Läksin toolist mööda ja liikusin edasi ruumi, mis oli täis riidenagide ridu koos nendel rippuvate väikeste pastelsete haiglasärkidega. Laulmine oli siin valjem, kuid triivis endiselt ruumis ringi, kummituslikult ilma lähtekohata. Üks sein oli peaaegu tervenisti pleksiklaasist ja selle taga paistis ruum, mis üritas näha välja ühtaegu steriilne ja soe.
Selles ruumis seisid rida rea kõrval väikesed klaashällid ratastega alustel. Nende tillukesed asukad magasid ja nägid titeund, tibatillukesed haiglakindad uhiuusi sõrmeküüsi katmas ja pisikesed haiglamütsikesed kiilastel peadel.
Nende vahel jalutas laulu allikas, nähtav minu võluritule hõõguses.
Agatha Hagglethorn ei olnud surres vana. Tal oli seljas kombekas kõrge kraega pluus, nagu üheksateistkümnenda sajandi Chicagos tema seisusest daamile sünnis, ja praktiline pikk tume seelik. Ma nägin temast läbi väikest hälli ta selja taga, aga muus suhtes tundus ta taheda ja tõelisena. Ta nägu oli mingil pingsal ja luisel moel kena ja ta parem käsi kattis vasaku randme könti.
… su voodilt ei läe, nüüd magama jää…
Tal oli kütkestav lauluhääl. Sõna otseses mõttes. Ta luilutas oma laulu ja kudus õhku energiat, mis äiutas kuulajad üha sügavamasse ja sügavamasse unne. Kui lasta tal jätkata, võib ta vedada nii lapsed kui ka õed unne, millest nad enam ei ärka, ja võimud ajavad selle süsinikdioksiidi – või millegi muu kaela, mis on veidi mugavamalt normaalne kui vaenulik viirastus.
Nihkusin lähemale. Mul oli piisavalt kummitusetolmu, et naelutada paigale Agatha ja tosin temasugust kodukäijat ning lasta Michaelil ta kiirelt minema saata, minimaalse segaduse ja käraga – tingimusel, et ma pihta saan.
Kükitasin, hoidsin väikest tolmukotti vabalt paremas käes ja lipsasin ukse juurde, mille taga magas ruumitäis beebisid. Paistis, et viirastus pole mind märganud – kummitused ei ole hirmus tähelepanelikud. Küllap hakkad surnud olles elule täiesti teise nurga alt vaatama.
Sisenesin ruumi ja Agatha Hagglethorni hääl rullus üle minu nagu uimasti, pannes mind silmi pilgutama ja vabisema. Pidin püsima keskendunud, hoidma mõtted oma võlukunsti jahedal väel, mis voogas läbi mu pentagrammi ja väljus selle viirastuslikus valguses.
Hommikul päiksekiir une laugelt sul viib…
Tõmbasin keelega üle huulte ja jälgisin lummutist, kui see kummardus ühe ratastel hälli kohale. Ta naeratas, silmades armastav hellus ja õhkas oma laulu üle lapse.
Beebi, silmad unes kinni, hingas tasasel vabinal välja, kuid sisse enam ei hinganud.
Uinu vaikselt, mu lind…
Aeg oli otsa saanud. Ideaalmaailmas oleksin ma kummituse lihtsalt tolmuga üle kallanud. Aga me ei ela ideaalmaailmas. Kummitused ei pea mängima tegelikkuse reeglite järgi ja neid on väga-väga raske üleüldse mõjutada, kuni nad pole teatavaks võtnud, et sa kohal oled. Ainuke moodus on temaga silmitsi seista ja isegi sel juhul äratab ta tähelepanu vaid see, kui teda nimepidi hüüad. Ja mis veel hullem. Enamik vaimudest ei suuda kuulda lihtsalt ükskõik keda – otsekõne teispoolsusesse nõuab võlukunsti.
Tõusin täispikkuses püsti, kotike pihku surutud ja hüüdsin, oma tahet häälde sundides: „Agatha Hagglethorn!”
Vaim võpatas, nagu oleks kauge hääl temani kostnud, ja pööras end minu poole. Ta silmad läksid pärani. Laul jäi äkki vait.
„Kes teie olete?” küsis ta. „Mida te teete minu lastetoas?”
Pingutasin, et meeles pidada kõiki neid üksikasju, mida Bob mulle viirastuse kohta rääkinud oli. „See ei ole sinu lastetuba, Agatha Hagglethorn. Sinu surmast on möödas üle saja aasta. Sa pole päris. Sa oled viirastus ja sa oled surnud.”
Vaim ajas end mingil külmal, suurelise kõrgseltskonna moel sirgu. „Oleksin võinud arvata. Teid saatis ju Benson? Benson teeb kogu aeg midagi julma ja väiklast nagu see, ja siis nimetab mind hullumeelseks. Hullumeelseks! Ta tahab mu last ära võtta.”
„Benson Hagglethorn on ammu surnud, Agatha Hagglethorn,” vastasin ma ja tõmbasin parema käe tagasi, et visata. „Nagu ka sinu laps. Nagu sa isegi. Need väikesed ei ole sinu ei laulmiseks ega äraviimiseks.” Panin end viskamiseks valmis, hakkasin kätt ettepoole tooma.
Vaim vaatas mulle vastu, näol üksildus, hämming ja segadus. Tõeliselt tugevate, ohtlike kummitustega tegelemisel oli just see raske osa. Nad olid peaaegu inimlikud. Tundus, nagu suudaksid nad tunda emotsioone, omaksid teataval määral eneseteadvust. Viirastused ei ole päriselt elus – nad on jalajälg kivis, kivistunud skelett. Neil on sama kuju kui originaalil, aga nad pole tema.
Aga mina olen hädavares, kui on tegu kitsikuses daamiga. Olen alati olnud. See on mu iseloomu nõrk koht, selline miili laiune ja kahe sügavune rüütellikkuse joon. Nägin lummutise – Agatha näol valu ja üksildust ja tundsin, kuidas minus ärkab kaastunne. Jätsin käe taas paigale. Kui veab, suudan ta võib-olla minema rääkida. Viirastused on sellised. Sead nad tegeliku olukorraga silmitsi ja nad haihtuvad.
„Mul on kahju, Agatha,” ütlesin ma. „Aga sa pole see, kelleks end pead. Sa oled viirastus. Peegeldus. Tõeline Agatha Hagglethorn suri rohkem kui sajandi eest.”
„E-ei,” ütles ta väriseval häälel. „See pole tõsi.”
„See on tõsi,” ütlesin ma. „Ta suri samal õhtul, kui tema abikaasa ja laps.”
„Ei,” ägas vaim, silmad kinni vajumas. „Ei, ei, ei, ei. Ma ei taha seda kuulda.” Ta hakkas uuesti enda ette laulma, vaikselt ja meeleheitlikult – seekord polnud selles lummust, ebateadlikku hävitamissoovi. Aga beebitüdruk polnud ikka veel sisse hinganud ja ta huuled hakkasid siniseks tõmbuma.
„Kuula mind, Agatha,” laususin ma, sundides häälde rohkem tahet ja vürtsitades seda võluväega, et viirastus mind kuuleks. „Ma tean sinu lugu. Sa surid. Sa mäletad seda. Su mees peksis sind. Sa kartsid, et ta lööb su tütart. Ja kui laps nutma hakkas, katsid ta suu käega.” Tundsin end viimase tõprana, et nii külmalt naise minevikku arutan. Kummitus või ei, aga valu ta näol oli tõeline.
„Ma ei teinud seda,” halises Agatha. „Ma ei teinud talle haiget.”
„Sa ei tahtnud talle haiget teha,” ütlesin mina, toetudes infole, mille Bob oli andnud. „Aga mees oli purjus ja sina hirmul ja kui sa last vaatasid, oli ta surnud. Kas pole õige?” Niisutasin huuli ja vaatasin jälle beebitüdrukut. Kui ma seda kähku tehtud ei saa, siis ta sureb. Oli õudne, kui vaikne ta oli, nagu väike kumminukk.
Lummutise silmis lahvatas mingist mälusädemest süüdatud leek. „Ma mäletan,” sisistas ta. „Kirves. Kirves, kirves, kirves.” Viirastuse nägu muutis kuju, venis, muutus luisemaks, kitsamaks. „Ma võtsin oma kirve, oma kirve, oma kirve ja virutasin oma Bensonile kakskümmend korda.” Vaim kasvas, paisus ja läbi ruumi kahises tontlik tuul, mis sai alguse kummitusest ja oli täis raua ja vere lõhna.
„Pekki,” pomisesin ma ja seadsin end valmis tüdruku järele sööstma.
„Mu inglike läinud,” karjatas viirastus. „Benson läinud. Ja siis käsi, see käsi, mis nad mõlemad tappis.” Ta sirutas käeköndi üles. „Läinud, läinud, läinud!” Ta viskas pea kuklasse ja kriiskas ja see kõlas nagu kurdistav loomalik möire, mis pani lastepalati seinad värisema.
Viskusin hingetu lapse poole ja samal ajal puhkesid ülejäänud beebid hirmunult nutma. Jõudsin lapseni ja andsin laksu vastu tillukest uppis beebipeput. Tüdruk lõi äkilise ehmatusega silmad lahti, hingas sisse ja ühines palatikaaslaste nutukooriga.
„Ei,” kriiskas Agatha, „ei, ei, ei! Ta kuuleb teid! Ta kuuleb teid!” Ta käekönt sähvas minu suunas ja ma tundsin lööki nii kehaga kui hinges, otsekui oleks ta mulle jääkillu sügavale rindu surunud. Löögi jõud heitis mu vastu seina nagu nuku, nii kõvasti, et sau ja tulekepp kolinal põrandale kukkusid. Mingi ime läbi jäi kummitusetolmu kott mulle pihku, aga mu pea kõmas nagu haamrilöögi