Veel olulisemaks sai aga tõik, et olin nooruses tundma õppinud mägismaal ja saartel elavaid šotlasi. Vaevalt sada aastat oli möödas ajast, mil nood elasid samasugusel rahutul üleminekuajal nagu markiilased praegu. Mõlemad elasid võõra võimu surve all, rahvas oli tehtud relvituks, pealikud võimult tõugatud, uued kombed sisse toodud – peamiselt see, et armastuses raha vastu seisneb elu tähendus ja mõte. Mõlemal juhul järgnes sõdaderohkele ajajärgule piiri taga ning patriarhaalsele kommunismile kodumaal kaubandusajastu. Ühele keelati hinnatud tätoveerimiskunst, teisele rahvarõivad. Mõlemad olid ilma jäänud millestki väga väärtuslikust – lihamaiad šotlased oma veistest, kes öö varjus niitudelt ära aeti, inimsööjatest kanakad aga sigadest, kelle röövisid naaberküla elanikud. Markiisaarte pealike torisemine, salajased omavahelised käärimised, hirm ja salaviha, ärevus ja äkilised kogunemised meenutasid mulle jätkuvalt Lovati ja Struani7 aegu. Mõlemale rahvale on omane külalislahkus, taktitunne, kaasasündinud kombekus ja tundlik iseloom ning mõlemad kalduvad kaotama sõnadest sisekonsonante. Siin on tabel kahe Polüneesias laialtlevinud sõna kohta:
Sisekonsonantide kadu, mis on Markiisaartel kõneldavatele keeltele nii iseloomulik, on levinud ka gaeli ja šoti keele puhul. Veelgi kummalisem on, et Polüneesias laialtlevinud häälik, nii-öelda konks, mida märgitakse ülakomaga ning mis sageli, kui mitte alati, tähistab kaashääliku kadu, kõlab tänapäevani Šotimaal. Šotlane hääldab sõnu water, better ja bottle8 wa’er, be’er ja bo’le ning need kõlavad täpselt nagu konksuga ja minu meelest võiks seda rida jätkata, see võib olla esimene aste t muutumisel k-ks, mida polüneesia keeltes on suisa haiglaselt palju. Markiilaste kalduvus võidelda oma kaashäälikute, või vähemalt laialt levinud tähe l, vastu on viinud lihtsa hävitussõjani. Kõigi polüneeslaste kõrvad on harjunud katkestustega, isegi väljastpoolt saabunud harjuvad nende rohmakate pausidega ruttu, siiski on vaid markiilaste seas levinud sellised nimed nagu Haaii ja Paaaeua, kusjuuures iga üksikhäälik tuleb eraldi välja hääldada.
Saartel mõtlesin palju nende sarnasuste peale Lõunamere rahva ja kodumaalt tuttavate inimeste vahel ning see ei pannud mind oma uusi tuttavaid vaatama mitte üksnes soosiva pilguga, vaid mõjutas korduvalt ka minu hinnanguid. Kombekat inglast, kes tänapäeval tuleb Markiisaartele, hämmastavad tätoveeritud mehed; kombekad itaallased, kes alles hiljuti tulid Inglismaale, nägid, et meie esiisad olid sinerõikast plekilised; kui ma aga tegin väikese poisina vastuvisiidi, tegi Itaalia tagurlikkus mulle palju nalja – rahvuse esileküündivus on ääretult ebapüsiv ja sõltub väga palju ajahetkest. Viimaks avastasin suhtlusviisi, mida soovitan ka teistele ränduritele. Kui tahtsin midagi metsikutest kommetest või ebausust teada, heitsin pilgu oma esiisade lugudele ja õngitsesin sealt välja selle, mis sarnanes sellele võõrapärasusele: Michael Scott, Lord Derwentwateri pea, kuues meel, vetevaimud – kõik läksid kaubaks; Stirlingi musta pulli pea eest kuulsin legendi Raherost ja see, mida teadsin Cluny Macphersonite või Appini Stewartite kohta, aitas mul õppida tundma ja mõistma Tahiti Tevasid. Pärismaalased ei häbenenud enam, meie kokkukuuluvustunne kasvas tugevamaks ning keelepaelad läksid valla. Sedasorti kokkukuuluvuse saavutamiseks tuleb ränduritel anda oma osa, seda ergutada või rahulduda selle asemel pelkade reisidega merelt maale. Üks kokni9 itsitaja võib aga tervel seltskonnal suu sulgeda.
Anaho hütid seisid seal, kus kohtuvad rannast lääne pool laiuv lauskmaa ning läheduses kõrguvate mägede jalam. Roheliste kahisevate võradega palmipuudesalu katab viimast (otsekui võidutsedes) oksarägastikuga ning seal on varjuline nagu lehtlas. Lillepeenarde vahel lookleb tee, kulgedes mööda kohalikust pudukauplusest, ja siin-seal – meeldivas hämaruses ja lõhnadest tiines õhus, paigas, kuhu siiski kuuldub, kuidas murdlained kaljusid uhuvad,– seisavad hajusalt üksteise kõrval pärismaalaste majad. Nagu juba selgus, esineb sõna „ha’e“ paljudes polüneesia keeltes peaaegu samal kujul ja tähendab neis kõigis inimese eluaset. Kuigi sõna jääb samaks, muutub ehitusstiil pidevalt; markiilased, kes kuuluvad polüneeslaste hulgas kõige tagurlikumate ja metsikumate hulka, elavad kõige avaramates elamutes. Hawaii rohthütid, Tahiti linnupuurilaadsed majad, kombekate samoalaste avatud varjualused ühes ribakardinatega – mitte ükski pole võrreldav Markiisaarte paepae-hae ehk elamuplatvormiga. Paepae on piklik, ilma tsemendi või musta vulkaanilise kivimita ehitatud ligikaudu kahekümne kuni viiekümne jala10 pikkune terrass, mis paikneb maapinnast nelja kuni kaheksa jala11 kõrgusel ning kuhu viib lai trepp. Maja esimene külg on piki trepimadet avatud – ruum meenutab katusealust rõdu, selle sisemus on korras ja peaaegu maitsekas oma tühjuses, magamisosa asub tagumise seina ääres, vahel ripuvad naela otsas heledad rõivad või lamp ning ühes White’i õmblusmasinaga on need ka ainukesed märgid tsivilisatsioonist. Õues, terrassi ühes servas, põleb katuse all lõkketuli, teisest servast leiab ehk seasulu; ülejäänu on aga lesila ning majaelanike al fresco banketisaal. Mõnda majja jõuab piki bambustorusid mägedest vesi, et muuta elu lihtsamaks. Tuues paralleele Šoti mägismaaga olin rabatud, kui meenusid need mätta ja kivikuhjad, kus istusin ja lahutasin meelt Hebriididel ja Põhjasaartel. Seda sarnasust selgitavad minu meelest kaks asjaolu. Šotimaal on vähe metsa ning selliste ehitusmaterjalide puhul nagu mättad ja kivid, pole lootustki puhtust pidada. Ka on Šotimaal külm. Peavari ja kolle on nii hädavajalikud, et rohkemale ei mõeldagi, pärast väljas möödunud päeva ja lihtsat kõhutäit polegi isu enamaks, kui et öösel öelda: „Oh, nii soe!“ Või kui, siis millekski kõrgelennulisemaks – nendes lihtsates varjualustes loodi kauneid poeeme ja laule nagu „Lochaber no more“12, mis on täiuslikum ja hävimatum mistahes paleest.
Ühel sellisel platvormil elas suur hulk sugulasi ja hõimlasi. Päikeseloojangul, kui lõõmas tuli ja õhku täitis küpsevate leivapuuviljade lõhn ning ehk säras maja tugisamba küljes juba ka lamp, võis näha, kuidas kogunetakse vaikselt õhtusöögile, mehed, naised, lapsed ning koerad, kes kõik toimetasid selle terrassi trepi peal läbisegi üksteise kannul. Peagi olid laevaga saabunud võõrad võrdselt teretulnud, nad võisid torgata oma sõrmed puust kaussi, juua kookospähklitest, teha ringikäivat piipu ning arutada tuliselt prantslaste väärtegude, Panama kanali või San Francisco ja New Yo’ko geograafilise asukoha üle. Olin Šoti mägismaa hüttides, väljaspool igasuguste turistide haardeulatust, kohanud samasugust lihtsat kuid väärikat külalislahkust.
Mainisin kahte tõsiasja – meie esimeste külaliste kombetut käitumist ning daami, kes end patjade vastu hõõrus – mis võiksid markiilaste iseloomust väga vale mulje jätta. Suurem osa polüneeslasi on silmapaistvalt kombekad, erandiks nende hulgas on markiilased – ärritavad ja ligitõmbavad, metsikud, pelglikud ja peenutsevad. Kui neile midagi kingitakse, teesklevad nad, et unustasid selle ära ning kui nad lahkuvad, tuleb seda neile uuesti meelde tuletada; kena komme, mida ma pole mitte kusagil mujal kohanud. Pelgalt vihje peale on võimalik lahti saada ükskõik kellest, olgu neid kui tahes palju – nad on uskumatult uhked ja tagasihoidlikud, samas kihavad paljud armastusväärsetest ent tahumatumatest saarlastest võõraste ümber nagu kärbsed ning neid ei aja mingi jõuga ära. Markiilased ei unusta kunagi, kui neid on solvatud või alandatud. Ühel päeval puhusin tee ääres oma sõbra Hokaga juttu, äkki märkasin, kuidas ta silmad ootamatult välkusid, ka kehahoiak muutus jäigaks. Mägedest tuli alla valge ratsanik ning minust möödudes peatus hetkeks, et tervitada, Hoka põrnitses sõnagi lausumata ja turris nagu kukk. See oli korsiklane, kes kutsus teda aastaid tagasi cochon sauvage13, mida Hoka hääldas ekslikult coçon chauvage.