Reisid Lõunamere saartel. Роберт Льюис Стивенсон

rel="nofollow" href="#n28" type="note">28 „siis vastandab ta end vaimule, mitte loomale. Tema meelest on selle maailma intelligentseteks asukateks inimesed ning surnute vaimud.“ Doktor Codringtion räägib Melaneesiast, kuid tuli välja, et need tähelepanekud kehtivad ka Polüneesia kohta. Rohkemgi veel – enamik inimsööjatest polüneeslasi kahtlustab surnuid hirmutegudes ning markiilaste, kõige suuremate kannibalide, kohta kehtib sama. Ma julgen väita, et Vehinehae on surnute näljased vaimud, kes jätkavad oma inimsööjalikku elulaadi, lamades nähtamatuna igal pool, valmis elavad innukalt alla kugistama. Panin ebausu kohta midagi kõrva taha ka Tari Coffini ingliskeelsest mulinast. Ta ütles mulle, et surnud kogunevad öösiti oma perekondade paepae´de ümber tantsu lööma, perekonnaliikmetes tekitab see tugevaid tundeid (ma ei suuda meenutada, kas harrast kurbust või hirmu) ning nad korraldavad pidusöömingu, kus ei puudu laualt ei sealiha, kala ega popoi29. See on vähemalt arusaadav. Tari käis aga juhtumisi Toma pool, kelle uues majas valmistuti parasjagu soolaleivapeoks. Kas me tõepoolest tihkame need juhtumid omavahel kokku viia ning, meenutades hüljatud varemeid, mõelda, et surnud piiravad pidevalt elavate paepae’sid, et rajamise algusest alates hoiab neid eemal vaid ohverdusteks peetav pidusöök, ning hetkel, mil koldes kustub tuli, tunglevad nad tagasi oma põlistesse paikadesse?

      Minu jutt markiilaste ebausust põhineb oletustel. Tulen hiljem kahtlemata inimsööja-vaimu juurde tagasi. Praegu aga piisab märkimisest, et Markiisaarte elanikud, mis iganes põhjusel, kardavad ja pelgavad vaime. Kujutage ette, kuidas mõjub markiilaste närvikavale see, et surnuid on juba kaugelt enam kui elavaid ja tuleb üha juurde ning rahvastik väheneb pöörase tempoga. Kujutage ette, kuidas need vähesed elavad kössitavad elukolde ümber, täpselt nagu vanad punanahad, kes olid teekonnal lumme maha jäänud, kui sõbralik hõim oli lahkunud, viimane leek hubisemas ning öö ümberringi täis hunte.

      Viies peatükk

      VÄLJASUREMINE

      Kõikjal Lõunamere ääres leidub ühes või teises džunglis jälgi ammustest aegadest, kui rahvast oli liiga palju, kui troopilise pinnase jõuvarud suisa proovile pandi ning isegi hoolimatud polüneeslased värisesid tulevikule mõeldes. Võiksime jääda uskuma mõnda ideed härra Darwini korallsaarte teooriast ning arvata, et veetase on tõusnud või mõni kontinent merre vajunud, jättes mäetippudele põgenikehordid. Kainemalt võime ette kujutada, kuidas kusagilt ülerahvastatud maalt pärit meresõitjad asustavad need saared üksteise järel ning rahvaarv aja jooksul uuel kodumaal mitmekordistub. Mõlemal juhul jõuame sama lõpptulemuseni – on ilmselge, et varem või hiljem saab inimesi liiga palju ning saabub nälg. Polüneeslased võtsid sellest vältimatust ohust pääsemiseks kasutusele mitmesugused meetmed ning piirangud. Näiteks avastasid nad, kuidas säilitada leivapuuvilju selleks otstarbeks kaevatud ligikaudu neljakümne jala sügavustes aukudes ning olen kuulnud, et arvestatav hulk neist on Markiisaartel tänaseni alles, kuid isegi sellest ei piisanud arvukale rahvale ning kroonikat süngestavad kannibalism ja nälg. Hawaii saartel – kus nõudlikumas kliimas elasid sitkemad inimesed – muutus põllumajandus ulatuslikuks, maa kuivendamiseks kaevati kraavid ning Molokai kalatiigid on tõendiks ammuste saareasukate rohkusest ja usinusest. Samal ajal olid abordid ning laste hukkamine levinud kogu arhipelaagis. Koralliatollidel, kus nälg kõige enam ohustas, oli laste arv reguleeritud ning selle ettekirjutuse rikkumist karistati. Vaitupul, ühel Ellice’i saartest lubati paaril saada vaid kaks last, Nukufetaul ainult üks. Viimasel kehtis trahv, mida mõnikord ka maksti, et säästa lapse elu.