„Ei, härra Dresden,” vastas tüdruk. „Mitte päriselt.”
„Miks siis mina? Mida sa soovid?”
„Ma tahan teie kaitset.” Ta tõstis väriseva käe, keerutas oma tumedaid juukseid. „Ja kui ma seda ei saa, siis ma pole kindel, kas öö üle elan.”
4. peatükk
Lasksin meid mõlemaid uuesti kontorisse ja klõpsasin tule põlema. Pirn läks läbi. Seda juhtub tihti. Ohkasin ja sulgesin meie järel ukse, jättes kuldse sügisvalguse triipudena ruloode vahelt sisse valguma ning seintel ja põrandal varjudega ühte põimuma.
Tõmbasin kirjutuslaua ees oleva tooli noore naise jaoks välja. Ta vaatas mind hetke segadusse sattunult silmi pilgutades, ütles siis: „Oh,” ja istus. Kõndisin tolmumantlit seljast võtmata ümber kirjutuslaua ja istusin.
„Hea küll,” ütlesin ma. „Kui sa tahad minu kaitset, siis tahan mina enne sinult mõnda asja.”
Ta lükkas käega oma asfaldikarva juuksed tagasi ja heitis mulle pilgu täis puhast arvestust. Siis ta lihtsalt ristas jalad, nii et kleidilõige jättis ühe kahvatu jala poole reieni paljaks. Kerge seljanõks lükkas noored pringid rinnad ette, nii et nibud surusid silmnähtavalt vastu riiet. „Muidugi, härra Dresden. Ma olen kindel, et saame äri ajada.” Pilk, mille ta mulle saatis, oli ühemõtteline, sensuaalne ja valmis.
Nibuerektsioon käsu peale – vaat see on alles meetodnäitlemine. Oh, ta oli üsna kenake küll. Iga meessoost teismeline oleks keel ripakil tema poole viskunud, aga ma olin tükk maad paremaid etteasteid näinud. Pööritasin silmi. „Ma ei mõelnud seda.”
Tema seksikiisu ilme lõi vankuma. „Mitte… seda?” Ta kortsutas laupa, laskis pilgul uuesti minust üle käia, hindas mind ümber. „Kas asi on… kas te olete…?”
„Ei,” ütlesin ma. „Ma ei ole gei. Aga ma ei osta seda, mida sa müüd. Sa pole mulle oma nimegi öelnud, aga oled valmis minu jaoks jalad laiali ajama? Tänan, ei. Põrgu päralt, kas sa AIDS-ist pole kuulnud? Herpesest?”
Ta läks näost valgeks ja surus huuled kokku, kuni ka need olid valged. „Olgu siis peale,” sõnas ta. „Mida te minult soovite?”
„Vastuseid,” teatasin, näpuga tema poole näidates. „Ja ära ürita mulle valetada. Sellest pole sul kasu.” Mis iseenesest oli ainult servapidi vale. Võlur olemine ei tee sinust kõndivat valedetektorit ja mul polnud kavas proovida talle hinge vaadata, et teada saada, kas ta on siiras – asi polnud seda väärt. Aga võluriks olemise juures on üks teine hea asi ja see on see, et inimesed panevad peaaegu kõik, mida teed, sinu tohutute ja tundmatute võimete arvele. Muidugi töötab see ainult nende puhul, kes teavad küllalt, et võluritesse uskuda, aga mitte piisavalt, et meie piire tunda – ülejäänud maailm, tavalised inimesed, kes arvavad, et võlukunst on kõigest nali, lihtsalt vaatavad sind nii, nagu hakkaks keegi sulle iga hetk hullusärki selga toppima.
Ta limpsis huuli ja see oli närviline liigutus, mitte seksikas. „Hea küll,” sõnas ta. „Mida te teada tahate?”
„Alustuseks sinu nime.”
Ta naeris karedalt. „Arvad, et mul on plaanis seda sulle öelda, võlur?”
Pihtas. Tõsised loitsuheitjad nagu mina võivad teha tohutult palju inimese nimega, mille ta on ise välja öelnud. „Olgu siis peale. Kuidas ma sind kutsun?”
Ta ei vaevunud jalga uuesti kinni katma. Tegelikult täitsa kena jalg, mingi tätoveering pahkluu ümber. Püüdsin mitte tähele panna. „Lydia,” ütles ta. „Hüüa mind Lydiaks.”
„Okei, Lydia. Sa oled võlukunsti harrastaja. Räägi mulle sellest.”
„Sellel pole mingit pistmist sellega, mida ma teilt tahan, härra Dresden,” lausus ta. Ta neelatas, viha lahtus. „Palun. Ma vajan teie abi.”
„Olgu, olgu,” ütlesin. „Mis abi sa vajad?” Kui sa oled seotud mingi jõugujamaga, siis soovitan politseisse minna. Ma pole ihukaitsja.”
Ta värises ja pani käed endale ümber. „Ei, mitte midagi sellist. Ma pole oma keha pärast mures.”
See pani mind laupa kortsutama.
Ta sulges silmad ja hingas sisse. „Ma vajan talismani,” ütles ta. „Midagi, mis kaitseks mind vaenuliku vaimu eest.”
See pani mind kõrvu kikitama, kui piltlikult väljenduda. Mul polnud raske uskuda, et sel ajal, kui linn hooga vaimukaosesse vajub, võib maagiaandega tüdruk mingeid ebameeldivaid nähtusi kogeda. Need, kellele on antud võluväe and, tõmbavad kummitusi ja tonte ligi. „Mis laadi vaim?”
Ta pilk vilksas siia-sinna, hetkekski minul peatumata. „Ma ei oska päriselt öelda, härra Dresden. See on vägev ja tahab mulle haiget teha. Mulle öeldi… öeldi, et teie oskaksite teha midagi, mis hoiaks mind kaitstuna.”
See oli tõesti tõsi. Mu vasakul randmel oli just praegu talisman, mis oli tehtud surnukehalt võetud surilinast, õnnistatud hõbedast ja mitmest muust koostisosast, mida oli veel raskem kätte saada. „Võibolla,” ütlesin talle. „Oleneb sellest, miks sa ohus oled, ja miks sa arvad, et vajad kaitset.”
„M-ma ei saa teile seda öelda,” vastas ta. Ta kahvatu nägu tõmbus murelikuks – tõelisest murest, sellisest, mis muudab näo vanemaks ja inetumaks. See, kuidas ta käsi ümber enda hoidis, tegi ta väiksemaks, hapramaks. „Palun, ma lihtsalt vajan teie abi.”
Ohkasin ja hõõrusin pöidlaga kulmu. Esimese hooga oleksin tahtnud anda talle tassi kuuma šokolaadi, mässida ta teki sisse ja öelda, et kõik saab korda, ning kinnitada talle randmele oma talismani. Katsusin siiski pidama saada. Istu, don Quijote. Ma ei teadnud ikka veel midagi tema olukorra kohta ega seda, mille eest ta kaitset vajas – ta võis vabalt püüda tõrjuda kättemaksuinglit, kes on tal kannul mingi nii jõleda teo eest, et see pani kõrgemad väed kohemaid tegutsema. Isegi harilikud kodukäijad tulevad mõnikord kuradi hea põhjusega tagasi kedagi kummitama.
„Kuule, Lydia. Ma ei taha mitte millessegi sekkuda, teadmata natukenegi sellest, mis lahti on.” Mis pole mind varem tagasi hoidnud, täheldasin ma. „Kui sa ei saa rääkida mulle väheke oma probleemist, veenda mind, et sul on õigustatud vajadus kaitse järele, ei saa ma sind aidata.”
Ta lasi pea norgu, asfaldikarva juuksed pika viivu üle näo vajunud. Siis tõmbas ta õhku kopsudesse ja küsis: „Härra Dresden, kas te teate, mis on Kassandra Pisarad?”
„Prohvetlik seisund,” ütlesin ma. „Kõnealusel isikul käivad juhuslikult hood – tulevikunägemused, aga need väljenduvad alati niisugustel tingimustel, mis muudab nende unenägude selgituse uskumatuks. Lastel peavad arstid seda ekslikult langetõveks ja kirjutavad selle vastu välja peotäie erinevaid ravimeid. Üldiselt üsna täpsed ettekuulutused, aga keegi ei jää kunagi uskuma. Mõned nimetavad seda anniks.”
„Mina seda anniks ei pea,” sosistas tüdruk. „Te ei tea, kui õudne see on. Näha, et mingi asi hakkab juhtuma ja püüda seda muuta, ainult et keegi ei usu sind.”
Vaatasin teda viivu vaikides ja kuulasin, kuidas seinakell sekundeid loeb. „Hea küll,” ütlesin ma. „Sa ütled, et sul on see anne. Küllap sa tahad mind uskuma panna, et üks su nägemustest hoiatas sind, et kuri vaim tuleb sulle kallale?”
„Mitte üks,” vastas ta. „Kolm. Kolm, härra Dresden. Kui presidendile atentaat tehti, oli mul ainult üks nägemus. Selle NASA katastroofi kohta oli kaks ja Laose maavärina kohta ka. Kolme pole varem olnud. Mitte kunagi pole miski nii selgelt ilmunud.”
Sulgesin silmad, et asja üle järele mõelda. Süda käskis mul jälle tüdrukut aidata, paha kummitus või mis iganes puruks lüüa ja loojuva päikese poole kõndida. Kui tal tõesti olid Kassandra Pisarad, võisid minu teod teha rohkem kui ta elu päästa. Minu usk võis selle paremaks muuta.
Teisest küljest oli mind varemgi lolliks püütud teha. Ilmselgelt