Ta tõusis ja läks kööki limonaadi jooma. Vaevalt ta kunagi mehele läheb. Kui see siiski peaks juhtuma, saab tema meheks inimene, kellel on ohutu töö – raamatupidaja või mehaanik näiteks.
Adam Carrousers lõpetas jooksu, mis ta alati rööbaspuude juurde tõi. Nende lähedal asus pink ja pingil istus kenake blondiin. Esimest korda nägi ta naist paar nädalat tagasi. Tundus, et ta käib pargis iga päev, sellepärast püüdiski mees sinna ilmuda iga päev ühel ja samal ajal.
Lõpetades venitused, meenus Adamile naeratus, millega blondiin tema käeviipele oli vastanud. Tahaks temaga tutvuda. Mees tuli rööbaspuude juurde tagasi, et vestlust arendada, kuid naine oli juba lahkunud.
Ilmselt elab ta kusagil pargi lähedal. Adami korter oli siit kahe kvartali kaugusel ja ka tuletõrjedepoosse võis minna jalgsi. Ülikooli läheduse tõttu tuli korteri eest vähe maksta. Suurem osa üürilisi olidki üliõpilased. Tegelikult tunneb ta oma naabreid halvasti, sest oli alles kahe nädala eest sisse kolinud, seda pärast Hanter Pointi depoost siia ületoomist.
Adam möödus tühjast pingist. Ehk veab tal reedel!
Reedel istus Amber bussi ja sõitis ema juurde. Matt avas ukse ja embas teda.
“Kuidas läheb?” küsis ta.
“Hästi. Aga emal?”
“Suurepäraselt, ta tuleb kohe.”
Amber naeratas. Matt viibis rõõmsas erutuses. Sageli viis ta neid oma autoga arsti juurde, sest nad olid otsustanud ühe ja sama ämmaemanda abi kasutada. Kuigi Amber tundis end liigsena, meeldis talle sellegipoolest nendega koos käia.
“Tere, kallis!”
Ema embas Amberit ja suudles teda põsele.
“Loodan, et ei lasknud teid kaua oodata,” ütles ta kõõrdi mehe poole vaadates.
Amber keeras pilgu kõrvale. Selge, millega nad olid tegelenud. Jälle torkis teda kadedus. Ta oli küll ema üle rõõmus, kuid tahtis ka ise õnnelik olla. Tal oli selline tunne, nagu poleks ta juba ammu enam naine. Liialt kiiresti möödusid mesinädalad ja see lühile aeg, mil Jimmy ajutiselt USA-sse üle oli toodud.
“Kas tuled pärast meiega lõunatama?”
“Ei, aitäh, pole aega!” ütles Amber.
Lõuna pärast võib ta hilineda “kohtumisele” jooksjaga ja siis peab kannatama pühapäevani.
“Me viime su siis koju,” pakkus Matt.
“Miks ka mitte,” nõustus Amber. See võimaldab tal varem tagasi pöörduda.
Hetkeks tegi talle nalja, et ta mõtleb sellest, kuidas võõrast meest kaugelt vaadata.
Ent järsku on see märk sellest, et temas tärkab taas huvi elu vastu?
“Homme õhtul teatan Virginiale ja Jamesile lapsest,” ütles Amber end auto tagaistmel sisse seades.
“Küllap nad on vaimustuses,” naeratas Sara tütre poole pöördudes.
“Kahtlemata tahab Virginia teada, miks sa sellest varem neile ei rääkinud, James aga on lihtsalt õnnelik.”
“Loodan, et Virginia suudab mõtted Jimmy surmast eemale kiskuda. Temaga on nii raske suhelda. Ta tahab ainult fotosid vaadata ja muudkui arutada tema eluperioodide üle. Ma ju tean, kui hästi ta koolis õppis, milliste spordialadega tegeles ja kes ta sõbrad olid. Õppisin ju nendega koos. Mulle tundub, et Virginia ei suuda seda meeles pidada.”
“Tal on raske, kuid ta püüab vastu pidada. Aeg ja meeldiv uudis aitavad ehk teda,” ütles Sara pehmelt.
“Kas tahad meiega homme poodi tulla?” küsis Matt. “Tahame vaadata voodit, kiiktooli ja teisi asju, mida vastsündinu sinu ema kinnitust mööda vajab.”
Amber naeratas ja raputas pead.
“Mina ostan vist kõik komisjonikauplusest. Ja mitte praegu. Minu korterisse ei mahu midagi. Ma pean sealt ära kolima. Õpingud on nüüdseks lõppenud ja nüüd võin end pühendada korteri otsinguile. Jumal tänatud, Jimmy raha jätkub veel mõneks ajaks. Ma ei kujuta ette, millist tööd ma kuuendal raseduskuul leida võiksin.”
“Ei mingeid komisjonikauplusi,” teatas Matt, “selle eest hoolitsevad armastavad vanaema ja vanaisa – ette!”
Ta naeratas Sarale.
“Me ostame sulle lastemööbli.”
“Ei, ma ei saa…” püüdis Amber vaielda.
“Saad, kallike, saad,” ütles Sara Matti kätt puudutades, “ära ütle ära, vaid vali, mida tahad.”
Amber, liigutatud vanemate headusest, neelas pisaraid.
“Laske, ma leian kõigepealt korteri.”
“Ma jätsin meie endise korteri alles. Võiksid sinna kolida,” pakkus Sara ebakindlalt.
“Ema, sa kolisid sealt juba paar kuud tagasi välja, miks sa siis ikka veel sellest kinni hoiad?”
Sara vaikis.
”Elasime sinuga seal kaua aega, üür on seal ka madal. Kui ma Jimmy surmast kuulsin, arvasin, et järsku tahad sinna kolida. Ma ei sunni, aga seal on kaks magamistuba, bussipeatus lähedal, sa tead seda kanti hästi. Ma ei sunni sind, kuid mõtle ikkagi selle võimaluse peale.”
“Noh, olgu siis.”
Amber neelas alla kurku kerkiva klombi. Ema oli alati väga hoolitsev olnud. Kas tema ka oskab oma lapsesse niimoodi suhtuda? Sara jäi üksi, kui mees tema juurest ära läks. Vanemad ei olnud talle mingit abi osutanud. Amberil on Sara ja Matt. Ta teab, et ka Virginia ja James hakkavad teda Jimmy mälestuse nimel aitama.
Tal tuleb välja! Ta armastab oma last ja kasvatab temast hea inimese. Ta jutustab lapsele Jimmyst, kes oleks olnud armastav isa.
Amber püüdis varem parki jõuda. Arst oli teda rahustanud: rasedus kulgeb normaalselt. Paari nädala pärast peab ta tegema sonogrammi, kuid ta polnud kindel, kas tahab enne sündi lapse sugu teada.
Tema õnnistatud olek veel eriti märgatav ei olnud. Pärast Jimmy surma kadus tal söögiisu, kuid arst pidas seda normaalseks. Aga varsti peab ta hakkama kandma raseda riideid…
Amber nõjatus pingi seljatoele ja sirutas näo soojade päikesekiirte poole. Esimest korda pärast Jimmy kaotust tunneb ta end paremini. Paari kuu pärast saab ta lapse ja õe või vennakese. Kui tema laps enne sünnib, on ta oma onust või tädist vanem. On ju naljakas?
Pettumus, mis teda järsku valdas, üllatas teda. Ta ei tea ju isegi mehe nime, ometi ootab iga päev temaga kohtumist.
Poole tunni pärast andis ta alla. Igaks juhuks tuleb ta homme enne Woodwortidega kohtumist ka siia.
2. peatükk
PÜHAPÄEVAL WOODWORTIDE POOLE sõites tundis Amber, et tal läheb süda pahaks. Õnneks ei olnud tal hommikusi iiveldushoogusid nagu emal. Plaan teatada Jimmy vanematele oma rasedusest oli ta rööpast välja löönud.
Virginia tervitas Amberit kurvalt ja surus enda vastu. James ootas oma järjekorda ja juhatas seejärel minia külalistetuppa.
“Veel on pool suve ees. Oskad sa öelda, mida teha?” küsis James, kui nad istet võtsid.
Virginia valas klaasidesse jääteed.
“Minul igatahes on palju plaane.”
“Milliseid, kui see saladus ei ole?” küsis Virginia.
“Virginia, palun istu! Ma pean teile midagi ütlema.”
Miks ta niimoodi pabistab? Neil peaks ju hea meel olema.
Virginia laskus mehe kõrvale diivani äärele ja vaatas rahutult Amberile otsa.
“Mis lahti on?”
“Ma olen rase, laps sünnib novembris. Teist saavad vanaema ja vanaisa,” ütles Amber ilma sissejuhatuseta.
Mõlemad vaatasid