„Lipake Slusseni äärde ja kutsuge vorstid2 kohale.”
Lapsed ei tee kuulmagi, nad tahaksid eemale hoida, aga samas tahaksid ka Cardelli saaki näha. Alles siis, kui Cardell viskab nende pihta peotäie soppa, pistavad nad punuma.
„Kurat teid võtku, liduge öise vahiposti juurde ja kutsuge mõni neetud sinikuub siia!”
Kui väikeste jalgade müdin kuuldekaugusest kaob, kallutab ta end küljele ja oksendab. Rannale on laskunud vaikus ja oma üksinduses tunneb Cardell, kuidas külm embus pigistab tema kopsudest kogu õhu välja ning teeb järgmise hingetõmbe võimatuks. Süda taob üha kõvemini, veri vemmeldab kaela veresoontes ja teda valdab pinev hirm. Ta teab liigagi hästi, mis nüüd järgneb. Tunneb, kuidas see käsi, mida tal enam ei ole, võtab hämaruses kuju, kuni kogu tema teadvus kinnitab, et käsi on oma kohal tagasi, ja ta tunneb küünarvarres nii suurt valu, et kogu maailm kaob selle varju, tunneb raudhammastega lõugu, mis järavad liha ja luud.
Paanikas kisub ta nahkrihmad lahti ja pillab puukäe porri, haarab parema käega köndist kinni ja mudib armilist nahka, püüdes meenutada oma meeltele, et seda kätt, mida nad arvavad tundvat, ei ole enam olemas ning valutav haav on ammu paranenud.
Hoog ei kesta üle minuti. Ta saab taas hingata, esialgu pisikeste sõõmudena ja siis rahulikumalt, aeglasemalt. Hirm hajub ja maailm omandab tuttava kuju. Need äkilised paanikahood on teda painanud kolm aastat, sellest ajast saadik, kui ta käest ja sõbrast ilma jäänuna kuivale maale naasis. Eelmisest korrast on siiski tükk aega möödas. Ta arvas juba, et on leidnud abinõu painaja eemalhoidmiseks. Viin. Kaklused. Cardell vaatab tröösti otsides ringi, aga siin on ainult tema ja laip. Ta kõigutab end edasi-tagasi, hoides käeköndist kõvasti kinni.
Ta ei tea, kui kaua linnavahtidel aega läheb. Ta istub vaikselt rannas ja vahib enda ette. Märjad riided on külmad, aga soontes on veel küllalt viina, mis annab talle sooja. Kui vahid ükskord kohale jõuavad, tulevad nad kahekesi, kaks sinise kuue ja valgete pükstega meest, mõlemal kaasas täägiga musket. Ta teab ühte neist nimepidi. Paljud kehva palgaga korravalvurid armastavad oma muresid uputada ja kõrtsitoad on kitsukesed.
„Ennäe, Mickel Cardell linna lampkastis ujumas. Kas otsid mõnda väärtasja, mille sa mõne päeva eest alla neelasid ega jõudnud potist välja koukida? Või uurid, kas see peab paika, et üks plehkupannud hoor on merele läinud?”
„Pea lõuad, Solberg. Minul võib ju sitahais juures olla, aga sina ja su sõber lehkate viina ja puskari järele. Mine õige randa ja kurista kurku, enne kui sa kaprali üles ajad.”
Cardell tõuseb püsti ja sirutab kanget selga. Näitab näpuga kõrval lebavale surnukehale.
„Seal.”
Kalle Solberg astub surnule lähemale ja kohkub tagasi.
„Oh kurat.”
„Just. On vist parem, kui üks teist jääb siia ja teine lidub Slottsbackenile ja kutsub politseimajast mõne konstaabli kohale.”
Cardell mässib oma puukäe kuue sisse ja võtab kompsu kaenlasse. Ta jõuab astuda ühe sammu, enne kui talle meenub kaotatud saabas, ta laseb kandamil maha kukkuda, keerab otsa ringi ja komberdab kangetel jalgadel võimalikult väärikalt oma jälgi mööda tagasi, kuni leiab õige augu ja tirib nahksaapa pettunult lurtsatavast mülkast välja. Solberg on tõmmanud pikema tiku ning on juba teel nõlvast üles linna poole. Tema kaaslane seisab vaikselt paigal, ei naera ega pilka. Küllap on tal kõhe üksinda pimedusse surnu seltsi jääda. Cardell noogutab talle mööda minnes. Tal elab siin kandis üks nõbu, kellel on kaev ja loodetavasti ka seepi.
2
SEKRETÄRIL LEBAB PABERILEHT, millele on joonistatud ruudumuster. Cecil Winge paneb oma taskukella enda ette kirjutusplaadile, haagib selle keti küljest lahti ja nihutab praksuvate vahaküünaldega küünlajala lähemale. Kõik tema kruvikeerajad on pintsettide ja tangide kõrvale ritta seatud.Ta hoiab käsi enda ees tulevalgel. Värinat ei ole märgata.
Väga ettevaatlikult alustab ta tööd. Ta avab kella, vallandab seiereid kinni hoidvad splindid, tõstab seierid sihverplaadilt ära ja asetab need paberile, kummagi oma ruutu. Ta võtab plaadi pealt ja paljastab kellavärgi, mis laseb end tõrkumata oma pesast välja tõsta. Aeglaselt nopib ta hammasrattad küljest ära ja asetab need ükshaaval tindiga joonistatud ruutudesse. Vangistusest vabanenult sirutab lapik vedru end pikaks spiraaliks. Selle alla läheb käigumehhanism. Seejärel selle kest. Kruvikeerajad, mis ei ole õmblusnõelast kuigi palju suuremad, meelitavad tillukesed kruvid aukudest välja.
Kuna Winge uur on rivist väljas, annavad talle aja kulgemisest märku kirikukellad. Ladugårdslandeti kohal heliseb Hedvig Eleonora suur kell, Saltsjö poolt on vaevu kuulda mäe otsas kaikuvat Katarina kiriku kella. Tund möödub ruttu.
Kui kellavärk on viimseni koost lammutatud, kordab ta kõiki etappe vastupidises järjekorras. Kell võtab tasapidi endise kuju, kui iga osa leiab taas oma õige koha.Tema peened sõrmed lähevad krampi ning ta peab ikka ja jälle vahet pidama, et lihastel ja kõõlustel puhata lasta.Ta sirutab ja kõverdab sõrmi, hõõrub käsi ja venitab liigeseid, hoides põlvedest kinni. Ebamugav tööasend väsitab, ja puusavalu, mida ta üha sagedamini tunneb, levib ristluudesse ning sunnib teda alatasa isteasendit muutma.
Kui seierid on taas paigas, pistab ta tillukese võtme avasse ja tajub üleskeeratava vedru vastupanu. Niipea kui ta vedru lahti laseb, kuuleb ta tuttavat tiksumist ja mõtleb suvest saadik sajandat korda üht ja sama mõtet: vaat niimoodi peaksid maailmas asjad käima. Ratsionaalselt ja arusaadavalt, nii et igal hammasrattal on oma koht ja ratta pöörlemise mõju saab täpselt välja rehkendada.
See helge tunne on põgus. Kaob kohe, kui meelelahutus otsa saab ja maailm, kus aeg mõneks silmapilguks seisma jäi, võtab tema ümber taas endise kuju. Mõte läheb uitama. Ta paneb sõrme randmele ja loeb oma südamelööke, samal ajal kui sekundiseier teeb tiiru ümber kapslisse vajutatud sihverplaadi, millel on kellassepa nimi: Beurling, Stockholm. Ta loeb kokku sada nelikümmend lööki minutis. Kruvikeerajad ja muud riistad on paigas ja ta valmistub parajasti kogu protseduuri uuesti ette võtma, kui haistab söögilõhna, kuuleb teenijatüdruku tasast koputust kambri uksele ja häält, mis teda lauda kutsub.
Laudlinale asetatakse sinise mustriga supitirin. Peremees, köiemeister Olof Roselius, langetab pea kiireks söögipalveks, enne kui sirutab käe tirina kaant kergitama. Kui käepide teda kõrvetab, neelab ta vandesõna alla ja raputab valu sõrmeotsest välja.
Cecil Winge istub oma kohal köiemeistri paremal käel ja teeb näo, et silmitseb laua puusüüd, mida viirutavad vahaküünalde varjud, kui teenijatüdruk tõttab appi, käterätt peos, ning naeriste ja keedetud liha lõhn silub köiemeistri kortsus kulmu. Meistri seitsekümmend eluaastat on tema juustest ja habemest viimsegi värvi välja leotanud. Ta istub oma toolil, selg küürus. Roseliust peetakse õiglaseks meheks, kes on hulk aastaid aidanud pidada Hedvig Eleonora kiriku vaestemaja ning jaganud heldelt oma varandust, mis oli kunagi küllalt suur, et osta ära krahv Speni suvehäärber Ladugårdslandeti servas. Tema vanaduse on mürgitanud untsuläinud äri, Västerbottenisse saeveski ehitamine kahasse naaber Ekmaniga, kammerkolleegiumi arvepidajaga. Winge aimab, et Roseliuse meelest ei ole tema aastakümneid kestnud heategevust vääriliselt hinnatud. Tema maja kohal lasub kuplina meelekibedus.
Kostilisena on Wingel tahes-tahtmata tunne, et ka tema on halbade aegade märk. Täna õhtul näib Roselius tavalisest veelgi tusasem ja ohkab iga lusikatäie järel. Kui ta viimaks kurgu puhtaks köhatab ja vaikuse katkestab, on tema taldriku põhja jäänud vaid paar lusikatäit leent.
„Noortele on raske nõu anda. Selle eest saab ainult sõimata. Siiski tahan ma otse välja öelda, mis ma mõtlen, Cecil, ole kena ja kuula mind ära. Ma soovin sulle ainult head.”
Roselius