus, et elutuba ja kaminas hõõguvat tuld uurida, liikus siis trepi juurde ja vaatas tagasi.
„Oletan, sa tahad, et ma su kuradima asjad sellest kuradima trepist nüüd üles tassiksin?“
Hunt hoidis silmi pilgutamata Doyle’i pilku.
„Nii et nüüd ma olen pakikandja,“ pomises Doyle ja võttis Riley koti. „Ülejäänu võid homme võtta.“ Ta hakkas trepist üles minema ja hunt pidas temaga sammu. „Bran ja Sasha on all tolles ümmarguses tornis. Sawyer ja Annika sealt esimene uks, toa aknad mere poole.“
Ta viipas trepimademe teise külge. „Mina olen siinpool, jälle vaatega mere poole.“
Hunt läks edasi Doyle’i toa suunas, seisatas lävel, astus veel ühe ja veel ühe sammu, keeras siis tagasi ja läks tuppa, mis oli akendega metsa poole. Siin oli avatud baldahhiiniga voodi, pikk kirjutuslaud ja malahhiidiga raamitud kamin.
Doyle viskas tema koti maha, valmistus taas välja astuma ja teda rahule jätma.
Kuid hunt läks kamina juurde, vaatas tema poole ja jälle tagasi.
„Mis? Kas ma peaksin nüüd sinu jaoks tule läitma? Kristus.“
Pidevalt endamisi pomisedes võttis Doyle vaskämbrist turbapätsid ja sättis need koldesse, nagu oli teinud poisina.
See oli piisavalt lihtne ja võttis ainult mõne hetke ning kui turba lõhn tema südant pigistas, ignoreeris ta seda.
„Nüüd, kui enam midagi muud ei ole…“
Hunt läks ukse juurde, mis viis väikesele palkonile.
„Tahad jälle välja? Kristuse päralt. Sellel ei ole treppi.“ Ta läks ukse juurde ja tõmbas selle lahti. „Kui sa alla tahad, pead hüppama.“
Ent hunt üksnes nuusutas õhku, tuli tagasi ja istus tule ette.
„Niisiis uksed avatud.“ Kuna Doyle oli teinud sedasama oma toas, võis ta vaevalt Rileyt süüdistada. „Kõik muu, mida sa vajad, peab hommikuni ootama ja sa tegeled sellega ise.“
Ta hakkas välja minema ja peatus. „Annika tegi piisavalt süüa ka sinu jaoks, kui tahad seda hommikul.“
Ebakindel, jättis ta Riley ukse lahti ja hakkas oma toa poole minema. Selleni jõudnud, kuulis ta Riley ukse sulgumise heli.
Mida tahes see ka väärt on, mõtles ta, olid Sashal kõik oma kanad nüüd kuudis.
TEINE PEATÜKK
Näriv nälg ja värisema panev külm äratasid Riley esimesel valgusel. Tuli oli põlenud hõõguvaks tuhaks; vihm ladises terrassile avatud ukse taga.
Ta lamas põrandal hääbuva tule ees, alasti, desorienteeritud. Ta magas harva muundumise maha – see oli liigagi intensiivne. Haruldastel kordadel, kui see juhtus, oli see tingitud ülimast kurnatusest.
Ilmselt võrdus äge lahing, millele järgnes lennutamine Sawyeri võlukompassi abil, kurnatusega.
Kange ja värisev, tõukas ta end jalgadele, lükkas tagasi oma lühikesed sassis pruunid juuksed ja vaatas ringi. Tema mõtted, põhjendused, instinktid töötasid hundi kujul täiuslikult, seega oli ta selle ruumi eelmisel ööl valinud mitte ainult suure oivalise voodi, vaid ka kirjutuslaua pärast.
Ta vajas oma uuringute tegemiseks head tööruumi.
Kuid see jäi hilisemaks. Nüüd vajas ta riideid ja, jumal küll, ta pidi sööma. See polnud ainult paastumine päikeseloojangust päikesetõusuni – tema karja range ja kindel reegel –, vaid ka massiivne hulk energiat, mida see muundumine põletas. Naisest hundiks, hundist naiseks.
Nüüd tundis ta end nõrga ja värisevana ning oli tänulik, et Doyle, kui tahes vastumeelselt, oli tema koti üles toonud. Ta soris selle läbi, haaras esimesed aluspüksid, mis talle pihku sattusid, tõmbas jalga igivanad matkapüksid, seejärel selga Oxfordi dressipluusi ning pani jalga soojad paksud sokid, mille tädi oli talle ühel aastal sünnipäevaks kudunud.
Ta tahtis dušši, kuuma lõputut dušši, ent vajas rohkem kütust.
Vaikselt liikudes astus ta toast välja, uuris koridori ja meenutas. Ta polnud kööki veel näinud ega teadnud täpselt, kust seda leida, kuid läks trepist alla.
Ta mõtles, et Bran oli teinud pagana hästi, ehitades endale selle suure maja Iiri rannikul. Mitte ainult suurus, kuigi rabav, vaid ka stiil ja meisterlikkus. Ning nutikad müstilised puudutused siin-seal kui testament tema pärisosale.
Kelti sõlmed sobisid dekoori, samuti draakonid ja seksikad haldjad. Head tugevad värvid, paks rikkalik puidutöö. Vastupandamatu kunst, mis meenutas talle, et ta peab nägema eeskätt kaht asja.
Kaht Sasha maali – kaks maali, millesse Bran oli need tähed maagiliselt peitnud. Ta usaldas täielikult, et need on väljaspool ohtu, ent tahtis neid oma silmaga näha.
Samal ajal, käsi vastu tühja kõhtu, uitas ta edasi. Kõige tõenäolisem tundus, et köök on maja tagaosas, seega suundus ta vihmase koidiku hämaras poolvalguses sinnapoole.
Ta möödus mehelikku laadi kabinetist – palju šokolaaditoonides nahka, tumerohelised seinad, suur oivaline kirjutuslaud. Veel üks, mis üllatas teda vana tiibklaveri, tšello – ta oli alati tahtnud õppida tšellot mängima –, bodhran-trummide kollektsiooni, flöötide ja viiulitega. Avar elutuba, millel õnnestus õdus välja näha, suurepärane raamatukogu, mis pani ta peaaegu oma nälga kõrvale lükkama.
Kõik laiade võlvkaarte, läikivate põrandate ja kaminatega, mis olid valmis pakkuma soojust ja valgust.
Kui palju ruume see mees vajas, imestas ta. Ja leidis lõpuks köögi.
Mitte lihtsalt köögi kogu selle elegantse stiiliga, vaid muljetavaldava salongi, kus oli veel rohkem suuri nahksohvasid ja -tugitoole ning naeruväärses suuruses seinaekraan. Teisel pool kööki? Puhkeala – snuukerilaud, täielik baar, mis oli kindlasti tulnud mõnest imepärasest vanast pubist, paar vanamoodsat kuuliveeretamislauda, mis sundis peaaegu jälle tema nälja tagaistmele.
Ta