„Näita teed.”
„Üks silmapilk.”
Schwalbe süütab pirrust kaks laternat ja vehib pirrutule surnuks. Laua peal silub priske kass puhtaks lakutud käpaga pead. Schwalbe ulatab ühe laterna Cardellile, paneb ukse enda järel kinni ja lonkab tõtakalt nende ees. Hoovi teises servas on kividest laotud seinte ja muldpõrandaga hoone. Schwalbe tõstab käe suu juurde ja toob kuuldavale lühikese huilge, enne kui ukse lukust lahti keerab.
„Rottide pärast. Parem on neid ehmatada, enne kui nemad mind ehmatavad.”
Ruumi kõik nurgad on kolu täis. Kangid ja labidad, uued ja pruugitud puusärgilauad, pakase käes lõhki läinud hauakivide killud. Surnu ootab madalal lautsil lina all. Ruum on jahe, aga surmalõhn on selgelt tuntav.
Hauakaevaja viipab seina sisse löödud konksu poole, kuhu Cardell riputab oma laterna. Schwalbe langetab pea, paneb oma rakkus käed risti ja tammub rahutult jalalt jalale, ilmselgelt häirituna. Winge teeb tema poole küsiva žesti.
„Kas oli veel midagi? Meil on palju tegemist ja aeg on napp.”
Schwalbe naelutab pilgu muldpõrandale.
„Keegi ei saa pikka aega haudu kaevata, ilma et hakkaks märkama asju, mida teised tähele ei pane. Surnutel pole küll häält, aga nad kõnelevad muud moodi. See, kes siin lamab, on tige. Niisugust pole ma enne trehvanud. Tema viha on säärane, et meie ümber mureneb mört kivide küljest lahti.”
Hauakaevaja ebausk avaldab Cardellile tahes-tahtmata mõju. Ta üritab risti ette lüüa, aga jääb poole peal toppama, kui märkab skeptilist pilku, mille Winge Schwalbele heidab.
„Surnuid iseloomustab elu puudumine. Vaim on kehast lahkunud ja kus see nüüd asub, ei oska ma öelda, aga loodetavasti paremas paigas kui see, mille ta maha jättis. See, mis on alles jäänud, ei tunne vihma ega päikest, ja me ei saa praegu teha midagi niisugust, mis teda häiriks.”
Schwalbe rahulolematud näokurrud vaidlevad vastu. Ta kortsutab oma puhmaskulme ega asuta veel minekule.
„Ta ei tohiks nimetuna hauda minna. Niimoodi sünnivad kodukäijad. Kas te ei tahaks talle nime panna, kuni te tema õige nime välja uurite?”
Winge peab veidi aega aru ja Cardell aimab, et ta rehkendab enne vastamist, kuidas hauakaevajast kõige kiiremini lahti saaks.
„Ma arvan, et ka meil on kergem, kui saame teda mingit nime pidi nimetada. On sul ettepanekuid, Jean Michael?”
Cardell vaikib, küsimus tuli talle ootamatult. Hauakaevaja köhatab tagasihoidlikult.
„Ristimata lastele on kombeks panna kuninga nimi, kas pole nii?”
Cardell judistab ennast vastikustundega. Ta sülgab nime välja, nagu oleks sel ebameeldiv maik man.
„Gustav? Kas see vaeseke ei ole juba küllalt kannatanud?”
Schwalbe kibrutab laupa.
„Siis mõni teie Karlidest? Neid on lausa kaksteist. See nimi tähendab teie keeles meest, kui ma ei eksi, ja peaks seepärast enam-vähem kogu meessoole sobima.”
Winge pöördub Cardelli poole.
„Karl?”
Surma lähedus toob vanad mälestused meelde.
„Jah. Karl. Karl Johan.”
Schwalbe naeratab neile mõlemale, näidates pruunide hambakontsude rida.
„Hästi! Selle peale soovin teile head ööd, kuigi kahtlen, kas see soov täide läheb. Härra Winge, härra …?”
„Cardell.”
Schwalbe seisatab lävel ja lisab üle õla:
„Härra Karl Johan.”
Hauakaevaja naerukõhin kaob koos temaga kalmude vahele. Winge ja Cardell seisavad kahekesi laternavalguses. Winge kergitab linasiilu ja paljastab surnu jala, kubemest kaks kämblalaiust allpool läbilõigatud köndi. Veidi aja pärast pöördub ta uuesti Cardelli poole.
„Tule lähemale ja ütle, mida sa näed.”
Cardelli meelest on see jalg hullem, kui terve surnukeha tema mäletamist mööda oli, see nimetu könt, milles on paugupealt raske inimolevuse osa ära tunda.
„Äralõigatud jala könt? Selle kohta pole suurt midagi öelda.”
Winge noogutab mõtlikult. Tema vaikimine paneb Cardelli end rumalana tundma ja see ärritab teda. See öö näib olevat kestnud terve igaviku ega taha kuidagi otsa saada. Pööramata pilku Cardelli näolt, osutab Winge tema vasakule küljele.
„Ma näen, et Jean Michaelil endal on ka üks käsi puudu.”
Cardell teab, et ta oskab oma ihuviga hästi varjata. Ta on seda harjutanud rohkem tunde, kui ta kokku lugeda suudab. Kaugelt paistab hele pöökpuu üsna naha moodi ja ta on õppinud kätt puusa varjus hoidma. Kui ta hoogsaid liigutusi ei tee, märkavad seda vähesed inimesed, eriti öösel. Tal ei jää muud üle kui vastumeelselt noogutada.
„Mul on kahju.”
Cardell mühatab häälekalt.
„Ma tulin siia oma kadunud raha otsima, mitte kaastunnet.”
„Võttes arvesse sinu vastikust õndsa kuningas Gustavi nime vastu, oletan ma, et sa said viga sõjas?”
Cardell noogutab mornilt ja Winge jätkab.
„Ma nimetan seda vaid sellepärast, et sina tead amputeerimisest rohkem kui mina. Kas oleksid nii lahke ja vaataksid seda könti veel korra ning prooviksid uuesti?”
Seekord maldab Cardell korralikult vaadata, tungida läbi mustusekihi, mis on seebiga küürimisest hoolimata nahale jäänud. Kui vastus pähe turgatab, on see nii ilmselge, et ta oleks pidanud seda kohe taipama.
„See ei ole juhtunud hiljuti. Haav on täielikult paranenud.”
Winge noogutab nõusolevalt.
„Jah. Kui me leiame sellises seisukorras surnukeha, siis kipume oletama, et need vigastused ongi surma põhjus või siis on tapja teinud seda selleks, et surnukehast kergemini lahti saada. Praegusel juhul ei pea kumbki oletus paika. Mind ei üllataks, kui leiaksime, et kõik neli könti on samasugused.”
Winge märguande peale astuvad nad üks ühele, teine teisele poole lautsit, tõstavad lina pealt ja voldivad kokku. Surnust õhkub magushaput kõdulõhna, mis sunnib Winget taskurätti näo ees hoidma, aga Cardell peab leppima kuuevarrukaga.
Karl Johanil puuduvad käed ja jalad, need on ära lõigatud nii kõrgelt, kui nuga ja saag on vabalt ligi pääsenud. Näos puuduvad silmad: silmamunad on koobastest välja võetud. Allesjäänud osa kehast on nälginud. Ribid paistavad välja. Kõht on punnis gaasidest, mis on naba pahupidi pööranud, aga mõlemal küljel on puusanukid naha all püsti. Rind on kõhetu, nooruslikult kitsas, ei ole saavutanud täismehelikku laiust. Põsed on auku vajunud. Mehe kunagisest välimusest on kõige paremini säilinud juuksed. Heleda juuksepahmaka on koguduse vagad hinged seebiga puhtaks pesnud ja lautsil siledaks kamminud.
Winge on laterna konksu otsast alla võtnud, et saaks paremini valgustada kehaosi, mida ta teraselt uurib, tehes aeglase tiiru ümber lautsi.
„Sõja ajal sai Jean Michael vist omajagu ja rohkemgi näha ka vees ligunenud surnuid?”
Cardell noogutab. Niisugune stseen, surnukeha asjalik ja ratsionaalne ülevaatamine, on talle harjumatu, ja närvipinge vallandab tema keelepaelad.
„Mitu meest, kes Soome lahes kadunuks jäid, tulid sügisel meie juurde tagasi. Me leidsime nad Sveaborgi müüride äärest, patareide alt. Soetõvest puutumata jäänud mehed saadeti neid välja tooma. Tursad ja krabid olid matti võtnud, kust aga said.
Nii mõnigi surnu hakkas liigutama, see oli see kõige hullem asi. Nad tegid häält, röhitsesid ja puhkisid. Korjused